veebruar 17, 2010

Kuidas mitte millestki võib saada midagi nii suurt ja miks ei ole mõtet hormonaalse naisega jännata

Eile õhtul suutsin vist taaskord sama reha otsa astuda. Ikka selle, mille otsa lubasin enam mitte astuda. Aga vahel tundub see olevat hoopis teine reha ja ongi väga raske neid rehasid ära tunda.

Ehk siis inimkeeles vaidlesin Temaga oma ebakindluse tõttu ja rääkisin samal ajal oma Sveitsi sõbraga ja suures vihahoos ja tahtes tõetada, et mul on õigus ja ma ei ole paranoiline või vähemalt ei ole ma oma arvamuste ja kahtlustega üksi, kopeerisin lõigu Sveitsi sõbra kommentaari Tema aknasse ja ei teinud selelst saladust ka kummagi sõbra ees. Ja teate, mis tulemus oli? Mõlemad vihastasid end seaks. Mul oli tunne, et maailm kukkus täiesti jabural põhjusel sekunditega kokku. Ja täpselt minu pea kohal. Üks läks keema. Teine ei näidanud nii väga oma tundeid välja, aga ütles hoopis diplomatilisemalt, et peab vist edaspidi minuga rääkides oma sõnu valima. Teine mängis mõttega, et jäin tast just ilma teise tõttu. Ja mina mõtlesin vaid, et OMG OMG Omg. Mida ma oma mõtlematuses tegin. Ja pisarad hakkasid voolama. Nii halb oli kuulda pärast pikka vaidlust, kus väitsin, et Teda on väga raske usaldada, et hoopis mina olen see ebausaldusväärne. Ja nii tohutult kurb oli mõelda, et jäin ilma oma maandamiskohast. Meil kõigil on need ju. Kes teeb sporti, kes joob, kes blogib. Minul on lisaks kõigele eelnevale vaja ka oma asjad läbi arutada teistega. Et aga Eesti on väga väike, siis kõike ei saa rääkida kohalike sõpradega. Keegi saaks ikka haiget. Ja siis ma olen nii kaifinud seda, et mul on inimene kaugel, kes mõnu ja huviga kuulab kõike, mida mul öelda on ja toetab ja pakub välja arvamusi ning lahendusi. Ja nüüd ma kartsin, et olen temast ilma. Ja sellegipoolest väga egoistlik hirm oli. Rääkimata siis veel Temaga tülli minekust. Päriseks. Ma lihtsalt ei kujuta seda ette. Me oleme nii kaua seotud olnud, et ei tea enam, kuidas teisiti saakski. Ja nii ma siis nutsingi end vaikselt pandakaruks. Vaikselt südamest nutmine on minu meelest veel kõige hullem. Vaikuse valu.

Ometi sai kõik korda enne lõplikku uinumist mõnetunniseks jäänud ööks, aga ma nutsin ka pärast leppimist. Algul, sest mul oli nii kurb ja ma olin nii vihane enda peale, aga käitusin veidi, nagu nemad oleksid kõiges süüdi. Siis nutsin õnnest, et kõik läks hästi. Ja siis teadmisest, kui lähedal olin kahe väga hea sõbra kaotamisele. Ja nüüd võiks nutta teadmatusest, kuidas selliseid olukordi tulevikus vältida.

Aga midagi head on selles ööpäevas ka olnud. Ma kirjutan seda posti oma tuttuuel läpakal:)

Kommentaare ei ole: