Samas jälle ma ei tea, kas julgen kõigest rääkida. Kohe on selline tunne, et kui julgen mõnest tänasest asjast kellelegi rääkida või kirjutada või isegi mõelda, siis lendavad kõik plaanid vastu taevast. Then again, ma mõnele olen juba rääkinud. Muidu oleksin ammu lõhkenud. Loodan, et see veel ei too mingit halba õnne kaasa:)
Niisiis, esiteks käisin täna jälle ühel tööintervjuul. Jälle on vale sõna, aga ma ei suuda paremat ka praegu välja mõelda. Minu jaoks on need alati põnevad. Ükskõik kui ebatõenäoline ka pole, et see jääbki mu viimaseks kokkupuuteks nende võimalike kolleegidega. Ikka olen mõttetult? optimistlik ja loodan, et seekord veab. Seekord olen uhke enda üle, et nii kaugelegi jõudsin - ja on ka kuhjaga põhjust - aga samas arvan, et see võibki olla õige koht minu jaoks. Kui varem on mõnikord tulnud psühholoogiliselt mõelda endale koht sobivaks, siis seekord oli algusest peale selge, et just seda tahangi teha ja kui asjad siiski lähevad halvemuse poole... ma ei taha sellele praegu veel mõelda. Laske ma unistan veidi veel.
Täna juhtus veel huvitavaid asju. Käisime Annikaga pärast kinos - mina üle ei tea kui pika aja. Võib-olla aastate - ja kui kassasse piletit ostma suundusime, ootas meid ees oma küünarnuki toele magama jäänud müüja. See oli nii naljakas. Pidi alles igav päev olema. Ma tean päris paljusid inimesi, kes loengutes ja mujal probleemideta magavad, tean isegi mõnda, kes selleks ettevalmistusi teevad ja nt patja kaasas kannavad, aga mina pole sedasi kunagi suutnud. Täna oli dilemma, et mida siis teha? Kas pöörduda kõrvalkassasse või ajada ta üles? Oli arvata, et see tekitaks talle piinlikkust. Meile ta ju tegelikult kahju ei teinud, aga mõne sekundi pärast ärkas ta ise ka ja kogus end üllatavalt kiiresti. Võib-olla ta ongi selliste situatsioonidega harjunud, aga tahaks loota, et siiski mitte. P.S. kui seda loeb mõni tema boss, siis have mercy! Kõik on inimesed ja ma ei kirjuta seda kui kaebust, vaid kui naljakast kogemusest enda elus jälle.
Neid naljakaid kogemusi oli täna veel. Kui kinost koju läksin, nägin illustreerimata pilti tõelisest sõprusest. Kolm sõpra urineeeeeeeeeeeerisid Balti jaamas kõrvuti ja neljas, kellel vist ei olnud parasjagu pissihäda ootas neid kaugemal. Asja tegid naljakaks faktid, et tegemist ei olnud mingite parmudega, vaid täitsa mõistliku mulje jätnud eesti noormeestega ja nad kergendasid end mitte nagu enamus koeri ja mehi vastu seina või posti, vaid ühes suvalises avatud suunas, kuigi lähedal oli ka pime nurk ja sein. Tüübid lihtsalt olid suvalises kohas asendi sisse võtnud ja pakkusid etendust (kas esietendust?) mööduvatele trammiga liiklejatele. Weird, aga elu ongi imelik. Mulle veel meeldib elu juures see omadus, et ta alalõpmata mind millegagi üllatada suudab ja ma ei ela ju isegi mõnes meeletult suures ja kirjus maailma pealinnas nagu New York vms.
Ühe avastuse tegin ka täna. Ärge nüüd naerge, aga otsustasin niisama kogemuse mõttes vaadata, mida Hannah Montana endast kujutab ja kui see välja arvata, et Miley on väga pudikeelne - vähemalt esimestes osades - siis see on supernaljakas ka minu (vanuste) jaoks ning ma ei saa enam pidama.
Vist tänaseks kõik. Head nädalavahetust!
Niisiis, esiteks käisin täna jälle ühel tööintervjuul. Jälle on vale sõna, aga ma ei suuda paremat ka praegu välja mõelda. Minu jaoks on need alati põnevad. Ükskõik kui ebatõenäoline ka pole, et see jääbki mu viimaseks kokkupuuteks nende võimalike kolleegidega. Ikka olen mõttetult? optimistlik ja loodan, et seekord veab. Seekord olen uhke enda üle, et nii kaugelegi jõudsin - ja on ka kuhjaga põhjust - aga samas arvan, et see võibki olla õige koht minu jaoks. Kui varem on mõnikord tulnud psühholoogiliselt mõelda endale koht sobivaks, siis seekord oli algusest peale selge, et just seda tahangi teha ja kui asjad siiski lähevad halvemuse poole... ma ei taha sellele praegu veel mõelda. Laske ma unistan veidi veel.
Täna juhtus veel huvitavaid asju. Käisime Annikaga pärast kinos - mina üle ei tea kui pika aja. Võib-olla aastate - ja kui kassasse piletit ostma suundusime, ootas meid ees oma küünarnuki toele magama jäänud müüja. See oli nii naljakas. Pidi alles igav päev olema. Ma tean päris paljusid inimesi, kes loengutes ja mujal probleemideta magavad, tean isegi mõnda, kes selleks ettevalmistusi teevad ja nt patja kaasas kannavad, aga mina pole sedasi kunagi suutnud. Täna oli dilemma, et mida siis teha? Kas pöörduda kõrvalkassasse või ajada ta üles? Oli arvata, et see tekitaks talle piinlikkust. Meile ta ju tegelikult kahju ei teinud, aga mõne sekundi pärast ärkas ta ise ka ja kogus end üllatavalt kiiresti. Võib-olla ta ongi selliste situatsioonidega harjunud, aga tahaks loota, et siiski mitte. P.S. kui seda loeb mõni tema boss, siis have mercy! Kõik on inimesed ja ma ei kirjuta seda kui kaebust, vaid kui naljakast kogemusest enda elus jälle.
Neid naljakaid kogemusi oli täna veel. Kui kinost koju läksin, nägin illustreerimata pilti tõelisest sõprusest. Kolm sõpra urineeeeeeeeeeeerisid Balti jaamas kõrvuti ja neljas, kellel vist ei olnud parasjagu pissihäda ootas neid kaugemal. Asja tegid naljakaks faktid, et tegemist ei olnud mingite parmudega, vaid täitsa mõistliku mulje jätnud eesti noormeestega ja nad kergendasid end mitte nagu enamus koeri ja mehi vastu seina või posti, vaid ühes suvalises avatud suunas, kuigi lähedal oli ka pime nurk ja sein. Tüübid lihtsalt olid suvalises kohas asendi sisse võtnud ja pakkusid etendust (kas esietendust?) mööduvatele trammiga liiklejatele. Weird, aga elu ongi imelik. Mulle veel meeldib elu juures see omadus, et ta alalõpmata mind millegagi üllatada suudab ja ma ei ela ju isegi mõnes meeletult suures ja kirjus maailma pealinnas nagu New York vms.
Ühe avastuse tegin ka täna. Ärge nüüd naerge, aga otsustasin niisama kogemuse mõttes vaadata, mida Hannah Montana endast kujutab ja kui see välja arvata, et Miley on väga pudikeelne - vähemalt esimestes osades - siis see on supernaljakas ka minu (vanuste) jaoks ning ma ei saa enam pidama.
Vist tänaseks kõik. Head nädalavahetust!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar