Te juba teate vist arvestada, et kui annan tähtaja, millal edasi kirjutada, siis raudselt eiran seda mõnel põhjusel. Ei ole ka see kord erand.
Niisiis, reedel oli mul tibipäev. Kats, Sillu ja Inc kinkisid mulle sünnipäevaks kinkekaardi ilusalongi - aitäh teile, kallikesed, et ma saaksin nautida maniküüri ja pediküüri mõnusid. Ju siis Katsile jäi meelde mu korduv ving, et peaks ikka ükskord selle asja ära proovima. Nüüd siis proovisingi. Ja muidugi oli mõnus, aga samas oli ka pettumus. Eriti pediküür - ma ei mäleta küll lubatud massaazhiosa pediküüri juures ega ka eriti seda osa, mida kodus tüütu ise teha on. Tädi oli küll hästi tore, aga näiteks kandu ta ei võtnudki ette ja ma olin just meelega oodanud kodus ise pediküürimisega, et näha, kuidas proff jalaprobleemidega võitleb. Aga ta ei teinudki seda.
Aga ma lasin endale elus esimest korda prantsuse maniküüri teha ja see oli nii ilus. Kuid sel päeval juhtus veel nii mõndagi toredat ja mitte nii toredat. Käisin Rakveres Sami sünnal. Telefon sai juba teel sinna tühjaks, mis tähendas tõelist rahu päriselukohustustest, aga kahjuks ka seda, et kohalikud sõbrad jäid üle vaatamata. Ja seal on nii mõnus. Kui mulle mõnes kohas üldse ei meeldi selline sassis look ja näiteks kingadega toas käimine, siis seal tundub see nii õige. Kõik on päris. Päris elu. Ja sinna juurde kuulubki teatud mustus ja elu märgid. Ja sealsed lapsed on nii toredad. Olid ka seekord. Pisipiiga oli tükk maad kasvanud ja seekord nägin ka, milline ta avatud silmadega on. Ja Sam on äge. Ja Simon. Ja Robin on lihtsalt nii äge, et mul jäi suu lahti. Kas te teate mõnda teismelist, kes suure venna ülesannet nii tõsiselt võtab, et öösel vabatahtlikult üles tuleb lapse kisa peale ja emale puhkust annab või hommikul tuleb äratama ja uurib, kas soovitakse teed või kohvi, et need siis mõne minuti pärast voodisse tuua? Tõesti - wow.
Seekord nägin ka nende inlgise vanaema ära ja tema on ka hästi tore. Nagu Billgi, kutsus ta mind endale Inglismaale külla. Ma kindlasti tahan minna, kui võimalust tekib. Ainus, mis seekord ei olnud tore, oli kohal olnud meeste käitumine, aga minust ei oleks ilus seda siin lahkama hakata. See blogi ei ole nii anonüümne ning Eesti ei ole nii suur. Ma küll arvan siiamaani, et kui julgetakse teha, siis tuleb jugleda ka tunnistada või vähemalt tagajärgedega arvestada, aga seekord kaitsen süütuid kalleid inimesi. Sest haiget saaksid just nemad.
Autost ka nii palju et... tundub, et mina kogungi raha vaid selleks, et ootamatuid kulusid kinni maksta. Hetkel seisab stange omal kohal ühekordsete sulgurribade abil. Teate küll. Need plastikust vöötaolised pisikesed paelad, mis ainult ühtepidi liiguda - st kinni pandud paela saab vaid kääridega lahti. Vahepeal pole midagi väga elumuutvat toimunud. Interjuust jäi ka kõik lahtiseks esialgu.
Niisiis, reedel oli mul tibipäev. Kats, Sillu ja Inc kinkisid mulle sünnipäevaks kinkekaardi ilusalongi - aitäh teile, kallikesed, et ma saaksin nautida maniküüri ja pediküüri mõnusid. Ju siis Katsile jäi meelde mu korduv ving, et peaks ikka ükskord selle asja ära proovima. Nüüd siis proovisingi. Ja muidugi oli mõnus, aga samas oli ka pettumus. Eriti pediküür - ma ei mäleta küll lubatud massaazhiosa pediküüri juures ega ka eriti seda osa, mida kodus tüütu ise teha on. Tädi oli küll hästi tore, aga näiteks kandu ta ei võtnudki ette ja ma olin just meelega oodanud kodus ise pediküürimisega, et näha, kuidas proff jalaprobleemidega võitleb. Aga ta ei teinudki seda.
Aga ma lasin endale elus esimest korda prantsuse maniküüri teha ja see oli nii ilus. Kuid sel päeval juhtus veel nii mõndagi toredat ja mitte nii toredat. Käisin Rakveres Sami sünnal. Telefon sai juba teel sinna tühjaks, mis tähendas tõelist rahu päriselukohustustest, aga kahjuks ka seda, et kohalikud sõbrad jäid üle vaatamata. Ja seal on nii mõnus. Kui mulle mõnes kohas üldse ei meeldi selline sassis look ja näiteks kingadega toas käimine, siis seal tundub see nii õige. Kõik on päris. Päris elu. Ja sinna juurde kuulubki teatud mustus ja elu märgid. Ja sealsed lapsed on nii toredad. Olid ka seekord. Pisipiiga oli tükk maad kasvanud ja seekord nägin ka, milline ta avatud silmadega on. Ja Sam on äge. Ja Simon. Ja Robin on lihtsalt nii äge, et mul jäi suu lahti. Kas te teate mõnda teismelist, kes suure venna ülesannet nii tõsiselt võtab, et öösel vabatahtlikult üles tuleb lapse kisa peale ja emale puhkust annab või hommikul tuleb äratama ja uurib, kas soovitakse teed või kohvi, et need siis mõne minuti pärast voodisse tuua? Tõesti - wow.
Seekord nägin ka nende inlgise vanaema ära ja tema on ka hästi tore. Nagu Billgi, kutsus ta mind endale Inglismaale külla. Ma kindlasti tahan minna, kui võimalust tekib. Ainus, mis seekord ei olnud tore, oli kohal olnud meeste käitumine, aga minust ei oleks ilus seda siin lahkama hakata. See blogi ei ole nii anonüümne ning Eesti ei ole nii suur. Ma küll arvan siiamaani, et kui julgetakse teha, siis tuleb jugleda ka tunnistada või vähemalt tagajärgedega arvestada, aga seekord kaitsen süütuid kalleid inimesi. Sest haiget saaksid just nemad.
Autost ka nii palju et... tundub, et mina kogungi raha vaid selleks, et ootamatuid kulusid kinni maksta. Hetkel seisab stange omal kohal ühekordsete sulgurribade abil. Teate küll. Need plastikust vöötaolised pisikesed paelad, mis ainult ühtepidi liiguda - st kinni pandud paela saab vaid kääridega lahti. Vahepeal pole midagi väga elumuutvat toimunud. Interjuust jäi ka kõik lahtiseks esialgu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar