Tahaksin jälle sajast asjast rääkida. Sellest, kuidas ma jääraplika eeskujul hakkasin uurima, mida minu veregrupp sööma peaks ja avastasin, et hommikuks suht mitte midagi; sellest, kuidas autod nüüd majanurkades pargivad - uus ruumi kokkuhoiu poliitika? Sellest, kui lahe on ennast mööda maad rullida ja üldse kontakttantsust; sellest, et talisuplejad=nudistid, aga sõbralikud siiski; sellest, kuidas me täna neljakesi Tartust Tallinna sõitsime - suure liinibussiga; sellest, kuidas mind võitluskunstide harrastajad sõna otseses mõttes nurka surusid; sellest, kuidas me Aivariga Ace of Base'i kontserdile peaaegu hiljaks jäime - tema süül - aga tegelikult jõudsime liiga vara; sellest, kui äge see oli ja kuidas rahvas oma toetust näitas ning kõige selle kõrval Magedast Mari-Liisist; sellest, kuidas enne kontserdile minekut jälle oma auto ära lõhkusin ja sellest, kuidas ma eile Zavoodis ühe mehe nutma ajasin. Millist teemat teie eelistate? Kõike ma vist jälle ei jõua.
Alustain ikkagi algusest.
Veregrupidieedist siis... Sain teada, et ma ei tohiks süüa ühtegi tera- ega kaunvilja, samuti mitte piimatooteid, sealiha, pähkleid, sinepit, apelsine-mandariine jne. Samuti ei ole mul vaja taimseid valke. Aga mis üle jääb? Peale loomaliha ja "käib kah" kana? Järan neid paljalt? Mina nii ei mängi. Keegi ei tohi mult mandariine ära võtta! Või kohupiima ja müslit.
Rääkisin teile vist, kuidas ma kevadel Pärnus nägin üht autot otsapidi majanurgas parkimas? Nüüd see vaatepilt kordus, aga Tallinnas. Üks tüüp oli suutnud nii osavalt parkida, et sõitis ristmikul paikneva maja nurka kinni nii puhtalt, et ristposti, mille vahelt ta veel läbi sõitis, ei puutunudki. Tehke järgi, kui oskate! Aga mis teha, kui Tallinnas muudkui tänaval parkimise hindu tõstetakse ja piirkondi laiendatakse? Tavalisemad parkimiskohad on ka otsas.
Oma viimase loo jaoks käisin peale swingtantsu veel escrima, ja kontakttantsu trennis ning talisuplust pealt vaatamas. Muljeid kui palju.
Escrima meenutas nüride relvadega vehklemist, aga tore oli see, et khotasin seal üht autokoolikaaslast, keda polnud näinud alates päevast, mil endale ühikakohta broneerimas käisin. Kergelt õudne oli ka. Näiteks siis, kui nad mingit riviharjutust tegid ja see üksteise tümitajate rivi mulle aina lähemale nihkus. Istusin seina ääres pingil ja liikusin muudkui äärepoole, aga kuna pink oli seinaorvas, ei olnud mul ühel hetkel enam kuskile minna ja tekkis hirm oma silmnäo pärast. Ja siis oli ka õudne, kui treener ja üks harrastaja tõestasid mulle, kui ohutu noavõitlustrenn on ja see harrastaja nuga kinni pannes oma sõrme ära veristas.
Kontakttants on megalahe. Selle treener meenutas mulle nii välimuselt kui käitumiselt Andrust. Aga tema mõistuses olen kindlam. Kohe tunni alguses tegi ta meile Sandraga selgeks, et pealtvaatajaid ei ole. Sandra hakkas blokkima, valetas treenerile ja läks ära. Lollisti tegi, minu meelest. Me veeretasime ennast mööda maad ja hoidsime palli kehade vahel ning tegime erinevaid usalduse ja tasakaaluharjutusi. Hästi lõbus oli. Mina kiljusin suure osa tunnist, sest minu jaoks oli see uus ja kohati hirmuäratav. Teised on juba harjunud igas olukorras oma kaaslasi ja treenerit usaldama ning teevad ka keerulisemaid trikke nagu akrobaadid.
Talisuplejatest ka. Minu jaoks oli ikka paras üllatus, kui läksin fotograafiga kohale ja siis selgus, et neil on kombeks alasti ujuda. No on isegi saanud korra alasti ujumas käia, aga mitte jääkülmas vees ja mitte kaamera ees, mis lehe jaoks pilte teeb. Algul muretsesin tsenseerimisvajaduse pärast, aga õnneks oli valgustus nii kehv, et pildid on parasjagu udused avaldamiseks. Lubasin neile, et tulen ise ka kui lumi maas.
Bussisõidust...
Kuigi kohti oli välja müüdud vähemalt kuus, sõitis autotäis rahvast uhkesti suure bussiga ühest Eesti otsast teise. Huvitav, kuidas see filma vee peal seisab? Bussis oli üks tagapingipoiss, tema ees istuv neiu, proua Lauristin, kelle buss möödaminnes peale võttis ja mina. Nii hea oli olla. Päike paistis, ruumi oli palju ja hea uni tuli. Vägagi erinevalt minu esmaspäevaõhtusest sõidust Sebega - JA MITTE SÄÄSTUBUSSIGA - kus mulle vihma kaela sadas. BUSSIS SEES!!! Aru ma ei mõista.
Eile sai veel pulli. Tegime Sandraga Zavoodis aega parajaks enne kontakttantsu, sest seda tehakse samades ruumides, kus minu trenni ja vahetult peale seda. Liiga piinlik oli oma treeneriga kokku põrgata peale nii mitut puudumist. Hetkel ei ole mul küll ei aega ega ka tervis päris korras, aga ikkagi. Ja ikkagi põrkasime kokku ka. Seda seepärast, et me ei saanud Zavoodis nii kaua olla, kui tahtnud oleksime.
Üks tüüp istus sujuvalt meie lauda, ise purupurjus, ja hakkas midagi vene keeles rääkima. Palusime tal keelt vahetada ja siis tahtis ta mult midagi küsida. Lubas end veel enen tutvustada, aga selleni ta ei jõudnudki. Tegelikult ei jõudnud ta üldse ühegi lausega lõpuni. Küsis mult siiski, mida ma arvan meeste sõjaväes käimisest, aga ma ei tea, kas see oli SEE küsimus. Igatahes peale minu vastust hakkasid tal pisarad ojadena voolama. Seejärel võttis ta taskust välja isikliku õllepudeli ja rüüpas veidi kesvamärjukest. Ühtlasi hakkas rääkima ,et ta töötas vanasti õlletehases ja kohe parandas end, et valetas mulle, sest tema ise töötas hoopsiki. Siis soigus kohe pikalt, et tahtis mulle valetada, aga ei suuda ja bla bla. Mul oli temast nii kahju, kui suurel kenal mehel pisarad voolasid. Aga sisi tulid minu pannkoogid ja ta ei lasknud mul sööma hakata. Käskis stopperi telefonist välja tosida ja talle viisteist sekundit mõõta. Ise tahtis sel ajal pulssi mõõta, aga ei saanud hakkama ja süüdistas mind valesti tegemises.
Kuna mul hakkas kiire juba, siis jättis pooleli ja hakkasin lihtsalt sööma. Ta hakkas uuesti taskutes sorima ja tõmbas välja kahvli. TUndis vajadust kaitsta oma pannkooke, aga ta ei teinudki ühtki liigutust nende poole. Hoopis hakkas lahtise suuga köhima otse nende suunas. Arvake ära, kui kiiresti mu isu ära läks. Ma ei tea, mis edasi sai. Mina võtsin asjad ja me Sandraga lahkusime sellest huvitavast seltskonnast.
Täna siis oli Ace of Base'i õhtu. Aivar helistas mulle juba mõni minut enne viit, et hakkab kohe tulema. Ma siis läksin pessu ja hakaksin nägu pähe tegema. Järsku oli kell juba pool seitse ja ikka ei kippu ega kõppu temast. Tegelikult oleks pidanud minema hakkama. Helistasin talle, et kuulda, et tal läks ikka tööl kauem ja on nüüd poolel teel. Ma ei olnud vähe kuri. Olin täiesti kindel, et nad alustavad punkt kaheksa ja meid ei lasta hilinedes sisse. Jõudsime minutipealt - enne veel suutsin oma auto klaasipuhastajate juures midagi kapitaalselt ära lõhkuda - ja siis selgus, et keegi pole veel kohtadele saanud. Ootasime nii viisteist-kakskümmend minutit, siis lasti saali ja lavale ei tulnud mitte oodatud bänd, vaid kunagi kuum Mari-Liis. Nüüd blond ja vana ja nii-mitte-tahetud-hetkel. Muidu ei oleks mul midagi tema vastu olnud, aga kuskil polnud tema etteastest sõnagi ja kui kõik on sunnitud toolides kinni olema, siis ei saa siukse asja järgi hüpata ka ja no üldse ei lähe see istudes peale.
Tunnike möödus ja Mari-Liis lahkus. Kakskümmend minutit ei juhtunud midagi. Ainult rahvas sai kurjaks. Ma ei tea, mis mõte on soojendusesinejal, kui peale teda on nii pikk paus, et inimesed hakkavad igavusse surema ja saavad lihtsalt hästi kurjaks. Kas nii on nagu eriti sheff esinema tulla või? Kuigi korraldus ei kõlbanud koera saba allagi, siis ässad se olid väga tegijad, kui nad lõpuks tulid. Jälle tundus nii vale istuda. Oleks ju tahtnud kaasa laulda ja tantsida. Mingil hetkel läksidki paar tüüpi lava ette hüppama ja oi appi kui kiiresti rahvast sinna kokku voolama hakkas seepeale. Nii lahe oli vaadata ja bändil pidi ka sellisest vastuvõtust hea meel olema. Ma olin kurb, et ma ei saagi minna, sest süle oli asju täis ja kusagile polnud neid jätta. Lõpuks siiski otsustasin asjad maha jätta, toppisin hädavajaliku Aivari taskutesse ja läksime ka kahe meetri kauguselt staare kaema. Ja niiiiiiiiiiiiiii lahe oli. Nad olid nii normaalsed. Hästi paljud fännid olid kaamerad sisse smuugeldanud ja staarid ei pahandanud. Üks naistest võttis lausa suvaliselt fännineuilt kaamera käest ära, läks selelga keset lava ja tegi endast lähivõtte. Seda kõike laulmise ajal. Kahju, et teine naine meid nii kartis, et hoidus kogu atribuutika taha, isegi rohkem varju kui taustalauljad. Paar korda õnnestus ta siiski lava ette meelitada, aga enamus ajast oli ta varjus, nagu oli hoiatatud ka ette. Sellest oli tõsiselt kahju.
Alustain ikkagi algusest.
Veregrupidieedist siis... Sain teada, et ma ei tohiks süüa ühtegi tera- ega kaunvilja, samuti mitte piimatooteid, sealiha, pähkleid, sinepit, apelsine-mandariine jne. Samuti ei ole mul vaja taimseid valke. Aga mis üle jääb? Peale loomaliha ja "käib kah" kana? Järan neid paljalt? Mina nii ei mängi. Keegi ei tohi mult mandariine ära võtta! Või kohupiima ja müslit.
Rääkisin teile vist, kuidas ma kevadel Pärnus nägin üht autot otsapidi majanurgas parkimas? Nüüd see vaatepilt kordus, aga Tallinnas. Üks tüüp oli suutnud nii osavalt parkida, et sõitis ristmikul paikneva maja nurka kinni nii puhtalt, et ristposti, mille vahelt ta veel läbi sõitis, ei puutunudki. Tehke järgi, kui oskate! Aga mis teha, kui Tallinnas muudkui tänaval parkimise hindu tõstetakse ja piirkondi laiendatakse? Tavalisemad parkimiskohad on ka otsas.
Oma viimase loo jaoks käisin peale swingtantsu veel escrima, ja kontakttantsu trennis ning talisuplust pealt vaatamas. Muljeid kui palju.
Escrima meenutas nüride relvadega vehklemist, aga tore oli see, et khotasin seal üht autokoolikaaslast, keda polnud näinud alates päevast, mil endale ühikakohta broneerimas käisin. Kergelt õudne oli ka. Näiteks siis, kui nad mingit riviharjutust tegid ja see üksteise tümitajate rivi mulle aina lähemale nihkus. Istusin seina ääres pingil ja liikusin muudkui äärepoole, aga kuna pink oli seinaorvas, ei olnud mul ühel hetkel enam kuskile minna ja tekkis hirm oma silmnäo pärast. Ja siis oli ka õudne, kui treener ja üks harrastaja tõestasid mulle, kui ohutu noavõitlustrenn on ja see harrastaja nuga kinni pannes oma sõrme ära veristas.
Kontakttants on megalahe. Selle treener meenutas mulle nii välimuselt kui käitumiselt Andrust. Aga tema mõistuses olen kindlam. Kohe tunni alguses tegi ta meile Sandraga selgeks, et pealtvaatajaid ei ole. Sandra hakkas blokkima, valetas treenerile ja läks ära. Lollisti tegi, minu meelest. Me veeretasime ennast mööda maad ja hoidsime palli kehade vahel ning tegime erinevaid usalduse ja tasakaaluharjutusi. Hästi lõbus oli. Mina kiljusin suure osa tunnist, sest minu jaoks oli see uus ja kohati hirmuäratav. Teised on juba harjunud igas olukorras oma kaaslasi ja treenerit usaldama ning teevad ka keerulisemaid trikke nagu akrobaadid.
Talisuplejatest ka. Minu jaoks oli ikka paras üllatus, kui läksin fotograafiga kohale ja siis selgus, et neil on kombeks alasti ujuda. No on isegi saanud korra alasti ujumas käia, aga mitte jääkülmas vees ja mitte kaamera ees, mis lehe jaoks pilte teeb. Algul muretsesin tsenseerimisvajaduse pärast, aga õnneks oli valgustus nii kehv, et pildid on parasjagu udused avaldamiseks. Lubasin neile, et tulen ise ka kui lumi maas.
Bussisõidust...
Kuigi kohti oli välja müüdud vähemalt kuus, sõitis autotäis rahvast uhkesti suure bussiga ühest Eesti otsast teise. Huvitav, kuidas see filma vee peal seisab? Bussis oli üks tagapingipoiss, tema ees istuv neiu, proua Lauristin, kelle buss möödaminnes peale võttis ja mina. Nii hea oli olla. Päike paistis, ruumi oli palju ja hea uni tuli. Vägagi erinevalt minu esmaspäevaõhtusest sõidust Sebega - JA MITTE SÄÄSTUBUSSIGA - kus mulle vihma kaela sadas. BUSSIS SEES!!! Aru ma ei mõista.
Eile sai veel pulli. Tegime Sandraga Zavoodis aega parajaks enne kontakttantsu, sest seda tehakse samades ruumides, kus minu trenni ja vahetult peale seda. Liiga piinlik oli oma treeneriga kokku põrgata peale nii mitut puudumist. Hetkel ei ole mul küll ei aega ega ka tervis päris korras, aga ikkagi. Ja ikkagi põrkasime kokku ka. Seda seepärast, et me ei saanud Zavoodis nii kaua olla, kui tahtnud oleksime.
Üks tüüp istus sujuvalt meie lauda, ise purupurjus, ja hakkas midagi vene keeles rääkima. Palusime tal keelt vahetada ja siis tahtis ta mult midagi küsida. Lubas end veel enen tutvustada, aga selleni ta ei jõudnudki. Tegelikult ei jõudnud ta üldse ühegi lausega lõpuni. Küsis mult siiski, mida ma arvan meeste sõjaväes käimisest, aga ma ei tea, kas see oli SEE küsimus. Igatahes peale minu vastust hakkasid tal pisarad ojadena voolama. Seejärel võttis ta taskust välja isikliku õllepudeli ja rüüpas veidi kesvamärjukest. Ühtlasi hakkas rääkima ,et ta töötas vanasti õlletehases ja kohe parandas end, et valetas mulle, sest tema ise töötas hoopsiki. Siis soigus kohe pikalt, et tahtis mulle valetada, aga ei suuda ja bla bla. Mul oli temast nii kahju, kui suurel kenal mehel pisarad voolasid. Aga sisi tulid minu pannkoogid ja ta ei lasknud mul sööma hakata. Käskis stopperi telefonist välja tosida ja talle viisteist sekundit mõõta. Ise tahtis sel ajal pulssi mõõta, aga ei saanud hakkama ja süüdistas mind valesti tegemises.
