Mitte see minu veresugulane. Temaga olen väga rahul, aga täna sain lihtsalt jäle ühe erakordse elukogemuse juurde.
Enne KMile järgmi minemist, käisin Kaubamajast läbi ja ostsin mandariine. Seejärel vedasin ennast bussi peale ja võtsin mugavalt akna ääres istet. Minust hoopis teisel pool vahekäiku istus üks kummalise olemusega tädi, keda ma ei pannud algul tähelegi, aga siis proovis ta ise mu tähelepanu väita. Ma olin nimelt esimest mandariini koorima hakanud, kui see tädi kõvas ja arusaamatus vene keeles midagi mulle rääkima hakkas. Mulle tundus vaid, et teda kiskus mu mandariinide poole. Pakkusin siis talle ühte kahe sõrme vahelt, nii et oleks võimalikult väike oht temaga füüsilisse kontakti sattuda ja tädi jäi rahule.
Mitte nagu tema mandariini küsimine minult kui võõralt inimeselt piisavalt imelik poleks olnud, ei olnud see loo lõpp. Ja see käis ka justkui enesest mõistetavalt. Nagu peaksingi mina teda toitma. Ei isegi pisikest aitähi. Mina lootsin vaid, et ta rohkem mind ei sega või pean kutsuma abivägesid kusagilt.
Aga siis... tattadadaaaaaaaaaaaa!!! tuli uus bssipeatus ja mida tegi mandariini nahka pistnud tädi? Arvake!
Ta võttis hoogu ja viskas toolilt püsti tõusmata oma mandariini koored uksest välja ja nii need jäidki Vabaduse väljakut kaunistama. Minul tahtsid küll silmad peast välja kukkuda, aga ei osanud kuidagi reageerida ka. Tegu oli ju juba tehtud. Kusjuures prügikast oli tädile lähemal kui uks ja seda isegi kooliposte kohta uskumatut tegu pealt näinud bussijuht näitas prügikasti ka tädile, kes selle peale täiesti süüdimatult ütles vaid midagi Oeh, ah. Ma ei näinud-laadset ja lugu oli lõppenud.
Müstika. Kusjuures tädi polnud mingi parm. Ta kandis selle jaoks selgelt ligia ebamugavaid jalanõusid ja ka riided tundusid puhtamad kui bussi istmed. Mu ema arvas, et äkki ta oli lihtsalt segane. Mingil määral kindlasti... sest normaalne inimene ju nii ei käituks.
Tänase peäva moraal ka: ei ole mõtet Murphyga reeglite osas kakelda. Kui tema ikka tahab sind ilma jätta viie aastaga arvutisse kogunenud software'ist, mis on põhiliselt väha suur osa mu elust, siis tema seda ka teeb olenemata sellest, et ostsid ekstra ilusa ja kalli välise kõvaketta ja kulutasid tunde asjade sinna ümber copymisele. Murphy'le jääb alati viimane sõna.
Enne KMile järgmi minemist, käisin Kaubamajast läbi ja ostsin mandariine. Seejärel vedasin ennast bussi peale ja võtsin mugavalt akna ääres istet. Minust hoopis teisel pool vahekäiku istus üks kummalise olemusega tädi, keda ma ei pannud algul tähelegi, aga siis proovis ta ise mu tähelepanu väita. Ma olin nimelt esimest mandariini koorima hakanud, kui see tädi kõvas ja arusaamatus vene keeles midagi mulle rääkima hakkas. Mulle tundus vaid, et teda kiskus mu mandariinide poole. Pakkusin siis talle ühte kahe sõrme vahelt, nii et oleks võimalikult väike oht temaga füüsilisse kontakti sattuda ja tädi jäi rahule.
Mitte nagu tema mandariini küsimine minult kui võõralt inimeselt piisavalt imelik poleks olnud, ei olnud see loo lõpp. Ja see käis ka justkui enesest mõistetavalt. Nagu peaksingi mina teda toitma. Ei isegi pisikest aitähi. Mina lootsin vaid, et ta rohkem mind ei sega või pean kutsuma abivägesid kusagilt.
Aga siis... tattadadaaaaaaaaaaaa!!! tuli uus bssipeatus ja mida tegi mandariini nahka pistnud tädi? Arvake!
Ta võttis hoogu ja viskas toolilt püsti tõusmata oma mandariini koored uksest välja ja nii need jäidki Vabaduse väljakut kaunistama. Minul tahtsid küll silmad peast välja kukkuda, aga ei osanud kuidagi reageerida ka. Tegu oli ju juba tehtud. Kusjuures prügikast oli tädile lähemal kui uks ja seda isegi kooliposte kohta uskumatut tegu pealt näinud bussijuht näitas prügikasti ka tädile, kes selle peale täiesti süüdimatult ütles vaid midagi Oeh, ah. Ma ei näinud-laadset ja lugu oli lõppenud.
Müstika. Kusjuures tädi polnud mingi parm. Ta kandis selle jaoks selgelt ligia ebamugavaid jalanõusid ja ka riided tundusid puhtamad kui bussi istmed. Mu ema arvas, et äkki ta oli lihtsalt segane. Mingil määral kindlasti... sest normaalne inimene ju nii ei käituks.
Tänase peäva moraal ka: ei ole mõtet Murphyga reeglite osas kakelda. Kui tema ikka tahab sind ilma jätta viie aastaga arvutisse kogunenud software'ist, mis on põhiliselt väha suur osa mu elust, siis tema seda ka teeb olenemata sellest, et ostsid ekstra ilusa ja kalli välise kõvaketta ja kulutasid tunde asjade sinna ümber copymisele. Murphy'le jääb alati viimane sõna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar