Ja palju muud ka.
Aga see mõte tuli sellest, et kõigile meeldib oma blogi. Kellelegi ei meeldi kõigi blogid. Alati ei meeldi ka sõprade blogid, aga neid loetakse veel uudishimust. Võõra inimese ebasobivas stiilis blogi aga küll lugema ei kiputa. Nakatasin Tema paar päeva tagasi blogimispisikusse ja lugemispisikust on saanud kirjutamispisik. Temast endast aga väike terrorist, kes ütleb: Loe mind! Nõuab pigem. Ise ei lisa mind lemmikutessegi. Jah, olen lapsik. Aga keskenduge teemale. Mõelge ise edasi. See konkreetne näide pole nii oluline.
Täna mõtlesin veel, et mis siis, kui kusagil kauges hüpoteetilises tulevikus oleksime Tema ja mina... meie? Mis siis saaks? Kujutan ette, et palju tülisid ja kirglikku leppimist. Vaidlemist ma tegelikult armastan. Tema vist ka. Vähemalt minuga vaidleb:D aga kas see oleks väga self-destructive? Ja kui kiiresti see töötaks? Kas me jääksime kasumisse? Kas meist jääks üldse midagi parandamisväärset alles? Kindel olen selles, et kindlasti ei oleks igav. Aga kas nii peabki olema? Kas see ongi parim variant kõikidest võimalikest? Kas saaks ilma tühiste tülide ning kergekäeliselt haiget tegemiseta? Siis ma ütleksin jah. Aga hetkel ma veel mugavussuhet ka ei taha. Ei ole ma veel selles eas...
Veel mõtlesin palju asju.
Näiteks seda, et Eestis on ikka liiga palju rikkaid. Täna ilmes ka tõestusmaterjal. Minu ees seisid foori taga reas kõrvuti kolm maasturit. No nuta või naera. Ja ma pole isegi keskkonnainimene.
Ja seda, et ma olen vist veel kaotamas kahte sõpra. Ühte seepärast, et ta solvus mu peale, sest arvas, et unustasin ta sünnipäeva ära. Tegelikult ju unustasingi, aga vaid üheks päevaks ja siis lihtsalt oli häbi sõnumit saata. Tahtsin asja näost näkku heaks teha. Heaks tegemine vist õnnestus, aga kohtunud pole me ikka veel.
Ja teist sõpra, tegelikult mõlemat, taaskord minu elus kauguse tõttu. Huvitav, kui ma siiski võtan jalad kõhu alt välja ja lähen Eestist õneks ajaks ära, kas siis ma tulen tagasi üksindusse? Teise sõbra puhul mulle tundub, et ta ei hooli meie sõprusest enam. Imelik on kuulata, et tal on uued "super" sõbrad. Mis on ju tore, kuigi olen veidi kade, sest mul ei ole tuttuusi supersõpru. Aga valusam on see, et tal on nüüd minu ees saladused. Midagi, mida pole ammu olnud. Ja kui julgen küsida nende kohta, saan vastuseks ignoreerimise. Ta tõenäoliselt loeb seda. Ja ongi hea. Saab vähemalt teada, mida ma mõtlen, sest teisiti tundub, et tal ei ole aega/tahtmist kuulata ära, mida ma mõtlen.
Pedantlusest tahtsin ka kirjutada. Õigemini kohati pedantlusest või poolpedantlusest. Aga teinekord...
Aga täna oli Väga Tähtis Päev. Peale selle, et nägin last köögipõrandat lakkumas, oli mul tööintervjuude viimane voor. Ma ei julge midagi öelda, aga mul oli meeletult huvitav. Kõigepealt oli ürituse planeerimise grupitöö. Ja siis oli veel huvitavam kriisikommunikatsiooni individuaaltöö. Just sel teemal, mille kohta end hiljuti harima pidin. Tema tõttu. Andis mulle kogemata väikse eelise. oskasin numbreid nimetada:D Aga mulle nii meeldis mu eriala praktilist külge proovida. Nagu päris. ja tundub, et otsustajatele, kes olid tähtsad ja keda oli üllatavalt palju, aga kes olid ka üllatavalt toredad, minu mõtted meeldisid. Ma loodan, et teiste mõtetest rohkem. Aga kardan, et äkki siiski mitte. Äkki nad ei julge mind seda tööd tegema panna, kuigi mina ise ja minu ideed neile meeldisid vaid sellepärast, et minu konkurendid on minust tunduvalt vanemad ja kogenenumad. Mida ei saaks neile teoreetiliselt ette heita, aga praktiliselt - oi, kuidas saaks. Ma usun ikka veel, et see on minu jaoks õige töö. Ja mina selle töö jaoks. aga ma kardan seda kohtuotsust. Kuigi mul on nüüd hulgaliselt suurepäraseid soovitajaid. Ikka kardan. Kardan tegelikult mõlemat võimalikku otsust. Meil oli täna nii hea grupitöö meeskond. Ja need teised kaks on ka nii toredad inimesed. Ja targad. Ja andekad. Vähemalt esmamuljel. Mul on kindlasti kahju, kui nemad seda tööd ei saa, aga mul on juba praegu täielik paanika, mis siis saab, kui mina seda tööd ei saa.
