Ma ei või... ma olen ikka nii nõme:D

Ma vihastan, kui inimesed püüavad momentaalselt mu uuestiavastatud vallalisusest kuuldes seda kui probleemi lahendama hakata. Minu meelest see pole probleem. Aga kui mu värske eks ütleb, et käis just tuttava neiuga jalutamas, siis mõtlen ikka, et JUBA?

Nojah... lohutan end ühe eelmisel nädalal saadud laheda komplimendiga. Nimelt öeldi mulle: "Isegi kui sa oled psühh, ma olen ikka su sõber edasi!" Või juba kordan ennast?

Aga me võiks juba jõuda eksiga sinna faasi, et ma ei peaks teda eksiks nimetama, vaid sõbraks, sest ma igatsen ta järgi, kuigi me räägime päris palju ka praegu omavahel, ja et me võiks vabalt üksteisel külas käia ja koos ajaveetmist nautida ilma, et imelikke kohti oleks ja et ma ta lähedaste silmis ka rahvavaenlane ei oleks. Ja mul on tõeliselt kahju, et ma neile võib-olla enam kunagi külla ei satu. Isa ütles ka täna, et nojah... ega ma vist enam tema kanti ei satu.

Aga muidu olen ikka mingi täiesti eluvaba chick, kes käib tööl ja siis võtab vabatahtlikult enda kanda veel paberimajanduslikke tööülesandeid ka. Mind õigustab see, et mulle meeldib süsteemi loomine ja seda on vaja teha, aga samas... võiks ju mõnele sõbrale helistada...