detsember 05, 2008

Creepy creep

Mul on ikka tõeliselt hirmuäratavad naabrid.
Näiteks eile, sattusin selel keskealise imeliku naabrimehega korraga korteriustest välja minema. Nii lootsin, et ta ei pannud mind tähele ja tundus, et mul vedas, sest ta läks ära oma ukse juurest, aga see oli vaid tunne.

Keerasin meie korteri ukse lukku ja läksin trepist alla ja saate aru? Creep lihtsalt ootas ja luuras mind trepi all ja siis ründas ja hakkas kohe kallistama-musitama, nagu me oleks mingid väga lähedased inimesed. On ju haige? Ma ei jõudnud teda piisavalt kiiresti endast eemale ka lükata.

Seejärel tuli tema poolt kiirversioonis mäng 20 küsimust teemal, kuhu ma lähen. Lähen, kuhu tahan ja pole tema asi, aga ma olen liiga viisakas või arg, et päriselt nii vastata.

Põgenesin siis kähku oma autosse, aga seda oli vaja lumest puhastada. Creep läks oma autosse ja hakaks sõitma ilma seda puhastamata, aga ta ei läinud ära. Ta ajas lihtsalt enda auto minu omale lähemale ja ronis välja koos harjaga nö mulle appi. Krt. Mul ei olnud ju abi vaja. Olin juba lõpetamas auto puhastamist, aga ta tuli ikkagi ja kukkus pühkima. Ma istusin lihtsalt kiiruga autosse ja kaalusin, kas oleks ikka otstarbekas see creep alla ajada. Ma ei ajanud siiski. Ei ajagi vit mitte kunagi, olgu ta nii hirmuäratav kui tahes. Ma ei suudaks endaga ikka edasi elada.

Aga võib-olla oleksin pidanud siiski õigel hetkel gaasi vajutama, sest ma sõitsin ära ja tema kohe järgi, aga olin ühe asja maha unustanud ja pidin tagasi pöörduma. Tõmabasin auto tee kõrvale ja tahtsin, et ta mööda sõidaks nagu normaalsed inimesed, aga ei. Ta jäi keset teed seisma ning siis tahtis rääkdia jälle. Abi pakkuda. Mina tahtsin vaid, et ta eest ära läheks ja ma ümber keerata saaksin. Kiire oli ju ka. Aga veel läks aega enne, kui ta päriselt ära läks.

Vastik vastik vanamees. Ja eile sain teada, et üks teine vana mees, keda siiani oma lihtsalt imelikuks sõbraks olen pidanud, võib sama vastik olla. Hakkas mulle rääkima oma kunagisest mõttemaailmast ja motiividest iga liigutuse jaoks. Et siiski pean asjadele näkku vaatama ja meil ei ole sõprus, sest mehe ja naise vahel ei pidanud saavadt sõprus tekkida. Et ta on alati kõike teinud mõeldes minust kui naisest. Mul hakkas nii vastik, et tahtsin öökida jälle. Krt. Kas tõesti mina olen see paha pool? Ma pole neile kummalegi kunagi mitte kuidagi vihjanud ega öelnud, et ma neist kui parteritest mõtleks. Suur ökkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkk. Kuidas neist lahti saada? Keegi teab?
Aga vähemalt paar teist naabrit on nii viisakaks läinud, et praktiliselt kaklevad selle üle, kes saab mulle, koju jõudes, ust lahti hoida või avada.

Kommentaare ei ole: