Nii must päev

Tegelikult on peas üks teine post ootel, aga ma lihtsalt ei saa teisiti, kui pean selle endast välja saama.

Täna lähevad järjest asjad valesti. Või vähemalt... läksid. Esimene märk sellest, et täna ei tule hea päev, sai üsna varakult selgeks. Läksime KMiga poodi "usual'i" järele, aga see poeskäik osutus oodatust palju kallimaks.

Olin hommikust peale sõitnud millegipärast väga ettevaatlikult. Ennast ajas ka naerma, et no misasja. See pole enam ettevaatlikkus. See on tarbetu ajaraiskamine ja argpüksilikkus.

Ja siis poe parklas ootasin vaba momenti, kui ühtegi autot ei tuleks, et saaksin parkimiskohalt välja tagurdada. KM tagapngilt tahtis veel midagi, aga ma ei pööranud talle rohkem tähelepanu, kui ütlesin vaid, et hetkel pean hoolega akendest ja peeglist ümbrust jälgima, et teiste autodega kokku ei põrkaks ja ei jõudnud lausele vaikuselist punkti panna, kui käis PÕMAKI!

Juhtus see, mille vältimisest just lapsele rääkisin. Mina tagurdasin ja minu vastas ühe koha võrra eemal parkinud naine tagurdas ka. Ja nii me keset teed kokku saimegi. Hullult vihale ajas. Olin oodanud juba üle poole minuti kindlasti vaba hetke välja sõitmiseks, suund sees. Ja ühestki teisest tulijast ei olnud märkigi. Ja siis out of the blue... tuligi pauk ära.

Tulime mõlemad oma autodest välja tagajärgi vaatama, taustal mööda tahtvate autode pasunakoor. Tema omal oli pmbes kahesentimeetrine nähtamatu mõlk, mis mu enesetunnet kõvasti parandas, sest esimene mure oli, et krt. Nüdü tuleb teise autot remontima hakata. Aga siis jälle enesetunne langes, sest pilk peatus enda omal, mille bumper oli ribadeks. Pool jäigi külje peale ripnema.

Otsustasime tädiga, et oli mõlema süü ja ta läks ära. Mina helistasin veel Peedule, et muret kurta ja uurida, kuidas edasi käituma peaksin. Loomulikult jälle remont ja rahakulu.

Alles hiljem mõtlesin, et loll olin, et tädi ideega süü võrdseks kuulutada nõustusin. Äkki see siiski ei olnud minu süü. Jah, paha nurk oli üksteise nägemiseks, aga minu auto oli rohkem väljas, millest võib järeldada, et mina alustasin manöövrit enne ja minu suunatuld oleks ta ka võinud ju ammu näha ja autotee parklas oli põhimõtteliselt ühesuunaline ning mina keerasin sealt suunast, kuhu rohkem vaatama pidi. Ei tea, kas ta seda ei teinud siis või tõesti lähenesime üksteisele mingi tõelise x-nurga all. Aga muidugi, mina olin ka süüdi. Vähemalt osaliselt. Ja mis tehtud, see tehtud.

Seetõttu olin terve päeva liimist lahti. Ja siis sõitsime tagasi koju. Olin varem avastanud, et Eestisse tuleb üks äge bänd kontserti andma, aga kodus vaatasin järgi, et piletid on nii roppkallid. Kallimad kui eelmise aasta superstaaridel ja see bänd minu meelest veel sinna alal ei kvalifitseeru. Aga nende muusika meeldib mulle. Enivei, see käik jääb nüüd nii või naa ära. Ka viimane raha läheb remondi alla. Hakka või nutma. Kõik, mida ma säästnud olen. Kas tõesti läheb jälle auto alla? Te ju teate, mille jaoks ma kogun. Ja nüüd? Kas see lükkub jälle määramatusse tulevikku?

Enivei, must päev jätkus. Hakkasime uuesti KMiga õue minema ja siis mina pidin peaaegu trepist alla kukkuma, aga "õnneks" pääsesin vaid kannapõrutusega, mis siiani tunda annab. No kas poel tore?

Täna oli ka ühe veebikontrolltöö tähtaeg ja hirmuga värsisesin juba mõttest, et nüüd läheb see ka peesse. Aga vist ei läinud. Ma väga loodan.

Ahjaa... ja suur punn mu näos kasvab jälle jõudsalt ning ma ei saa sinan midagi parata. Aga kudias siis teisiti? Hommikul ootab ju jälle tööintervjuu. Ma loodan, et see oli vaid must päev mitte nädal, sest homme lihtsalt peab kõik ideaalselt minema.

Tahaksin veel kirjutada Sami sünnipäevast ja oma maniküüri-pediküüri külastusest, aga vist homme.

Ciao!