Arvake ära, millest ma rääkida/kirjutada tahan? Tegelt tahtsin sellest kirjutada veidi teise kohta, aga plaan jäi katki. Seetõttu on vb veidi veidra stiiliga post minu selle blogi kohta. Just täna mõtlesin, et imelik küll, aga olen oma blogide arvu kahe aastaga nullilt viiele kasvatanud.
Enivei...
Tahan kirjutada millestki, millest ma varem kirjutada ei saanud, sest see oleks minust silmakirjatseja teinud.
Riskides kõlada nõmeda moraalitseva bitchina, tahan ma rääkida teile helkuritest. Varem ma küll tahtsin, aga ei saanud, sest mul on päris mitu jopet, mida vaheldumisi kannan ja helkur oli vaid ühe küljes. Minu õigustuseks küll kõige talvisema ja tumedama küljes, aga siiski. Mõni päev tagasi käisin aga poes ja ostsin hunniku helkureid, et kõik mu õueriided ilusate sädelevate kaitsevahenditega kaetud oleksid. Mulle tegelikult meeldib jaaniussike olla ja tähelepanu teeb igas vormis mu egole head.
Tagasi teema juurde ja minu lemmikteemast - minust - veidi eemale. :)
Sõidan üsna tihti pimedal ajal autoga ringi. Arvestades meie armsa isamaa kliimat, tuleb mul ja teistel juhtidel väga tihti lisaks pimedusele võidelda ka igasuguse taevast alla sadava sodiga, vastutulevate autode reguleerimata tuledega ja kahe kihi klaasiga, mis mind autot juhtides maailmast lahutab. Need pole just väga stressivabad sõidud, pean ütlema. Eriti, kui iga kümne minuti tagant - vähemalt - saab pidurid blokki tõmmata, sest kuskil liiga lähedal ilmub välja mõni tumedates riietes jalakäija. Kohe karjuda tahaksin nende peale, kuigi ma ise parem ei olnud. Kas nad ei saa aru, et ma võin nad täiesti tahtmata surnuks sõita? Mis siis, et oleme asulas. Mis siis, et tee ääres on aeg-ajalt lambid. Mina võin ju pärast kõik pisarad ära nutta ja ülejäänud elu vangis veeta, aga nemad saavad surma. NEMAD, mitte mina.
Viimasel ajal paistavad asjad aga paremuse poole liikuvat. Mul õnnestus üks päev näha lausa viit helkuriga inimest järjest. Ka muidu jääb aina rohkem silma säravaid noori inimesi. Vanu kahjuks vähem, aga noorte üle on mul tõsiselt hea meel.
Huvitav, kas helkurid on nüüd moes ja kuidas see järsku juhtus? Kas asi võib olla Maanteeameti ametlikus kampaanias ("Ära unusta helkurit! Sind on raske unustada!") või näiteks meie noorte ekstreemkuulsuste armsas videos või lihtsalt selles, et helkurid on tükk maad armsamateks ja seksikamateks leludeks muutunud kui need vanaaegsed, mida regulaarse sagedusega oma auto ukse vahele unustasin? Mitte meelega. Ausalt! Aga need lihtsalt jäid igal pool jalgu ja kadusid ära.
Igal juhul, mul on helkurite populaarsuse üle hea meel. Nii mõnigi sõit on jäänud stressivabamaks. Ei teagi kohe, kas peaksin hakkama liikluse asemel stressi uutest kohtadest otsima!?:D
Kallid lugejad, särage teiegi! Ma ei taha vangi minna. Aga ma tean, milline pood kõige seksikamaid helkureid müüb;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar