Arstide ringkaitsest

Usun, et te kõik olete sellest kuulnud. Ja samas on loogiline nii see, et kõik teevad vigu kui ka see, et neid vigu on vahel väga raske tunnistada. Eriti kui tunnistamisel võivad olla drastilised kogemused.

Tunnen kaasa neile, kes nagu meie peregi on kannatanud arstide vigade ja veel vigasema suhtumise all ja loodan, et need, kes ei ole, pääsevadki sellest.

Tänu oma tutvustele ka arstide hulgas, olen kuulnud küll lugusid sellest, kuidas kolleege kaitstakse või lihtsalt patsiente ja nende lähedasi lolliks tembeldatakse. Parim kaitse on ju rünnak. või siis täielik eitamine.

Täna aga sain jälle kulda ja näha ühe arstide vea tagajärgi. Üks meie rühma laps käis just uuringutel ja oli sunnitud ka sondi neelama. Ma mäletan, et kui mina seda paar aastat tagasi tegin, tundus see ikkagi nagu vägistamine. Olenemata sellest, et ma teadsin, mida minuga tegema hakatakse ja kui vajalik see on. Aga mina ei olnud kahene. Nii väiksed lapsed pannakse minu teada selliste protseduuride ajal magama. Ometi läks meie rühma lapsega midagi valesti ja rahuliku une asemel veetis ta pool tundi röökides ja nüüd on täiesti liimist lahti. Ikka väga valus on vaadata lapse vahelduvaid näoilmeid ja seda, kuidas ta tervet kätt omale suhu toppida üritab nüüd. Ta ei julgenud täna isegi kaisus magama jääda. Ma vist ka ei julgeks.

No õnnetusi juhtub eks. Ka Eesti parimates haiglates. Aga ma vist ei tuleks kunagi selle peale, et lapse karjumisele reageerinud ema sõimama hakata. Ja selle ema asemel ei laseks ma sel olukorral lihtsalt unustusse vajuda, vaid võitleksin enda ja kõigi teiste laste huvide eest. Et kellelgi teisel nii ei läheks. Mul on nii kahju hetkel sellest lapsest lihtsalt.

Aga muidu oli täna huvitav päev. Näiteks üks meie väike preili, kes vahel küsibki pärast sööki kohe tuttu, ei jõudnud täna ära oodata, kuni kõik söödud jõuavad ja pani pea ühele lauanurgale. Umbes minuti pärast hakkas kostma norskamist. Isegi teistel lastel oli hämming ja nii naljakas.