Tegelikult ma siiski hoiaksin küüned ka alles. Ema vedas mu täna suusatama. Ta ise sai kusagil eelmisel nädalal tuttava käest omale heast peast suusad ja on juba paar korda käinud. Mina aga suusatasin täna põhimõtteliselt elus esimest korda. Eelmine kord oli umbes kümme aastat tagasi, enne seda aga sõitsin vaid nende tillukeste uisu sugulastega.
Kui ma nüüd aus olen, siis oli ikka mõnus ka, aga viieteist minutiga umbes pool kilomeetrit läbida ise üleni higiseks minnes ja samal ajal oma kuu aja kiljumise limiiti täis tehes ei saa just suusaseiklusega uhkustada. Aga ma räägin muljetest ikka. Siin on ju palju piinlikumaidki asju kirjas:)
Niisiis tegime kodu metsas tiiru. Ma ei tea, mida küll naabrid minust nüüd arvata võivad, aga esimene kord on ikka esimene kord. Kusjuures, oli isegi õudsem kui kümme aastat tagasi. Siis sõitsin kükkis alla umbes neljakümne viie kraadistest kümnemeetristest mägedest ja häbenesin, et ikka ümber kukkusin. Täna aga oli kümneseintimeetrine tee langus mõnusaks mäeks ja neljakümne sentimeetrine tavamõistes lauge kraav see, mille kukkumata ületamise üle, võisin uhke olla. Nii õudne siiski veel ei olnud, et oleksin muud teed otsima hakanud, aga püsti ma neist kraavidest ka läbi sõita ei julgenud. Naerge, kui tahate. Mul on endal ka naljakas, aga mis ma ikka elu häbenen:D
Naljakas oli see, kuidas kogu aeg jalad risti läksid või käisid sellised jala välja väänamise liigutused, millega äärepealt külili kukkuma pidin. Samuti tundus mulle liiga võimatu suuskadega kuhugi poole tahtlikult keerata. Ikka läks nii, et toetasin siis ühe suusa risti üle teise või ühe kepi suusa peale. Ma ei saa veel aru, kuidas suuskadel kõndimisest kiiremini rada läbima peaks. Mina tulin jala palju rutem tagasi.
Korra käisin kõhuli ka. Ja mitte ühes neist ohtlikest kraavidest, vaid suhteliselt põhjusevabalt. Oli ülikerge tõus ja minu jalas sõitsid suusad sama vabalt mõlemas suunas. Sel hetkel läks neil kogemata lihtsalt rallikäik sisse ja ma sain teada, mis tunne on, kui suusasaapad varbaid painutavad. Muidu polekski haiget saanud. Jumalad kaitsevad pekiseid ja/või kobasid:D Võib-olla joodikuid ka. Aga vähemalt ma ei saanud haiget.
Kunagi vast tuleb katse kaks ka. Ainult ei tea, kas sellel aastal.
Kui ma nüüd aus olen, siis oli ikka mõnus ka, aga viieteist minutiga umbes pool kilomeetrit läbida ise üleni higiseks minnes ja samal ajal oma kuu aja kiljumise limiiti täis tehes ei saa just suusaseiklusega uhkustada. Aga ma räägin muljetest ikka. Siin on ju palju piinlikumaidki asju kirjas:)
Niisiis tegime kodu metsas tiiru. Ma ei tea, mida küll naabrid minust nüüd arvata võivad, aga esimene kord on ikka esimene kord. Kusjuures, oli isegi õudsem kui kümme aastat tagasi. Siis sõitsin kükkis alla umbes neljakümne viie kraadistest kümnemeetristest mägedest ja häbenesin, et ikka ümber kukkusin. Täna aga oli kümneseintimeetrine tee langus mõnusaks mäeks ja neljakümne sentimeetrine tavamõistes lauge kraav see, mille kukkumata ületamise üle, võisin uhke olla. Nii õudne siiski veel ei olnud, et oleksin muud teed otsima hakanud, aga püsti ma neist kraavidest ka läbi sõita ei julgenud. Naerge, kui tahate. Mul on endal ka naljakas, aga mis ma ikka elu häbenen:D
Naljakas oli see, kuidas kogu aeg jalad risti läksid või käisid sellised jala välja väänamise liigutused, millega äärepealt külili kukkuma pidin. Samuti tundus mulle liiga võimatu suuskadega kuhugi poole tahtlikult keerata. Ikka läks nii, et toetasin siis ühe suusa risti üle teise või ühe kepi suusa peale. Ma ei saa veel aru, kuidas suuskadel kõndimisest kiiremini rada läbima peaks. Mina tulin jala palju rutem tagasi.
Korra käisin kõhuli ka. Ja mitte ühes neist ohtlikest kraavidest, vaid suhteliselt põhjusevabalt. Oli ülikerge tõus ja minu jalas sõitsid suusad sama vabalt mõlemas suunas. Sel hetkel läks neil kogemata lihtsalt rallikäik sisse ja ma sain teada, mis tunne on, kui suusasaapad varbaid painutavad. Muidu polekski haiget saanud. Jumalad kaitsevad pekiseid ja/või kobasid:D Võib-olla joodikuid ka. Aga vähemalt ma ei saanud haiget.
Kunagi vast tuleb katse kaks ka. Ainult ei tea, kas sellel aastal.
2 kommentaari:
kas teile siis koolis suusatamist ei õpetatudki? :D:D
muide, rakveres, Palermos on suht mõnusad laskumised ;) vinged kolm talve möödusid seal :D iga nädal tund aega suuskamis. halleluuja!
mul tuli su jutu peale lihtsalt meelde kui "lahe" oli megajärsust ja megapikast ja megajäisest tõusust üles ronida ja siis laskuda jälle varsti. õnneks laskumised mulle meeldisid :P
pff.. ma ajasin nüüd metsad sassi,Tammikus vist ikka käisime ;P
Postita kommentaar