Identiteedist

Lihtsalt tahtsin kirja panna, et kulus vähem kui kaks nädalat enne, kui avastasin end üksi kodust (poisid olid juba ees õue läinud) omaette pobisemas "kus on emme kindad?". Mitte, kus on Maria kindad või minu kindad või kus kindad on. Ei, emme kindad. Seda, et ma iseendaga rääkida võin, ma täna üldse ei aruta.

Muidu aga Lemmik tuletas mulle meelde, et nüüd peaksime me olema ka minu definitsiooni järgi perekond. Ja tal on õigus. Vähemalt minu subjektiivse lähenemise kohaselt on imelik pidada vaid kahte paari heitnud täiskasvanut perekonnaks. Kui, siis leibkonnaks. Perekond aga sünnib koos lapse või lastega. Täiskasvanud aga käivad nii tihti kokku-lahku-kokku. Kas siis iga suhe moodustab perekonna? No ma ei tea...

Muidu aga on meil siin jätkuvalt hullumeelne unegraafik ja käed tööd täis. Samas Triibu on armas ja kui välja arvata kaks kehva ööd, kui tal vist gaasid olid, siis ei ole meil põhjust kurta. Eile käisime esimest korda ka avalikus kohas temaga. Nimelt lapsekandmisüritusel, sest tahtsime veidi nõu ja julgustust tema enda külge sidumise osas ja seda saime ka. Lisaks nii palju aawsid ja ooosid, et meie nunnu oli vaid 17-päevane. Temast vanuselt järgmine tüüp seal oli neli kuud vanem. No ja kui me juba riskisime avalikus kohas käimisega, siis Lemmik arvas, et kui läks trumm, siis mingu ka pulgad ja käisime isegi Mios ära uusi madratseid vaatamas, sest meie voodi on nii mõnusalt pehme, et pisike veereb seal ringi iga meie liigutuse peale. Kahjuks aga tulime tühjade kätega tagasi ja peame edasi mõtlema lahendustele, et tal meiega hea ja turvaline oleks, sest ka tema eelistab üksi magamisele kaisutamist.

Muide, emme kinnastele on tänasega lisandunud ka päris emme saapad ja emme jope - üks esimesi vist minu jopedepargis, kus pepu kaetud on.