Kell on 5.47 ja kõigist aegadust just nüüd näete mind taas blogimas, sest ma ei saa magada ja, et üldse kuidagi olla, siis otsin meeleheitlikult tegevusi.
Ma ei tea, kuidas Murphy küll mind nii palavalt armastab, aga selle väite õigsuses pole küsimustki. Üks neist põhjsutest on inimesed, keda ta mu teele suunab - kui erinevad oodatust ja millistes tingimustes - aga selleks ehk mõni teine kord. Täna istun juba poole kolmest ärkvel kahe tunni uenga ning täiesti virgena, sest Murphy arvates on mulle vähe üks haigus korraga. Või isegi kaks. Või kolm. Teeme ikka neli akuutset probleemi. Siis on kindel, et ma ei saa neid enam lihtsalt ignoreerida ja jooksu pealt põdeda.
Vundamendiks oli tavapärane sügisene külmetus, millega juba varsti kaks nädalat maadelnud ning mõned päevad isegi kontorist puudunud olen, aga hakkaski juba igav. Siis lisandus mingi minu jaoks esmakordne igemejama. Õhtul viimase asjana ei olnud ja hommikul esimesena oli. Üks esihammaste vaheline koht oli punane, paistes, hambaharjaga pihta minnes väga valus ning on nüüd vahelduva eduga hambapesul veritsenud. Ma mõtlesin, et mis siis ikka. Mingi väike põletik eks. Küll ta ise paari päevaga üle läheb. Aga paarist peävast on saanud juba poolteist nädalat ja kuigi hetkel teiste tegurite kõrval ma ei märkagi seda pakitsust, siis käisin lõpuks apteegist abi otsimas ja sealne onkel tulistas mind alustuseks herpesediagnoosiga. Ma ehmatasin ikka korralikult ära. Pole ju võimalik. Mul ei ole kunagi varem esinenud ning mingite kärnas tegelastega ma ka amelemas ei käi. Hoolin selleks oma tervisest liiga palju. Seega vaidlesin talle vastu nagu jaksasin muidugi ning hiljem igaks juhuks veel googeldasin üle ja ikka ei usu, et minu lokaalne ainult igeme probleem saab herpes olla. Igatahes tulin sealt ära mingi antibakteriaalse kuristamislögaga, mida nüüd paar päeva kasutama pean. Ega rohkem ei jõuakski, sest juba paari päeva pärast on ju araabiasse minek. Yay. Ma kavatsen, nui neljaks, esmaspäevaks vormis olla.
Eile lisandus minu kompotti üks eriti kuri punn nina limaskestal. Pakitses mis ta pakitses, aga nüüd on mul pool nägu kange ja mokk paistes, nagu oleks peksa saanud. Mulon oli nädalavahetuseks nii palju plaane, aga kuidas ma niimoodi kõik tehtud saan ah? Ma ei julge kodust välja minnagi, aga isegi, kui ma end oma koletislikust välimusest segada ei laseks, ei saaks ma kuigi kaugele minna.
Nimelt kirsiks tordil on üks vana ja peaaegu unustatud sõber - kuri põiepõletik, mis mu üles keset ööd ajas ja nüüd nihelemas hoiab. Sunnin end kümne lonksu kaupa vett jooma ja see on minu jaoks tõsine eneseületus. Võtan vanne ja sain ühtlasi pediküüri tehtud. Tagumikul on vist juba prillaua vorbid, kuigi seal istumine on pigem sümboolne ja kõige hullem on see, et meil on ju nädalavahetus just alanud ning ma ei tea, kust abigi küsida. Googeldasin küll välja mõned telefoninumbrid, aga siinkandis soovitatakse esimesed päevad omaette põdeda. Ma aga ei jaksa rohkem kui ühe öö üleval passida ning mul pole tänu puhkuseplaanidele ju ka võimalik pärast kolmandat päeva tunde kuskil arsati ukse taga passida.
Et siis ving ja hala! Tänud tähepanu ja 15 minutise distractioni eest!
Ma ei tea, kuidas Murphy küll mind nii palavalt armastab, aga selle väite õigsuses pole küsimustki. Üks neist põhjsutest on inimesed, keda ta mu teele suunab - kui erinevad oodatust ja millistes tingimustes - aga selleks ehk mõni teine kord. Täna istun juba poole kolmest ärkvel kahe tunni uenga ning täiesti virgena, sest Murphy arvates on mulle vähe üks haigus korraga. Või isegi kaks. Või kolm. Teeme ikka neli akuutset probleemi. Siis on kindel, et ma ei saa neid enam lihtsalt ignoreerida ja jooksu pealt põdeda.
Vundamendiks oli tavapärane sügisene külmetus, millega juba varsti kaks nädalat maadelnud ning mõned päevad isegi kontorist puudunud olen, aga hakkaski juba igav. Siis lisandus mingi minu jaoks esmakordne igemejama. Õhtul viimase asjana ei olnud ja hommikul esimesena oli. Üks esihammaste vaheline koht oli punane, paistes, hambaharjaga pihta minnes väga valus ning on nüüd vahelduva eduga hambapesul veritsenud. Ma mõtlesin, et mis siis ikka. Mingi väike põletik eks. Küll ta ise paari päevaga üle läheb. Aga paarist peävast on saanud juba poolteist nädalat ja kuigi hetkel teiste tegurite kõrval ma ei märkagi seda pakitsust, siis käisin lõpuks apteegist abi otsimas ja sealne onkel tulistas mind alustuseks herpesediagnoosiga. Ma ehmatasin ikka korralikult ära. Pole ju võimalik. Mul ei ole kunagi varem esinenud ning mingite kärnas tegelastega ma ka amelemas ei käi. Hoolin selleks oma tervisest liiga palju. Seega vaidlesin talle vastu nagu jaksasin muidugi ning hiljem igaks juhuks veel googeldasin üle ja ikka ei usu, et minu lokaalne ainult igeme probleem saab herpes olla. Igatahes tulin sealt ära mingi antibakteriaalse kuristamislögaga, mida nüüd paar päeva kasutama pean. Ega rohkem ei jõuakski, sest juba paari päeva pärast on ju araabiasse minek. Yay. Ma kavatsen, nui neljaks, esmaspäevaks vormis olla.
Eile lisandus minu kompotti üks eriti kuri punn nina limaskestal. Pakitses mis ta pakitses, aga nüüd on mul pool nägu kange ja mokk paistes, nagu oleks peksa saanud. Mul
Nimelt kirsiks tordil on üks vana ja peaaegu unustatud sõber - kuri põiepõletik, mis mu üles keset ööd ajas ja nüüd nihelemas hoiab. Sunnin end kümne lonksu kaupa vett jooma ja see on minu jaoks tõsine eneseületus. Võtan vanne ja sain ühtlasi pediküüri tehtud. Tagumikul on vist juba prillaua vorbid, kuigi seal istumine on pigem sümboolne ja kõige hullem on see, et meil on ju nädalavahetus just alanud ning ma ei tea, kust abigi küsida. Googeldasin küll välja mõned telefoninumbrid, aga siinkandis soovitatakse esimesed päevad omaette põdeda. Ma aga ei jaksa rohkem kui ühe öö üleval passida ning mul pole tänu puhkuseplaanidele ju ka võimalik pärast kolmandat päeva tunde kuskil arsati ukse taga passida.
Et siis ving ja hala! Tänud tähepanu ja 15 minutise distractioni eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar