Kirjutasin vist ka mõni kuu tagasi, kuidas ajal, kui S Tallinnas oli, me Kaubamajas ühe kolepaha müüja otsa sattusime ja S nii vihastas, et läksime kaebekirja kirjutama.
Noh... seekordse külastuse ajal märkasime oma pahameeleks, et ka suure masu ajal töötab see tädi sama koha peal ja läksime meelega mujale kassasse maksma.
Aga... AGA täna! Täna ma tahtsin jsut sinna minna ja täitsa uskumatu, milline erinevus oli. Nagu oleks tegu kaksikutega. Üks tädi enne mind veel kiitis teda, et nii tore, et müüja viitsib veel reede õhtulgi klientidele naeratada ja müüja vastas, fake-naeratus näol, aga siiski - et eks me kõik oleme endale ise ametid valinud. Mul oli täiesti hämming. Kas ta käiski meie soovitusel klienditeeninduse aluseid lõpuks õppimas? Muudkui oli "aitäh" ja "palun" ja "kuidas ma saan aidata" ja "ilusat õhtut".
Mulle endale meeldib, kui suudan mõne lihtsa, aga mitte kohustusliku lausega müüja tuju heaks teha, aga veel rohkem meeldib, kui müüja suudab oma käitumisega süstida minusse energiat ja jätta ennast meelde nii.
S, usud või?
1 kommentaar:
me muutsime maailma paremaks!! :D
Postita kommentaar