veebruar 11, 2010

Täna pidime kaklema selle üle, kellele jätkub lapsi:D

Ei mäleta, kas meil on üldse varem olnud tööpäeva, kui hommikul tuleb kaks last ja lõunaks veel üks. Võib vist ütlematagi jätta, et üsna kerge päev oli. Ei olnud ka ühtegi murelast. VÕi noh... üks poolenisti murelaps käitus äratundmatult hästi ja lasteaialikult. Isegi tema mängus olid juba sees tema lasteaeda minekud. Ja rõõm on tõdeda, et üks laps ja üks pere on leidnud meie juures enda jaoks kodu, mida neile eelmine lasteaed pakkuda ei suutnud. Juba esimesest päevast peale pidi kõik väga teistmoodi olema. Ja eriti hea meel on mul selle üle, et järjekordne harjutamisperiood on möödas ja - pange tähele - meie rühmas ei käi enam ühtegi last, kes ei magaks. Kõik magavad. Ei julge veel öelda, et iga päev, sest ei taha ära sõnuda.

Ja meie lastega saab nalja. Ja nad on muutunud meiel üle mõistuse kalliks nende kuudega. Ei taha enam isegi nendest lastest loobuda, kes selgelt veel lasteaiaks valmis ei ole. Ja eriti kurb on mõelda, et meie põhiseltskond ligub sügisel edasi suuremate rühma. See tundub juba väga varsti olevat.

Värsket sadistlikku nalja ka:
Üks poiss muudkui mangub õpetaja juures: lähme lõikame käärdega, lähme lõikame kääridega.
Viimaks täpsustab ka: lähme lõikame selle sõrme ära!

Nad olid enne teise õpetajaga lõiganud narmendavat nahka ettevaatlikult sõrme pealt:D

Kommentaare ei ole: