Kes meist tegelikult erivajadusega on!?

Viimasel ajal vaatan KMi ja mõtlen, et tema on autist, aga mina olen see, kes aru ei saa. Äkki on probleem minus? Kui ta räägib mulle oma mõtetest, ajades, minu meelest, silbid sassi, või kasutades korduvalt sõnu, mille olemasolus on tema kindel, aga mida mina ei mõista, siis mõtlen tõesti, et äkki on minus viga. Eriti tuleb see välja siis, kui ta inglise keeles räägib ja veel rohkem kui jutt käib eriotstarbelistest sõidukitest.

Mõnikord mul on tunne, et ma peaksin end harima rohkem ja vaatama pidevalt samu filme ja multikaid, mida tema vaatab. Muidugi mitte temaga ühest arvutist. See ei oleks lihtsalt võimalik. Ja üks päev alles osutati mulle enenägematut au Imeliste mängus P-tähte vajutada. Sellel on oma funktsioon. Ma nii tahaksin mõista teda. Eile oli juba niigi väga suur läbimurre, sest elus esimest korda rääkis ta päriselt oma mõtetest. Ta on üldse kõvasti arenenud peale Egiptust ja selles mõttes on mul hea meel, et ta tagasi läheb.

See tuli nüüd väga segane jutt ja üldse mitte selline, nagu ma tahtsin. Aga küsimus jääb, et kes siis tegelikult on normaalne ja kes mitte? Kes on loll? Kes on hull? Kes on imelik? Ma küll ei julge sajaprotsendilise kindlusega öelda, et mina ei ole.


Ahjaa. Õpetage mind ütlema "ei". Mina ei oska. No kuidas ma saan öelda "ei" asjale, mis koristab ära minu elamise ja siis mulle veel massaaži ka teeb?