Eile sai aasta täis päevast, mil saime teada, et meiega liitub Triibu. Veel mäletan ma üsna hästi, mida tegin ja tundsin. Mitmeid teste, üllatust, rõõmu ja šokki, et nüüd ongi nii ja teoorias lapsevanemaks saamise idee meeldivus tuleks kiiremas korras praktikaks ümber vormistada. Tol hommikul olin ma nagunii planeerinud kodust töötada ja oligi hea, sest totter naeratus ei tahtnud mu näolt kaduda. Vaiksematel hetkedel googeldasin erinevaid asju nagu testide usaldusväärsus ja toitumisnõuded ja pidin järjest käest ära panema Lemmiku sünnipäevapeo jääke, sest selgus, et keeldude nimekiri on üsna pikk.
Tänaseks on Triibu neljakuune ja ma tunnen end emarollis aina kindlamalt. Jah, ikka veel pole mul vahel aimugi, mida ta tahab ega märka ma ka kõiki tema signaale, mida teised vahel avastavad, aga enam ei karda ma veeta temaga päevi kahekesi ega üksildust/igavust. Meil on tekkinud terve trobikond uusi tuttavaid - kummalgi omaealisi minu rõõmuks. Koos käime mängutubades, jalutamas ja vahel ka mingitel eriüritustel ja nii tore on. Eriti nüüd, kui ilmad on ka ilusaks läinud. Aastaga on elu päris palju muutunud. Näiteks meigipotsikud kuivavad ja käekotid ning kingad on kurvalt kappidesse ära pandud. Pole lihtsalt vaja ja kui ka tekib tuju end veidi ilusaks teha, siis piisab riptsetuššist ning silmapliiatsist. Samas meie oleme ikka meie ja õhtud mööduvad suht samamoodi kas lemmiksarju vaadates või nüüd juba ka isegi lauamänge mängides. Ma küll ei ole enam täielikult oma aja peremees, aga Triibu on üsna vapper reisisell ja temaga saab igal pool käia. Viimasel nädalal ta aga on veidi kummaliselt käitunud ja ärkas eile öösel näiteks kell 9, 11, 3, 5 ja 7, mil minu närvid juba üsna pingule olid tõmmatud ja palusin Lemmikul ta oma hoolde võtta. Seda oli palju pärast paari nädalat head elu, aga tuletas mulle meelde, et ma ei tohiks vinguda, kui saan jutti vähemalt 3-4 tundi magada. Päev see-eest oli taas mõnus, kui välja arvata, et sama kaua on kestnud tema esimene tissistreik, mil öösel süüakse tihti ja mõnuga ning päeval tõmmatakse end rinnahoidja avamise klõpsu kuuldes vibuks ning pistetakse röökima. Loodetavasti ka see möödub varsti.
Ma arvan siiani, et on raske olla valmis vanemduseks, aga see ei ole midagi ületamatut. Mind aitab palju enda igasuguste lasteteemadega kurssi viimine ja hea partner, kellega võin alati arvestada. Ma ei pea teda paluma ka vahel lapse eest hoolt kanda. Ta teeb seda nagunii igapäevaselt ning peab Triibuga pärast tööd veedetavat aega lõõgastavaks. Minul on siiski kandev roll ja mõned asjad töötavad hetkel veel ainult minuga, aga me mõlemad soovime, et see muutuks. Laupäevaks olen ma kutsutud ühele tüdrukute õhtule ja siis tuleb poistel mõnda aega omapead hakkama saada. Ma ei ole veel olnud temast eemal üle kolme tunni, aga ju nad saavad hakkama. Huvitav saab olema pigem see, kuidas tunnen mina end minu ja mitte emana teiste noorte naiste seltskonnas.
Tänaseks on Triibu neljakuune ja ma tunnen end emarollis aina kindlamalt. Jah, ikka veel pole mul vahel aimugi, mida ta tahab ega märka ma ka kõiki tema signaale, mida teised vahel avastavad, aga enam ei karda ma veeta temaga päevi kahekesi ega üksildust/igavust. Meil on tekkinud terve trobikond uusi tuttavaid - kummalgi omaealisi minu rõõmuks. Koos käime mängutubades, jalutamas ja vahel ka mingitel eriüritustel ja nii tore on. Eriti nüüd, kui ilmad on ka ilusaks läinud. Aastaga on elu päris palju muutunud. Näiteks meigipotsikud kuivavad ja käekotid ning kingad on kurvalt kappidesse ära pandud. Pole lihtsalt vaja ja kui ka tekib tuju end veidi ilusaks teha, siis piisab riptsetuššist ning silmapliiatsist. Samas meie oleme ikka meie ja õhtud mööduvad suht samamoodi kas lemmiksarju vaadates või nüüd juba ka isegi lauamänge mängides. Ma küll ei ole enam täielikult oma aja peremees, aga Triibu on üsna vapper reisisell ja temaga saab igal pool käia. Viimasel nädalal ta aga on veidi kummaliselt käitunud ja ärkas eile öösel näiteks kell 9, 11, 3, 5 ja 7, mil minu närvid juba üsna pingule olid tõmmatud ja palusin Lemmikul ta oma hoolde võtta. Seda oli palju pärast paari nädalat head elu, aga tuletas mulle meelde, et ma ei tohiks vinguda, kui saan jutti vähemalt 3-4 tundi magada. Päev see-eest oli taas mõnus, kui välja arvata, et sama kaua on kestnud tema esimene tissistreik, mil öösel süüakse tihti ja mõnuga ning päeval tõmmatakse end rinnahoidja avamise klõpsu kuuldes vibuks ning pistetakse röökima. Loodetavasti ka see möödub varsti.
Ma arvan siiani, et on raske olla valmis vanemduseks, aga see ei ole midagi ületamatut. Mind aitab palju enda igasuguste lasteteemadega kurssi viimine ja hea partner, kellega võin alati arvestada. Ma ei pea teda paluma ka vahel lapse eest hoolt kanda. Ta teeb seda nagunii igapäevaselt ning peab Triibuga pärast tööd veedetavat aega lõõgastavaks. Minul on siiski kandev roll ja mõned asjad töötavad hetkel veel ainult minuga, aga me mõlemad soovime, et see muutuks. Laupäevaks olen ma kutsutud ühele tüdrukute õhtule ja siis tuleb poistel mõnda aega omapead hakkama saada. Ma ei ole veel olnud temast eemal üle kolme tunni, aga ju nad saavad hakkama. Huvitav saab olema pigem see, kuidas tunnen mina end minu ja mitte emana teiste noorte naiste seltskonnas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar