Kokkutulekust

Möödunud pühapäeval saime üle kes-teab-kui-pika aja kokku vanade "kodukanade" ja "kodupoegadega", nagu Annika ütleks. Üllatavalt tore oli. Ma ei kavatsenudki minna, kuni Katsu mulle pool tundi enne aega, mis kohal olema pidanuksime, helistas ja mu ümber veenis ja mul on väga hea meel, et läksime.

Mõned asjad olid muutunud ja mõned üldse mitte. Näiteks kaks väga toredat inimest suurendavad juba mõne kuu pärast oma pere kolmeni. Ja üks minu jaoks võõram isik õpib Cambridges ja oli ka ühe LAV päritolu toreda koolivenna kaasa võtnud. Jah, nad õpivad SELLES Cambridges. Kuigi nende väitel pole see tegelikult üldse mingi püha koht. Mina tahaksin küll seal õppida, kui sobivat eriala oleks. Ja üks hästi tore ... poiss? oli sattunud eelmisel aastal tõsiselt imelikku jõhkrasse autoõnnetusse ning alles hakkas taastuma. Ja isegi Miina oli Taanist kohal ja Mallu, keda ma peale vist üheksandat klassi näinud ei olnud. Samaks aga oli jäänud üks tüdruk, kellega meil kunagi eriliselt sooje suhted pole olnud. Paljudele meeldib ta väga, aga mulle tundub ta liiga võlts ms Goody-Two-Shoes olevat. Vabanda, kui seda loed! Lihtsalt loogiline, et kõik ei sobi kõigiga. Enivei, ta on alati olnud tüdruk paljude boyfriendidega. Seal organisatsioonis vist ei olegi poisse või juhendajaid, kellega tal ei oleks mingisugust suhet olnud ja seda olenemata tema täiesti mitte midagi ütlevast välimusest. Vabandust veel kord, aga see on minu jaoks lihtsalt huvitav. Ja huvitav on see, et nüüd, kui me polnud aastaid kohtunud, oli ikka sama seis ja tema vahetamas õrnu pilke ja puudutusi ühe endise kodupojaga. Ime, et neid veel jätkub. Või on see mitmes ring? ma pole ka kunagi julgenud talt küsida selle kohta. Või selle kohta, miks mehed nagu liblikad tema ümber on. Kohati teeb kadedaks, aga kohati tundub hale.

Ahjaa, kõige suurem uudis on, et Anx rääkis, et minuga tahab teha nende organisatsioonide ühine ajakiri persoonilugu. Jah, minuga. Ma ka ei saa päris hästi aru, miks, aga ongi viimane aeg, et ma kuulsaks saaksin:D

Natuke ebameeldiva üllatusena tuli aga välja, et see sama ajakiri on juba üle aasta ilma mind isegi informeerimata avaldanud mänge minu kunagisest pooleliolevast magistritööst. See ju küll ajakirjanduseetikaga kokku ei lähe. Vähemalt oli enamasti siiski minule viidatud, aga üsna vabasid tõlgendusi oli ka minu nime alla koondatud. Olekski lihtsalt aus, kui ma nüüd selle eest ka veidi credit'it saaksin, aga nad tahavad rääkida ka minu kui kodukanaga ja ma tõesti ei tea, kas ma olen just kõige etem kõneisik selles valdkonnas. Saab huvitav olema, ma loodan. Ja me rääkisime ka, et võiks ja peaks siiski selle töö ära kaitsma ning võimalusel raamatuks köitma. Siis oleks mul tõesti põhjust enda üle uhke olla ja sellest sünniks kasu ka rohkematele.

Üks teemast mööda asi ka. Ma olen viimane kuu aega vms lugenud Kaja Saksakulm Tampere raamatut "Praktiline suhtekorraldus", kus on ka intervjuud Eesti proofidega. Üllataval kombel on mul isiklik seos juba väga paljudega neist. Enamasti siiski nii nõrk, et minu jaoks on nende intervjuud huvitavad ja panevad muigama, aga nemad vist ei arva minust midagi. Mõni tõenäoliselt ei tea ega mäletagi.

Kõige huvitavam oli aga see, et seal on ka minu suvise ülemuse intervjuu ja ma sain sealt nii palju ut ja huvitavat teada tema kohta. Arvamus temast tõusis ka kohe väga palju. Nüüd on kahju, et me ise sellistel teemadel ei rääkinud ega uurinud teineteise tausta kohta. Meie suhe jäi rohkem selliseks need to know basis suhteks, aga kes teab - võib-olla tulevikus oleme jälle kolleegid aga siis juba võrdsemas seisuses ka!? Ma ei saagi ju odata praegu, et viieteist aastase praktikaga inimene mind samaväärseks peaks, sest me selgelt ei ole seda.