Eile õhtul otsustasin Reijo välja vedada, sest tahtsin temaga koos tema sünnipeäva tähistada.
Alustasime Scotland Yardist, kus tema varem käinud ei olnud ja ega mina oma paari külastusega ka püsiklientide hulka ei kuulu. Mängis mingi umbluu ansambel, aga mängis päris head muusikat. Kahjuks söömise ja uute kokteilide proovimise kõrvalt küll tantsima ei jõudnud, aga avastasin, et Passoa sobib viina ja segumahlaga vägagi hästi kokku. PS. Neil on superhead tortillaampsud.
Järgmine peatus oli veelgi ekstreemsem ja esmakülastus mulle mõlemale. Läksime Amigosse, kus pidi mängima mingi USA/Brasiilia/Eesti segabänd. Kuigi üldmulje kohast ja sealsest muusikast oli väga hea, suutsid sealsed receptionistid/turvad ka mulle endast mitte kõige parema mulje jätta. No kuulge. Teinekord veidi vähem familiaarsust paluks. Suvalise kliendi ees... kliendi ees, kes tuleb kuulama eksootilist bändi ja kes on tõenäoliselt klubi kohal asuva hotelli välismaalasest klient, on ikka väga labane tutvustada õhtu peaesinejaid kui neegreid ja samas naerda, et Eestis on see sõna lubatud. Nagu see asja paremaks teeks. Muidu võis teenindusega rahule jääda.
Aga oli ka muidu lõbus. Mulle pakkus nalja see, et iga kord, kui hetkeks üksi jäin, oli kõige rohkem kümne sekundiga külje alla roninud mõni eksootilise välimusega või võõrkeelt rääkiv meesterahvas, kes kangesti tantsida tahtis. No ega ma ei pahandanud ka. Mulle ju meeldib tantsida. Reijole vist meeldis küll vähem see, et vahepeal tuli vaadata mind teistega tantsimas, aga ma ei teinud seda meelega ja tema oli alati esimene valik.
Eriti veider oli see, et mind kutsus tantsima üks mees, keda arvan vanast ajast tundvat. Ma ei ole vist sellest siin kirjutanud, aga siis, kui olin 14, käisin korra kohtamas ühe minust kümme aastat vanema välismaise Radissoni peakokaga. Ja samamoodi õnnestus mõni aasta hiljem ka järgmise Radissoni koka tähelepanu endale võita. Aga see selleks. Nüüd klubis vaatasin kohe, et nägu on tuttav, aga ei uskunud sellise kokkusattumuse võimalikkust. Need kokad ju vahetavad tihti kohti. Ja siis ta ütles mulle oma nime pika vormi. Jälle klappis! Nüüd kahetsen, et talle ise ette ei söötnud andmeid, mida vanast ajast mäletasin. Oleks vast huvitav reaktsioon olnud, sest tema ei paistnud mind ära tundvat. No aga mina olen vahepeal ka mitu arenguetappi läbinud ja tema lihtsalt vananenud. Aga väga veider kokkusattumus oli.
Mis veel Amigos eriline tundus, oli üleüldine tolerantsus või vabameelsus. Ma tean. Näen ise ka vastuolu teeninduskultuuriga, aga siiski. Esimese asjana nägin korralikku keeleactionit kahe mehe vahel. No sellist keeled suust väljas limpsimist kohe. Ja sel kohal ma ei ole mitte homofoob. Minu meelest on see sama jälk public display of affection ka heteropaaride vahel. Ja siis nägin enda õuduseks ka mitmeid särkideta karvaseid ja võdisevaid turiste. Eriauhind vaatepildile hamburgeri moodustavatest kahest poolpaljast mehest ja kleenukesest naisest nende vahel. Kusjuures turvadel läks ikka väga kaua aega, et neid korrale kutsuma tulla. Mina pole varem klubides sellist asja näinud. Ja veider oli ka üks teine kolmik. Kaks naist võitlemas ühe mehe tähelepanu eest ja samas leppimas sellega, et tähelepanu neile mõlemale korraga pööratakse. Mina näiteks ei kujutaks end niimoodi haaremiformaadis ette, aga samas... kes olen mina kohut mõistma? Ma lihtsalt panen kirja oma uued muljed. Korraks käis peast läbi ka mõte, et äkki on tegu ema-tütre tiimiga, sest naistel paistis olevat üsna silmaga nähtav vanusevahe, aga kui nad kõik niimoodi õnnelikud on, lasku aga käia. Mina siiski kardan, et keegi sai seal haiget ja mitte see õnnelik mees.
Kusagil kella nelja paiku lahkusime klubist, sest arvasin, et äkki olen juba sõidukõlbulik. Igaks juhuks siiski võtsin oma uutel kõrgetel kontsadel ette jalutuskäigu kesklinna politseijaoskonda. Tahtsin puhuda. Ja sain puhuda. Naljakas oli see, et mundrimees jaoskonans tundis Reijos kohe ära vana koolivenna. Eesti on ikka nii väike. Minul aga on nüüd jope taskus suveniir ja kindel teadmine, et ma ei ole roolijoodik, sest masin näitas nulli.
Ja täna me magasime. Punkt.
Alustasime Scotland Yardist, kus tema varem käinud ei olnud ja ega mina oma paari külastusega ka püsiklientide hulka ei kuulu. Mängis mingi umbluu ansambel, aga mängis päris head muusikat. Kahjuks söömise ja uute kokteilide proovimise kõrvalt küll tantsima ei jõudnud, aga avastasin, et Passoa sobib viina ja segumahlaga vägagi hästi kokku. PS. Neil on superhead tortillaampsud.
Järgmine peatus oli veelgi ekstreemsem ja esmakülastus mulle mõlemale. Läksime Amigosse, kus pidi mängima mingi USA/Brasiilia/Eesti segabänd. Kuigi üldmulje kohast ja sealsest muusikast oli väga hea, suutsid sealsed receptionistid/turvad ka mulle endast mitte kõige parema mulje jätta. No kuulge. Teinekord veidi vähem familiaarsust paluks. Suvalise kliendi ees... kliendi ees, kes tuleb kuulama eksootilist bändi ja kes on tõenäoliselt klubi kohal asuva hotelli välismaalasest klient, on ikka väga labane tutvustada õhtu peaesinejaid kui neegreid ja samas naerda, et Eestis on see sõna lubatud. Nagu see asja paremaks teeks. Muidu võis teenindusega rahule jääda.
Aga oli ka muidu lõbus. Mulle pakkus nalja see, et iga kord, kui hetkeks üksi jäin, oli kõige rohkem kümne sekundiga külje alla roninud mõni eksootilise välimusega või võõrkeelt rääkiv meesterahvas, kes kangesti tantsida tahtis. No ega ma ei pahandanud ka. Mulle ju meeldib tantsida. Reijole vist meeldis küll vähem see, et vahepeal tuli vaadata mind teistega tantsimas, aga ma ei teinud seda meelega ja tema oli alati esimene valik.
Eriti veider oli see, et mind kutsus tantsima üks mees, keda arvan vanast ajast tundvat. Ma ei ole vist sellest siin kirjutanud, aga siis, kui olin 14, käisin korra kohtamas ühe minust kümme aastat vanema välismaise Radissoni peakokaga. Ja samamoodi õnnestus mõni aasta hiljem ka järgmise Radissoni koka tähelepanu endale võita. Aga see selleks. Nüüd klubis vaatasin kohe, et nägu on tuttav, aga ei uskunud sellise kokkusattumuse võimalikkust. Need kokad ju vahetavad tihti kohti. Ja siis ta ütles mulle oma nime pika vormi. Jälle klappis! Nüüd kahetsen, et talle ise ette ei söötnud andmeid, mida vanast ajast mäletasin. Oleks vast huvitav reaktsioon olnud, sest tema ei paistnud mind ära tundvat. No aga mina olen vahepeal ka mitu arenguetappi läbinud ja tema lihtsalt vananenud. Aga väga veider kokkusattumus oli.
Mis veel Amigos eriline tundus, oli üleüldine tolerantsus või vabameelsus. Ma tean. Näen ise ka vastuolu teeninduskultuuriga, aga siiski. Esimese asjana nägin korralikku keeleactionit kahe mehe vahel. No sellist keeled suust väljas limpsimist kohe. Ja sel kohal ma ei ole mitte homofoob. Minu meelest on see sama jälk public display of affection ka heteropaaride vahel. Ja siis nägin enda õuduseks ka mitmeid särkideta karvaseid ja võdisevaid turiste. Eriauhind vaatepildile hamburgeri moodustavatest kahest poolpaljast mehest ja kleenukesest naisest nende vahel. Kusjuures turvadel läks ikka väga kaua aega, et neid korrale kutsuma tulla. Mina pole varem klubides sellist asja näinud. Ja veider oli ka üks teine kolmik. Kaks naist võitlemas ühe mehe tähelepanu eest ja samas leppimas sellega, et tähelepanu neile mõlemale korraga pööratakse. Mina näiteks ei kujutaks end niimoodi haaremiformaadis ette, aga samas... kes olen mina kohut mõistma? Ma lihtsalt panen kirja oma uued muljed. Korraks käis peast läbi ka mõte, et äkki on tegu ema-tütre tiimiga, sest naistel paistis olevat üsna silmaga nähtav vanusevahe, aga kui nad kõik niimoodi õnnelikud on, lasku aga käia. Mina siiski kardan, et keegi sai seal haiget ja mitte see õnnelik mees.
Kusagil kella nelja paiku lahkusime klubist, sest arvasin, et äkki olen juba sõidukõlbulik. Igaks juhuks siiski võtsin oma uutel kõrgetel kontsadel ette jalutuskäigu kesklinna politseijaoskonda. Tahtsin puhuda. Ja sain puhuda. Naljakas oli see, et mundrimees jaoskonans tundis Reijos kohe ära vana koolivenna. Eesti on ikka nii väike. Minul aga on nüüd jope taskus suveniir ja kindel teadmine, et ma ei ole roolijoodik, sest masin näitas nulli.
Ja täna me magasime. Punkt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar