Lennumiilide aasta

Tahaks ka oma möödunud aastast kokkuvõtte või paar teha. Oli tegu ju üsna erilise aastaga taas.

Umbes samal ajal või veidi hiljem aasta tagasi potsatas mu postkasti kiri, mis muutis taas kogu mu elu ja te ei tea, kui oodatud ja vajalik see taaskordne otsade lahti tõmbamine oli. Ometi olin jõudnud juba alustada üsna kapitaalse vannitoaremondiga oma pikaaegses üürikas - jah, mina olengi see segane, kes oma raha, aega ja närve investeerib võõra vara parandamisesse. Aga nagu meil Murphyga ikka kombeks on, kolisin sealt ise vabatahtlikult üsna kohe peale suure töö lõppu välja ja kuigi alguses oli kahju, siis juba ammu olen lahti lasknud mõttest sinna samasse iga hinna eest tagasi kolida. Paljud mu asjad on ikka veel seal ja kuigi mulle väga meeldib sealne planeering, terve päeva kestev päikesepaiste, laiad aknalauad, kõrged laed ning muidugi asukoht, siis oma praegusesse kodusse olen veel rohkem kiindunud.

Igatahes, pärast paari kuud e-maile ja vestlusi ning ka ühte proovireisi pakkisin kokku oma kodinad, otsisin endale tööle asendaja, et kolida ise ajutise lepinguga Stockholmi peakontorisse ja siiani tunnen, et see oli väga õige samm õigel ajal. Ühest küljest olen siiski kodule ja kallitele inimestele üsna lähedal, teisest küljest aga sain võimaluse taas täiesti nullist oma eluga alustada. Täitsa hull peast, mõtlete võib-olla? Minu meelest aga on see vajalik iga mõne aja tagant ja kui ma peaksin ka keskmise inimese kombel kolmekümnendateks eluaastateks juured kõvemini maasse ajama, siis ehk ongi see minu viimane päris uus algus!?

Rootsis elamine ja töötamine on küll üllatavalt teistmoodi Eestist ja meenutasin endale jõulude ajal kodumaal hullunult shopates neid, kes vene ajal väljamaale õnne kombel varusid täiendama võisid pääseda, aga olen tõeliselt õppinud hindama Eesti kaubavalikut ja kättesaadavust. Samas Stockholmis pesitsemine on võimaldanud mul reisida tunduvalt rohkem ning üsna spontaanselt erinevatesse elamustesse investeerida.

2014. aastal olen istunud lennukisse lausa 18 korral ja kuigi aasta esimeses pooles liikusin vaid oma kahe kodumaa vahel paar korda, siis edaspidi sai ikka peaaegu iga kuu midagi uut avastamas käia. Juunis avastasin, et selgroomurd ei olegi kõige õudsem asi, mis juhtuda võib ja sain ootamatult kuu aega Eesti kodus puhata ning voodist tööd teha. Augustis käisime Sandraga Maltat avastamas ja suures plaanis mulle Malta meeldis. Näen end sinna kunagi naasemas ja ikkagi jäi ju sukeldumine proovimata ning ma nii väga tahaksin Azurre window all seda proovida, aga see polnud just meie kõige toredam ühine tripp. 

Suvel oli plaanis ka veidi rohkem Rootsit avastada ja piletid Taanigi said ostetud, aga saatus tuli vahele ja pole ma siiani rootsi pika maa rongiga sõita saanud.

Septembris võtsime rootsi sõpradega ette lühireisi Belgiasse, kus käisime nädalavahetusega läbi nii Brüsseli kui ka Brugge'i, millest mina varem kuulnudki ei olnud, aga minu jaoks oli kogu see reis väga positiivne üllatus. Ei osanud ma ju enne Belgiast midagi muud oodata kui poliitikuid ja pintsaklipslasi, aga sain hoopis head sööki, piisavas koguses ainsat joodavat õlut maailmas ning ahhetama panevat arhidektuuri. Kindlasti paigutub sellesse riikide nimekirja, kuhu tahaksin tagasi.

Oktoobris olin kodus ja tegin tööd vist. Ühtlasi hakkasime planeerima oma selle aasta kõige eksootilisemat reisi Lähis-Itta. Olin juba aastaid mõlgutanud mõtteid Omaanist - eelkõige pärast vastava Minu... sarja raamatu läbi lugemist. Hiljem selgus, et ühte reisikaaslast oli täpselt sama raamat motiveerinud ja inspireerinud. See novembrikuus ette võetud reis väärib kindlasti omaette postitust - või viite - aga lühidalt öeldes käisime Riinu ja kahe seni tundmatu huvilisega Dubaid, Abu Dhabit ja Omaani avastamas. Viimasest sai meie kõigi vaieldamatu lemmik kuigi ka pärast nädalatepikkust googeldamist ei olnud me päris kindlad, mida sellest üsna tundmatust riigist oodata. Nüüd aga reklaamin seda kõigile ja julgen vabalt soovitada. Kui UAE puhul on selgelt näha built for show olekut, siis Omaan on ehtne ja aus. Ja nii ilus. Sõitsime seal rendiautoga ringi mööda suurepäraseid mägiteid terve nädala, võideldes, kes saab roolis istuda. Kujutage ette ameerika mägesid, sest terve riik on kui lõbustuspark, kus spidomeeter enamasti 140 näitab ja vaated on vapustavad, olgu siis teie jaoks kõrvust tõstvaks elemendiks meri, liivaluited või mäed. Inimesed on toredad ja araabiapäraseid turge leiab ka. Ja te ei tea, kui šikid näevad välja meie mõistes mehed kleitides. Kõige nunnumad minu meelest aga on nende ringteed, millest igaühe keskel on midagi erilist. Mul on nii kahju, et neid kiire sõidu pealt piltidele püüda ei õnnestunud. Aga see-eest kõigest muust on juba mul üksi umbes 3500 pilti ja teistel ka omajagu. Meid kõiki jäi see riik tagasi kiskuma ja ei välista, et kui tuleb aeg järgmiseks 180 kraadi pöördeks, siis just suunaga sinnapoole. Ja ei, ei ahista see islamikultuur eriti midagi. Vähemalt mind isiklikult mitte.

Detsembris tegin taas natuke tööd ning kuigi kodu on vaid tunni kaugusel, siis kulus ligi pool aastat, et sinna naasta ehk siis nädalakese olin jõulu ajal kodumaal vaadates üle kõige kallimaid ning veetes aega üle mõistuse aktiivselt.

Aasta lõpuks aga olin võtnud vastu ma ei tea mitmenda kutse ühele sõbrale Saksamaale külla minna. Spontaanne otsus aastavahetus Berliinis veeta sündis soovist taaskord kodumaist joomist vältida. Väljamaal on ikka peenem, eks ;) Tegelikult kahetsen ma aga seda reisi üsna kõvasti, sest stressivabast lõpust sai omaette stressiallikas tänu seni minu silmis laitmatu mainega sõbrale, kes arvas, et kui meil midagi susises poolteist aastat tagasi ja ma nüüd tulen talle külla ja veel KUUEKS päevaks - kuidas ma küll julgesin!? - siis ma põhimõtteliselt olengi mail order bride. No ikka ei ole küll ja kuna aeg on edasi läinud, siis olen ka mina oma eluga. Igatahes oli see väga ebamugav nädal, mil korduvalt kaalusin kas ükskõik mis hinna eest viimasel hetkel kuskile mujale kolimist või lausa varasemaks kuupäevaks kojusõidu piletite ostmist. 

Berliin ise ei vaimustanud ka üldse, kuigi ma annan endale aru teiste vaimustushüüete põhjal, et minu kogemust mõjutab see eelnev väga tugevasti. Samas kahtlen, et mulle ka muidu eriti meeldinud oleks täissuitsetatud klubid, baarid ja isegi väikepoed, kildudel tantsimine ja õlle pähe kallamine ning naeruväärsed solvangud ebaviisakatelt klienditeenindajatelt. (Loe: ma olevat liiga kole, et pissida) Highlightideks olid üks pisike dance baar, kuhu aastavahetusel kogemata sattusime ja tunde keerutasime, nii et isegi töötajad, suu lahti, vaatasid ning Tropical Islands siserand ja saunad, kus oli küll üsna külm, aga vapustavalt ilus ning mitmed põnevad saunad, kus kõik mehed-naised läbisegi alasti ringi tatsasid. Jah, mina ka. Pärast seda, kui olin oma esialgsest "kas ma nüüd siin keset väljakut ja võõraid kooringi end porgandpaljaks" hetkest üle olin saanud. Kes julgeb, võiks ära käia. Üsna huvitav kogemus oli.

Et siis selline aasta. Kui keegi tahab lähemalt teada, kuidas Eestis, Stockholmis, Belgias, Berliinis, Omaanis või Ühendemiraatides oli või elu käib, siis küsija suu pihta lüüakse ainult eriti lollide küsimuste korral. Seniks aga soovin kõigile põnevat ja reisiderikast uut aastat! Minul on piletid ostetud juba kaheks järgmiseks seikluseks igatahes ;)