Aga see mõte tuli sellest, et kõigile meeldib oma blogi. Kellelegi ei meeldi kõigi blogid. Alati ei meeldi ka sõprade blogid, aga neid loetakse veel uudishimust. Võõra inimese ebasobivas stiilis blogi aga küll lugema ei kiputa. Nakatasin Tema paar päeva tagasi blogimispisikusse ja lugemispisikust on saanud kirjutamispisik. Temast endast aga väike terrorist, kes ütleb: Loe mind! Nõuab pigem. Ise ei lisa mind lemmikutessegi. Jah, olen lapsik. Aga keskenduge teemale. Mõelge ise edasi. See konkreetne näide pole nii oluline.
Täna mõtlesin veel, et mis siis, kui kusagil kauges hüpoteetilises tulevikus oleksime Tema ja mina... meie? Mis siis saaks? Kujutan ette, et palju tülisid ja kirglikku leppimist. Vaidlemist ma tegelikult armastan. Tema vist ka. Vähemalt minuga vaidleb:D aga kas see oleks väga self-destructive? Ja kui kiiresti see töötaks? Kas me jääksime kasumisse? Kas meist jääks üldse midagi parandamisväärset alles? Kindel olen selles, et kindlasti ei oleks igav. Aga kas nii peabki olema? Kas see ongi parim variant kõikidest võimalikest? Kas saaks ilma tühiste tülide ning kergekäeliselt haiget tegemiseta? Siis ma ütleksin jah. Aga hetkel ma veel mugavussuhet ka ei taha. Ei ole ma veel selles eas...
Veel mõtlesin palju asju.
Näiteks seda, et Eestis on ikka liiga palju rikkaid. Täna ilmes ka tõestusmaterjal. Minu ees seisid foori taga reas kõrvuti kolm maasturit. No nuta või naera. Ja ma pole isegi keskkonnainimene.
Ja seda, et ma olen vist veel kaotamas kahte sõpra. Ühte seepärast, et ta solvus mu peale, sest arvas, et unustasin ta sünnipäeva ära. Tegelikult ju unustasingi, aga vaid üheks päevaks ja siis lihtsalt oli häbi sõnumit saata. Tahtsin asja näost näkku heaks teha. Heaks tegemine vist õnnestus, aga kohtunud pole me ikka veel.
Ja teist sõpra, tegelikult mõlemat, taaskord minu elus kauguse tõttu. Huvitav, kui ma siiski võtan jalad kõhu alt välja ja lähen Eestist õneks ajaks ära, kas siis ma tulen tagasi üksindusse? Teise sõbra puhul mulle tundub, et ta ei hooli meie sõprusest enam. Imelik on kuulata, et tal on uued "super" sõbrad. Mis on ju tore, kuigi olen veidi kade, sest mul ei ole tuttuusi supersõpru. Aga valusam on see, et tal on nüüd minu ees saladused. Midagi, mida pole ammu olnud. Ja kui julgen küsida nende kohta, saan vastuseks ignoreerimise. Ta tõenäoliselt loeb seda. Ja ongi hea. Saab vähemalt teada, mida ma mõtlen, sest teisiti tundub, et tal ei ole aega/tahtmist kuulata ära, mida ma mõtlen.
Pedantlusest tahtsin ka kirjutada. Õigemini kohati pedantlusest või poolpedantlusest. Aga teinekord...
Aga täna oli Väga Tähtis Päev. Peale selle, et nägin last köögipõrandat lakkumas, oli mul tööintervjuude viimane voor. Ma ei julge midagi öelda, aga mul oli meeletult huvitav. Kõigepealt oli ürituse planeerimise grupitöö. Ja siis oli veel huvitavam kriisikommunikatsiooni individuaaltöö. Just sel teemal, mille kohta end hiljuti harima pidin. Tema tõttu. Andis mulle kogemata väikse eelise. oskasin numbreid nimetada:D Aga mulle nii meeldis mu eriala praktilist külge proovida. Nagu päris. ja tundub, et otsustajatele, kes olid tähtsad ja keda oli üllatavalt palju, aga kes olid ka üllatavalt toredad, minu mõtted meeldisid. Ma loodan, et teiste mõtetest rohkem. Aga kardan, et äkki siiski mitte. Äkki nad ei julge mind seda tööd tegema panna, kuigi mina ise ja minu ideed neile meeldisid vaid sellepärast, et minu konkurendid on minust tunduvalt vanemad ja kogenenumad. Mida ei saaks neile teoreetiliselt ette heita, aga praktiliselt - oi, kuidas saaks. Ma usun ikka veel, et see on minu jaoks õige töö. Ja mina selle töö jaoks. aga ma kardan seda kohtuotsust. Kuigi mul on nüüd hulgaliselt suurepäraseid soovitajaid. Ikka kardan. Kardan tegelikult mõlemat võimalikku otsust. Meil oli täna nii hea grupitöö meeskond. Ja need teised kaks on ka nii toredad inimesed. Ja targad. Ja andekad. Vähemalt esmamuljel. Mul on kindlasti kahju, kui nemad seda tööd ei saa, aga mul on juba praegu täielik paanika, mis siis saab, kui mina seda tööd ei saa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar