Kui me raseduse ajal erinevatel koolitustel käisime, siis meile räägiti, et emad reageerivad ka läbi une kõigile lapse häälitsustele ja enam-vähem nii ongi ükskõik kui väsinud ma ise ka ei oleks. Isade uni aga on midagi eriti kummalist.
Esimestel päevadel, kui me tõesti olime mitmeid öid magamata, oli see rohkem arusaadav, et Lemmik lihtsalt ei kuulnud beebit samas ruumis magades. Nüüdseks aga on paar nädalat möödunud ja vahel ta reageerib. Vahel mitte. Näiteks ühel ööl vahetasin vannitoas Triibu mähkmeid ja ta protesteeris tavapäraselt häälekalt. Järsku pistis ukse vahelt pea sisse murelik issi. Järgmisel ööl aga olin ma lõpuks lapse magama saanud ja julgenud hiilida vannituppa, et pesta hambaid ja käia kiiresti dušši all. See võis kokku võtta aega umbes seitse minutit. Ühel hetkel kuulsin ma läbi veevulina, et Triibu nutab oma voodis. Kuna mina kuulsin, siis olin täiesti kindel, et tema kõrval maganud issi juba tegeleb Triibuga. Seega arvasin, et ma võin rahus end edasi seebitada, aga igaks juhuks siiski ei venitanud.
Kui ma siis vee kinni panin, siis kuulsin, et Triibu on juba päris õnnetu ja muudkui nutab. Keerasin sis endale kiiresti rätiku ümber ja läksin vaatama, mis toimub. Minu üllatuseks aga magas Lemmik hambad laiali, karjuva lapse kõrval. Täiesti müstika!
Samas me mõlemad usaldame üksteist nii palju, et kui üks meist hoolitseb lapse eest, siis teine üldiselt suudab magama jääda ka siis, kui laps nutab. Ootamatu nutu peale ärkamine või mitte ärkamine aga on minu meelest midagi muud. Kuni ma ei tea, et temaga on kõik hästi, ma ei maga.
Uni... see on üldse selline naljakas asi. Ma olen ülirahul nüüd, kui saan järjest üle kahe tunni magada. Kolm tundi on juba tõeline luksus. Nelja pole veel olnud. The new normal. Muidugi ei ole see lihtne ja vahel on nii raske ärgata, aga siis ta naeratab kogemata ja raskused ununevad.
Esimestel päevadel, kui me tõesti olime mitmeid öid magamata, oli see rohkem arusaadav, et Lemmik lihtsalt ei kuulnud beebit samas ruumis magades. Nüüdseks aga on paar nädalat möödunud ja vahel ta reageerib. Vahel mitte. Näiteks ühel ööl vahetasin vannitoas Triibu mähkmeid ja ta protesteeris tavapäraselt häälekalt. Järsku pistis ukse vahelt pea sisse murelik issi. Järgmisel ööl aga olin ma lõpuks lapse magama saanud ja julgenud hiilida vannituppa, et pesta hambaid ja käia kiiresti dušši all. See võis kokku võtta aega umbes seitse minutit. Ühel hetkel kuulsin ma läbi veevulina, et Triibu nutab oma voodis. Kuna mina kuulsin, siis olin täiesti kindel, et tema kõrval maganud issi juba tegeleb Triibuga. Seega arvasin, et ma võin rahus end edasi seebitada, aga igaks juhuks siiski ei venitanud.
Kui ma siis vee kinni panin, siis kuulsin, et Triibu on juba päris õnnetu ja muudkui nutab. Keerasin sis endale kiiresti rätiku ümber ja läksin vaatama, mis toimub. Minu üllatuseks aga magas Lemmik hambad laiali, karjuva lapse kõrval. Täiesti müstika!
Samas me mõlemad usaldame üksteist nii palju, et kui üks meist hoolitseb lapse eest, siis teine üldiselt suudab magama jääda ka siis, kui laps nutab. Ootamatu nutu peale ärkamine või mitte ärkamine aga on minu meelest midagi muud. Kuni ma ei tea, et temaga on kõik hästi, ma ei maga.
Uni... see on üldse selline naljakas asi. Ma olen ülirahul nüüd, kui saan järjest üle kahe tunni magada. Kolm tundi on juba tõeline luksus. Nelja pole veel olnud. The new normal. Muidugi ei ole see lihtne ja vahel on nii raske ärgata, aga siis ta naeratab kogemata ja raskused ununevad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar