Ma olen siia võlgu ühe teksi, aga minuga ongi viimasel ajal nii, et kogu aeg mõtlen, kuidas ühest või teisest oma elu killust blogida tahaksin, aga teostuseni kulub mitu päeva. Kui üldse lõpuks kirjutan.
Nimelt, ma olen kunagi vist kirjutanud siia, et meie maja ees Tallinnas käib kaks korda nädalas üks talumees oma naise ja kaubikuga maapiima, kohupiima, liha ja kartuleid müümas, mille üle kõik vanemad inimesed ja tihti minagi õnnelik olen, kuigi iga kell vahetaksin piimaauto jäätiseauto vastu, mis regulaarselt Reijo maja juures käib. Kujutage ise ette ärkamist jäätiseauto ülisärtsaka laulu peale. Eriti palaval päeval. Aga teema juurde tagasi.
Paar päeva tagasi sõitsin bussiga linnast koju ja minu vastas istus üks minule täiest võõras jõuluvana moodi mees. Ühel hetkel me haigutasime täpselt korraga ning edasi hakkas jutt jooksma. Algul mõtlesin, et ta on mingi imelik, sest ta märkas, et mul on rist kaelas ja küsis mult ootamatult, et kas see kaitseb ka mind. Aga kokkuvõttes oli ta tore. Mu ema oli sel hommikul katsetanud elus esimest korda lihapirukate tegemist (muideks, ta suutis hakklihamasina, mille ta hiljuti odavalt ostis, metallist kohast puruks väänata lihaga) ja neid tuli oodatust palju rohkem - tervelt kuuskümmend. Ma siis helistasin bussist Reijole, et küsida, kas ta tahab tulla appi sööma ja onu kuulis pealt ningkohe küsis, kus pirukaid jagatakse.
Ma jäin üsna reserveerituks, aga muidugi viisakaks, kuni ühel hetkel selgus, et ta on mesinik ja elab minu kõrval majas. Pakkusin siis välja, et teeme vahetust, sest mesi on ju nämma ja pirukaid oli igal juhul liiga palju, kuigi... praegu (kaks päeva hiljem) on nad kõik otsas, olles olnud meie hommiku-, lõuna- ja õhtusöök.
Ja siis juhtuski nii, et ta käis kodust läbi ning tuli meega meile külla. Muidu tore onu, aga ta rääkis ja rääkis ja rääkis ja nii kaua, et ma juba tõesti mõtlesin, et üks meist peab varsti kodust lahkuma. Kas tema või mina. Aga siis ta läks.
Et tulla tagasi järgmisel õhtul. Me vist kogemata kodustasime ta ära ja see ei ole naljakas. Eriti. Ta tuli tagasi ja küsis, kas tahame melonit või õlut - mõlemad oli ta linnast kaasa toonud ja koju minemise asemel otse siia tulnud. Ettekäändeks oli abipalve, et aitaksin tal autoga mõni päev taara ära viia, mis ei oleks ka mingi probleem, aga tegelikult tal vist oli igav, sest ta sättis end siia jälle sisse ja mina jätsin kõik oma tegemised jälle pooleli ja ema klõpsutas kanaleid kuidagi demostratiivselt, et näidata, et meil on tegemist ja külastusaeg on läbi, aga onu vaid vaatas ka kõike rõõmuga ja kommenteeris, et oi kui huvitav ja oi kui tore ja et seda või teist ta just tahtiski näha. Ühel hetkel tuli talle vist siiski meelde, et ta ei ela siin, aga on oht, et ta selle jälle ära unustab varsti.
Muidu ju tore onu, aga ma tõesti ei taha, et ta meile koliks ja ema vist peab ka teda liiga vanaks ja joogiseks, et omale võtta. Kuid mõlemal korral on ta umbes viis korda teinud lahkumisest juttu, enne kui tegelikult ära läheb.
Aga see on ikkagi lahe, et nüüd me tunneme mesinikku ja suur osa toiduainetest tuuakse koju kätte. Seepärast see naturaalmajanduse teema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar