veebruar 15, 2019

Sotsiaalmeedia on imetajatele

Olles nüüd kuu aega ööd ja päevad ilma igasuguse rütmita meie pisikest rinnaga toitnud, tahaks ma veidi muljeid kirja panna. Esiteks sotsiaalmeedia. Minu meelest on see üks parimaid viise öösel pimedas end tegevuses ja seega ärkvel hoida, kuni laps pikalt sööb või ei ole veel nii sügavasse unne vajunud, et saaks ta oma voodisse tõsta ja ise magada. Jah, ma tean, et peaksime silmsidet hoidma ja bondima imetamise ajal ja teeme seda ka üldjuhul nii kaua, kuni ta silmad lahti on, aga enamasti ei ole ja mul on ka raskusi nende lahtihoidmisega, kui päevast päeva mind tunni-kahe-kolme tagant söömiseks üles aetakse. Ma tunnistan, et mul on vaja mingit abi. Niisiis scrollin Facebookis, sest tänu emade gruppidele on alati ka keegi teine üleval ja postitab midagi. Kui seal igavaks läheb, siis piilun Instagrami, aga ma jälgin nii väheseid, et see ammendab end kiiresti. Siis vaatan üle blog.tr.ee ja ehk peaks ka Netvibesi telefoni tõmbama, sest arvutis olen oma RSSiga lootusetult ajast maas. Siis loen veel Eesti uudiseid ja vahel surfan veebipoodides. Kella kahesed tellimused meilt ei ole enam üldse utoopilised.

Rääkides aga üldiset rinnaga toitmisest, siis ma olen vist imelik. Alustades sellest, et ma vaaan lolli näoga otsa kõikidele, kes küsivad, millal piim tuli ja lõpetades näiteks enda siiani normaalselt tundmisega. Ma nimelt tõesti ei tea, millal see piim tuli. Laps tundus söövat algusest peale ja mul küll mingit klõpsu ei käinud, et just nüüd tuli mingi suur piimalaadung. Lisaks ei ole mu rinnad olnud eriti kõvad ega valusad. Jah, on väike vahe, kas laps on just ühest rinnast söönud ja teisest mitte, aga mingid kõvad melonid küll ei ole. Samas ei ole ka piimapuudust, sest meie tüübil jätkub ka regulaarselt väljaoksendamiseks - või mis on kõvasti - ja ta on viimastel nädalatel 300 grammi kaupa juurde võtnud ning enam pole nii kilu.

Mingit hullu piina pole ka - õnneks - imetamine endast minu jaoks kujutanud. Olin sõbrannade hoiatuste põhjal valmis kuu või kahe jagu piinaks, aga siiani pole seda tulnud. Jah, mõnikord on rinnad veidi hellad ja alguses oli üks päev, kus mul oli hullult külm ja väike palavik ning nibu justkui kergelt korpas, aga järgmisel päeval oli kõik taas hästi. Üks rind on siiani hellem kui teine ja sellega pean vahel kaasa aitama, et laps ilusti rinnast kinni saaks, aga ei mingit tilkade väljapumpamist, et ta lõhna tunneks või rinna pehmemaks pumpamist. Seega ei ole ka mingeid kannatusi, kui ta juba mõni tund söönud ei ole. Samas ega ta pikki vahesid ei pea. Iga päev on vähemalt üks periood, kus ta tunde järjest väikeste vahedega muudkui sööb. Seda tilgaasja proovisin päris alguses, aga laisale minule sobib, et ta õppis ise ka ruttu ära, mis on mis. Käsitsi pumpamine on nii ebamugav.

Siis veel teised emad räägivad lekkimisest. Mina lekkisin vist kummastki rinnast ühel päeval natukene. Olen saanud ühe rinnapadja siiani ära kasutada. Ülejäänud seisavad. Ei tea, kas julgen ära anda või on veel oht, et hakkan millalgi tilkuma nagu vanad torud?

Mugavate asendite osas aga tuleb mul veel veidi tööd teha. Asi on kõvasti parem ergonoomilisuse seisukohast kui päris alguses, sest siis olin tõesti ise kui kreeka e, et ta ainult sööks. Nüüd vahel kummardan veidi ette, et ta nibu kätte saaks ja siis võin poollamavas asendis üsna mugavalt edasi toita. Samas päris pikali söömine meil väga hästi välja ei tule. Võib-olla on selleks suuremaid tisse vaja, kuigi mul on juba vahelduseks pornostaari tunne. Külili imetamisses on meil ka veel arenguruumi. Ühe tissiga õppis ta selle kohe selgeks. Teisega saab ka nüüd hakkama, aga minu jaoks see küll mugav lahendus ööseks ei ole, sest ma kardan, et ta lämbub ära. Meil on nii pehme voodi ka, et ta keerleb seal iga meie liigutuse peale. Lisaks ei jäta ta ise ruumi eriti oma nina ja rinna vahele ning pimedas on mul raske jälgida, et seal siiski oleks vähemalt millimeeter. Pean pidevalt kange olema, et end temast eemale hoida, aga ta pigem tuleb järgi mulle ja seega ei mingit ise samal ajal magamist. Ehk see läheb kergemaks, kui ta rohkem oma kaela ja pead kontrollima õpib.

Üldjoontes olen ma rahul, et imetamine toimib ja selle kasuks otsustasin. Ta on meil sellien tissifänn, et mind koheldaksegi suuresti kui piimakombinaati ja tiss lahendab ära enamiku muredest kiirelt ja kohast hoolimata. Endal on ainult naljakas mõelda, et terve elu oled oma rindu teiste eest katta püüdnud ja nüüd ei kulunud nädalatki, kui sain oma rinnad teiste ees letti lüüa. Kulus vaid kaks nädalat, kuni pidin teda võõra mehe kõrval söötma. Kui aga esimesest mentaalsest blokist üle saada, siis ainus mis loeb, on see, et minu laps on rahul. Kui keegi tahab vahtida, siis lasku käia. See on ainult rind ju.

3 kommentaari:

herz ütles ...

Lekkimine võib veel tulla. Ja kui ühel päeval võõrutama hakkad, siis ka lekib ja tekib piimapais :)
Aga FB ja blogis aitasid ka mul imetamise aega sisustada.

Katariin ütles ...

Mina lugesin ka seda postitus imetamise ajal :D Ja veebishoppamine..ohjeerum..see on lausa uskumatu kui palju ma lapse esimestel elukuudel veebist kaupa kokku krabasin :D

Mia ütles ...

Eks ma siis veel ei anna rinnapatju ära :D

Ja mul on hetkel pidevalt paar veebitellimust teel. Hetkel üks kandelina, mõned õmblustarvikud ja... ei tule meelde, kas midagi veel. Mälu on ka justkui kuskile välja laenatud hetkel.