Kuna mul hakkas kiire juba, siis jättis pooleli ja hakkasin lihtsalt sööma. Ta hakkas uuesti taskutes sorima ja tõmbas välja kahvli. TUndis vajadust kaitsta oma pannkooke, aga ta ei teinudki ühtki liigutust nende poole. Hoopis hakkas lahtise suuga köhima otse nende suunas. Arvake ära, kui kiiresti mu isu ära läks. Ma ei tea, mis edasi sai. Mina võtsin asjad ja me Sandraga lahkusime sellest huvitavast seltskonnast.
Täna siis oli Ace of Base'i õhtu. Aivar helistas mulle juba mõni minut enne viit, et hakkab kohe tulema. Ma siis läksin pessu ja hakaksin nägu pähe tegema. Järsku oli kell juba pool seitse ja ikka ei kippu ega kõppu temast. Tegelikult oleks pidanud minema hakkama. Helistasin talle, et kuulda, et tal läks ikka tööl kauem ja on nüüd poolel teel. Ma ei olnud vähe kuri. Olin täiesti kindel, et nad alustavad punkt kaheksa ja meid ei lasta hilinedes sisse. Jõudsime minutipealt - enne veel suutsin oma auto klaasipuhastajate juures midagi kapitaalselt ära lõhkuda - ja siis selgus, et keegi pole veel kohtadele saanud. Ootasime nii viisteist-kakskümmend minutit, siis lasti saali ja lavale ei tulnud mitte oodatud bänd, vaid kunagi kuum Mari-Liis. Nüüd blond ja vana ja nii-mitte-tahetud-hetkel. Muidu ei oleks mul midagi tema vastu olnud, aga kuskil polnud tema etteastest sõnagi ja kui kõik on sunnitud toolides kinni olema, siis ei saa siukse asja järgi hüpata ka ja no üldse ei lähe see istudes peale.
Tunnike möödus ja Mari-Liis lahkus. Kakskümmend minutit ei juhtunud midagi. Ainult rahvas sai kurjaks. Ma ei tea, mis mõte on soojendusesinejal, kui peale teda on nii pikk paus, et inimesed hakkavad igavusse surema ja saavad lihtsalt hästi kurjaks. Kas nii on nagu eriti sheff esinema tulla või? Kuigi korraldus ei kõlbanud koera saba allagi, siis ässad se olid väga tegijad, kui nad lõpuks tulid. Jälle tundus nii vale istuda. Oleks ju tahtnud kaasa laulda ja tantsida. Mingil hetkel läksidki paar tüüpi lava ette hüppama ja oi appi kui kiiresti rahvast sinna kokku voolama hakkas seepeale. Nii lahe oli vaadata ja bändil pidi ka sellisest vastuvõtust hea meel olema. Ma olin kurb, et ma ei saagi minna, sest süle oli asju täis ja kusagile polnud neid jätta. Lõpuks siiski otsustasin asjad maha jätta, toppisin hädavajaliku Aivari taskutesse ja läksime ka kahe meetri kauguselt staare kaema. Ja niiiiiiiiiiiiiii lahe oli. Nad olid nii normaalsed. Hästi paljud fännid olid kaamerad sisse smuugeldanud ja staarid ei pahandanud. Üks naistest võttis lausa suvaliselt fännineuilt kaamera käest ära, läks selelga keset lava ja tegi endast lähivõtte. Seda kõike laulmise ajal. Kahju, et teine naine meid nii kartis, et hoidus kogu atribuutika taha, isegi rohkem varju kui taustalauljad. Paar korda õnnestus ta siiski lava ette meelitada, aga enamus ajast oli ta varjus, nagu oli hoiatatud ka ette. Sellest oli tõsiselt kahju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar