Mehed, kelle nimi algab R-tähega - palun ärge lugege seda edasi!
Kohtamas käimine on selline imelik asi, mis on ühest küljest väga loomulik ning toimunud erinevas vormis tuhandeid aastaid, aga samas ei ole siiani sellekohast korralikku terminoloogiat. No tule taevas appi! Mis käimine? Mis sebimine? Kes üldse tahaks viimast sõna enda kohta kasutada? Mina küll mitte. Inglise keel on veidi etem selle koha pealt, aga ikkagi - mis mõttes nad räägivad, et we're seeing each other? Et nagu pidevalt jõllitavadki üksteist v? Seda võiks ju ka ahistamiseks pidada. Mis sest, et vastastikuseks.
Täna tahan rääkida kohtamise kokku leppimisest - kuidas see käima peaks. Seda seetõttu, et hetkel on see aktuaalne teema. Ometi ei taha ma kedagi õpetada, sest selgus, et ma isegi ei oska. Ja kui ma hakkasin mõtlema oma kohtamise minevikule, siis pole ka mingi ime. Polegi korralikult kohtamas käinud.
On üksikuid näiteid korralikest kohtingutest, mis eeldavad kino või restorani või lilli ja pimedas kohtumist ja eraldi planeeritud erilist kokkusaamist, aga enamasti on suhted arenenud ikka loomulikumalt. Ja mina ei ole kunagi olnud see tüdruk, kelle ees mehed roomavad, keda pidevalt kontsertidele kutsutaks või pehemete mäguasjade ja lilledega üle kallataks. Üks mu parim sõbranna on aga täpselt selline. Ja ta ongi korralik tüdruk. Ka füüsiliste suhete statistika koha pealt. Tema kõrval olen ikka paras lits.
Enivei, mul on üks kogemus, kus poiss sõitis minu telefoninumbri saamiseks vale bussiga vales suunas tükk maad ja siis me tõesti käisime esimesel kohtamisel kinos. Mul oli kange pissihäda, nii et minu jaoks polnud see suurem asi elamus, aga ega see ka ei lõppenud tüüpilise kohtinguna. Tüüp sai juba esimesel korral mind minimaalsetes hilpudes näha, sest me läksime edasi randa. Ja siis ma olin alles 14.
Siis on mõnel korral olnud selliseid hämaraid söögiaegu, kus tegelikult kumbki toitu eriti ei puutu, sest närv on sees liiga suur. Enamasti siiski on aga olnud õhtusöögid ilma selle närvilisuse faktita, sest tunded on olnud neutraalsed ja seega pinged maas.
Siis on minu mineviku mehed loonud kogemata traditsiooni, et minuga tuleb millegipärast kokku saada Viru tänaval lilleputkade juures ning siis mulle Geisha't kinkida. Vabandust väljenduse eest, aga WTF? Kui juba lilleputkad on ümber ringi, siis osta neiule lilled! Kohe palju efektsem. Hea meelega sellest tradistioonist kinni ei hoiaks.
Siis on olnud üks variant, kus mulle sealt samast mööda minnes osteti meeletult ilus punane roos, aga see oli sõbraroos, mis läks üsna varsti teiste abiga katki. Ning üks eriti armas variant oli see, kui ma nägin kogemata pealt, kuidas noromees läks häbelikult mulle pikka tulipunast roosi ostma. Hästi armas.
Ja siis on olnud selliseid häbelikke kaealast-käest kinni kohtumisi, mida ma kohtinguks ei nimeta, aga kus on kõige suurem see piinlikkuse osa, et mis edasi saab või kas üldse saab või mida üks või teine tahab. Heh! Mul tulevad juba sellele mõeldes kõhtu liblikad ja toit tahab tagasi tulla kõhust. Nothing yucky, aga lihtsalt armastus võtab isu. Üleüldse avastasin, et ma olen see tüüp, kellel kaob isu armudes, mis tähendab, et välimus paraneb alles siis, kui keegi on juba huvi välja näidanud, mis on selles mõttes hea, et minust ei saa seda suhte jooksul aina rohkem käest ära minevat mutti. Aga samas oleks ju lihtsam jõuda sinna vastastikuse meeldimiseni, kui ma suudaksin bioloogiliselt töötada hea välja nägemise poole juba vallalisena.
Enivei. Pikk jutt juba kirjas, aga õigest teemast veel ei midagi. Meenutan siin veel kohtumiste kokku leppimisi. Mõni on olnud msn-s, mis on hästi mugav, sest annab aega rahulikult mõelda ning reaktsioone peita. Samas aga pole nii eriline. Siis on sõnumid, mis on veidi armsam variant ja telefonikõned, mis on väga isiklikud ning erilised, sest live's on juba raskem teist petta, aga neid klassikalisi "kas sa tuled minuga välja?" asju on ikka väga vähe juhtunud. Eriti nendega, kes tegelikult ka meeldivad.
Küsimus ongi selles, et kuidas see päriselt käima peaks? Filme oleme ju kõik näinud, aga Eesti ei ole USA ning mina ei ole "Seksi ja linna" tibi. Seega on see tõeliselt haruldane ja praktikavähesus teeb need olukorrad alati eriliseks ning mind ennast kohmetuks.
Kuidas siis peaks selle-laadsele küsimusele vastama? Kas lihtsalt "jah" ning ära jalutama? Kas numbrite vahetamine saaks kunagi olla mitte piinlik?
Kui kutt ei meeldi, siis on ju lihtne. Jalutad lihtsalt edasi, nagu poleks küsimust kuulnudki või ütled, et oled kinni, kui tüübist kahju hakkab või mõtled mõne muu rabava vale või õige põhjenduse välja, miks te siiski ei saa koos olla. Asi on minus, mitte sinus teema.
Aga kui mees/poiss siiski meeldib? Ja kui ta väga meeldib, siis mis variante veel on peale kiire "jah'i"? Kelmikas nokkimine? Poisi kiusamine? See tundub lõbus variant, aga on ka ohtlik, sest isase ego võib riivatud saada ja ta võib kutse lihtsalt tagasi võtta. Sel kohal on ka kõige kergemini kriitikat võtvad tüübid ju hellad. Mõtlesin veel, et huvitav, kui palju suhteid jääb ära nendest, kus inimestevaheline kahepoolne meeldimine on olemas vaid sellepärast, et kumbki pool ei julge teisele oma tunnetest rääkida? Usun, et päris palju. Endal on küll mõned sellised kogemused.
Missuguseid variante veel on positiivselt vastamiseks? See kiire "jah" on ju ka ohtlik, sest liigne agarus on kuudlavasti hirmuäratav. Peaks siis ütlema, et "vaatab" või? Või, et elame-näeme. Või lugema ette (olematuid) teisi kohtinguid samast nädalast päevade või tundide kohta, millal sulle ei sobi?
Kindlasti on veel variante ja ise kutsumisest ma ei räägigi, sest ma ei ole kaugeltki veel mitte selles eas ja julguseastmes. Kui julgen mehe ise tantsima kutsuda, on hästi. Kui juba saan kaks eitavat vastust, siis jätan ka sellise ürituse üldjuhul katki.
Igal juhul mina olen vastik jobu, kui asi sellisele kutsele vastamisse puutub. Ehmatan, põgenen, mängin ükskõiksust jne. Au ja kiitus neile, kes siiski julgevad minuga peale seda midagi arendama hakata!
Over and out!
Kohtamas käimine on selline imelik asi, mis on ühest küljest väga loomulik ning toimunud erinevas vormis tuhandeid aastaid, aga samas ei ole siiani sellekohast korralikku terminoloogiat. No tule taevas appi! Mis käimine? Mis sebimine? Kes üldse tahaks viimast sõna enda kohta kasutada? Mina küll mitte. Inglise keel on veidi etem selle koha pealt, aga ikkagi - mis mõttes nad räägivad, et we're seeing each other? Et nagu pidevalt jõllitavadki üksteist v? Seda võiks ju ka ahistamiseks pidada. Mis sest, et vastastikuseks.
Täna tahan rääkida kohtamise kokku leppimisest - kuidas see käima peaks. Seda seetõttu, et hetkel on see aktuaalne teema. Ometi ei taha ma kedagi õpetada, sest selgus, et ma isegi ei oska. Ja kui ma hakkasin mõtlema oma kohtamise minevikule, siis pole ka mingi ime. Polegi korralikult kohtamas käinud.
On üksikuid näiteid korralikest kohtingutest, mis eeldavad kino või restorani või lilli ja pimedas kohtumist ja eraldi planeeritud erilist kokkusaamist, aga enamasti on suhted arenenud ikka loomulikumalt. Ja mina ei ole kunagi olnud see tüdruk, kelle ees mehed roomavad, keda pidevalt kontsertidele kutsutaks või pehemete mäguasjade ja lilledega üle kallataks. Üks mu parim sõbranna on aga täpselt selline. Ja ta ongi korralik tüdruk. Ka füüsiliste suhete statistika koha pealt. Tema kõrval olen ikka paras lits.
Enivei, mul on üks kogemus, kus poiss sõitis minu telefoninumbri saamiseks vale bussiga vales suunas tükk maad ja siis me tõesti käisime esimesel kohtamisel kinos. Mul oli kange pissihäda, nii et minu jaoks polnud see suurem asi elamus, aga ega see ka ei lõppenud tüüpilise kohtinguna. Tüüp sai juba esimesel korral mind minimaalsetes hilpudes näha, sest me läksime edasi randa. Ja siis ma olin alles 14.
Siis on mõnel korral olnud selliseid hämaraid söögiaegu, kus tegelikult kumbki toitu eriti ei puutu, sest närv on sees liiga suur. Enamasti siiski on aga olnud õhtusöögid ilma selle närvilisuse faktita, sest tunded on olnud neutraalsed ja seega pinged maas.
Siis on minu mineviku mehed loonud kogemata traditsiooni, et minuga tuleb millegipärast kokku saada Viru tänaval lilleputkade juures ning siis mulle Geisha't kinkida. Vabandust väljenduse eest, aga WTF? Kui juba lilleputkad on ümber ringi, siis osta neiule lilled! Kohe palju efektsem. Hea meelega sellest tradistioonist kinni ei hoiaks.
Siis on olnud üks variant, kus mulle sealt samast mööda minnes osteti meeletult ilus punane roos, aga see oli sõbraroos, mis läks üsna varsti teiste abiga katki. Ning üks eriti armas variant oli see, kui ma nägin kogemata pealt, kuidas noromees läks häbelikult mulle pikka tulipunast roosi ostma. Hästi armas.
Ja siis on olnud selliseid häbelikke kaealast-käest kinni kohtumisi, mida ma kohtinguks ei nimeta, aga kus on kõige suurem see piinlikkuse osa, et mis edasi saab või kas üldse saab või mida üks või teine tahab. Heh! Mul tulevad juba sellele mõeldes kõhtu liblikad ja toit tahab tagasi tulla kõhust. Nothing yucky, aga lihtsalt armastus võtab isu. Üleüldse avastasin, et ma olen see tüüp, kellel kaob isu armudes, mis tähendab, et välimus paraneb alles siis, kui keegi on juba huvi välja näidanud, mis on selles mõttes hea, et minust ei saa seda suhte jooksul aina rohkem käest ära minevat mutti. Aga samas oleks ju lihtsam jõuda sinna vastastikuse meeldimiseni, kui ma suudaksin bioloogiliselt töötada hea välja nägemise poole juba vallalisena.
Enivei. Pikk jutt juba kirjas, aga õigest teemast veel ei midagi. Meenutan siin veel kohtumiste kokku leppimisi. Mõni on olnud msn-s, mis on hästi mugav, sest annab aega rahulikult mõelda ning reaktsioone peita. Samas aga pole nii eriline. Siis on sõnumid, mis on veidi armsam variant ja telefonikõned, mis on väga isiklikud ning erilised, sest live's on juba raskem teist petta, aga neid klassikalisi "kas sa tuled minuga välja?" asju on ikka väga vähe juhtunud. Eriti nendega, kes tegelikult ka meeldivad.
Küsimus ongi selles, et kuidas see päriselt käima peaks? Filme oleme ju kõik näinud, aga Eesti ei ole USA ning mina ei ole "Seksi ja linna" tibi. Seega on see tõeliselt haruldane ja praktikavähesus teeb need olukorrad alati eriliseks ning mind ennast kohmetuks.
Kuidas siis peaks selle-laadsele küsimusele vastama? Kas lihtsalt "jah" ning ära jalutama? Kas numbrite vahetamine saaks kunagi olla mitte piinlik?
Kui kutt ei meeldi, siis on ju lihtne. Jalutad lihtsalt edasi, nagu poleks küsimust kuulnudki või ütled, et oled kinni, kui tüübist kahju hakkab või mõtled mõne muu rabava vale või õige põhjenduse välja, miks te siiski ei saa koos olla. Asi on minus, mitte sinus teema.
Aga kui mees/poiss siiski meeldib? Ja kui ta väga meeldib, siis mis variante veel on peale kiire "jah'i"? Kelmikas nokkimine? Poisi kiusamine? See tundub lõbus variant, aga on ka ohtlik, sest isase ego võib riivatud saada ja ta võib kutse lihtsalt tagasi võtta. Sel kohal on ka kõige kergemini kriitikat võtvad tüübid ju hellad. Mõtlesin veel, et huvitav, kui palju suhteid jääb ära nendest, kus inimestevaheline kahepoolne meeldimine on olemas vaid sellepärast, et kumbki pool ei julge teisele oma tunnetest rääkida? Usun, et päris palju. Endal on küll mõned sellised kogemused.
Missuguseid variante veel on positiivselt vastamiseks? See kiire "jah" on ju ka ohtlik, sest liigne agarus on kuudlavasti hirmuäratav. Peaks siis ütlema, et "vaatab" või? Või, et elame-näeme. Või lugema ette (olematuid) teisi kohtinguid samast nädalast päevade või tundide kohta, millal sulle ei sobi?
Kindlasti on veel variante ja ise kutsumisest ma ei räägigi, sest ma ei ole kaugeltki veel mitte selles eas ja julguseastmes. Kui julgen mehe ise tantsima kutsuda, on hästi. Kui juba saan kaks eitavat vastust, siis jätan ka sellise ürituse üldjuhul katki.
Igal juhul mina olen vastik jobu, kui asi sellisele kutsele vastamisse puutub. Ehmatan, põgenen, mängin ükskõiksust jne. Au ja kiitus neile, kes siiski julgevad minuga peale seda midagi arendama hakata!
Over and out!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar