detsember 22, 2008

Bussisõit kui grupiralli

Kogesin täna jälle midagi omapärast. Peale selle, et mulle poe eest üht meest kupeldati ja ühe auto peale kutsuti, kuni Tomi ootasin.

Nimelt, bussiga koju sõites oli juht millestki väga valesti aru saanud ja kohtles suurt sõiduvahendit kui rallisõidukit. Seda tõendavad muljutud kohad üle mu keha. No ma ei mäleta, et ma varem nii palju oleksin pidanud pingutama ja ka valu kannatama, et bussis püsti ja ühe koha peal püsida. Kõigist pingutustest hoolimata, aitasid sõidukiirus ja inertsjõud täiskiirusel kurvidel ning järskudel pidurdustel kaasa sellele, et mõni toru mu siseelundeid ümber paigutas.

Ühel hetkel tekitas see ralliäss rooli taga ka konkreetselt ohtliku olukorra. Sel hetkel sai ka ülejäänud seltskond, kes istus või ei uisutanud kontsadel ja siledatel taldadel juhi peale kurjaks. No kaua võib? Meil kellelgi ei olnud nii kiire, et otse valguse suunas minna. Vabalt oleks võinud veidi hoogu maha võtta. Meie juht tegi seda aga ainult hädavajadusel ja järsult ning minu meelest ei võtnud sellega sekunditki. Ja ma olin väga õnnelik, et ükski laps püsti ei seisnud, sest minul - suurel ja suhteliselt tugeval inimesel - oli juba raske end paigal hoida.

Vinguga selleks korraks kõik.

Kommentaare ei ole: