Mind on viimastel nädalatel tabanud mingi shoppamishullus taas. Ei jaksanud isegi musta reedet ära oodata ja sel konkreetsel päeval vist midagi ei ostnudki, aga viimase aastaga on enamik minu ostlemist internetti kolinud. Mitte, et üldse nii väga kõiki neid oste vaja ei oleks või raha näiteks beach house'i tarbeks rohkem vaja poleks...
Igatahes, täna sirvisin mingeid kleite telefonis ja jube ägedad tunduvad bleiserkleidid. Mingi uus trend? No on ilusad sihvakate noorte modellide seljas. Igaks juhuks siis, endal juba sõrmed sügelemas tellima hakkamise osas, näitasin Lemmikule ja küsisin, kas ma olen tema meelest minikleitide kandmiseks liiga vana. Ta küsis, et kus ma seda kanda kavatseksin. See aga selline veidi kontorilikum ese. Ja siis pärast lühiajalist vaikust, vastas ta jah. No selge. Ju siis olengi. Kahju.
Eks ma ise ka tunnen, et päris kõike ei sünni enam selga panna ja osa asju ei tahakski. Proovin natuke ka lahti lasta oma kampsunite fännamisest. Mul on neid kolm kummutisahtlit täis ja võiksingi päevast päeva nendega käia, kui õues on külmemad ilmad. Samas proovin välja pookida neid, millega naba vahel välkuma kipub ja ei taha enam iga päev kehasse riideid. No enam ei tundu kohane lihtsalt. Pekid pekkideks. Nii hull ka asi pole. Ja ausalt, ma pole kunagi meelega ostnud mingeid nabakaid kampsuneid, nagu praegu moes on. Ma olen lihtsalt keskmisest pikem ja nii kipub minema.
Ostsingi siin kokku veidi kontoripluuse ja kaevasin välja ka vanast ajast pärit viisakamaid pükse, mis igasuguste ootuste kiuste mulle taas jalga sobivad enamuses. Ei sobinud enne rasedustki. Ma siis nüüd naudin, kuni kaheksa tunni kaupa kontoritoolil istumine need taas liiga kitsaks muudab. Samas ostsin täna omale ka veidi nahka meenutavad teksad. Kõrge värvliga. Sest selliseid lihtsalt pakuti ja ma olen aastaid mõelnud proovida. Eks näis, kuidas need jalas on, kui kohale jõuavad.
Ma liigun kuidagi vanuse kasvades kahes vastassuunas korraga - vabal ajal aina mugavamate riiete ja tööl viisakamate poole, kuigi ma tõesti ei mõista, kuidas kõikidel neil viisakatel daamidel õhukestes kontoripluusides talvel külm ei ole. Mul on kampsunitegagi.
Vanuse defineerimine on aga üsna keeruline. Näiteks olen pool aastat roosade juustega ringi käinud ja ainult kiita saanud. Samamoodi oma värviliste jopede ja jakkidega. Keegi oli lausa me firma receptioni neiult küsinud, et kes selle kauni kollase jope omanik on. Mina! Nendest ma ei kavatsegi veel välja kasvada. Üheski mõttes. Ehk läheb mõni äge miniseelik ka ikka vahel selga veel.
Samas mõned asjad las jääda sinna kahekümnendatesse. Näiteks läbikumavad riided. Hot pantsid? Kuigi veidi igatsen neid. Seksikad - or so I thought - tantsuliigutused, mis nüüd rohkem piinlikkust tekitavad tagasi mõeldes. Mõneti olen ma ikka mina ja vanus on ju vaid number. Nagu ka emadus tähendab seda, et mul on laps. Muud midagi. Või vähemalt peaks see nii olema. Ometi kogunevad mu kappi ka pikad kampsunid, mõistlikud saapad ja emade joped ning isegi juuksed on poole lühemad. Elus esimest korda vaatasin saapaid valides, mitu cm neile kontsakõrguseks öeldakse, mitte ei otsustanud pildi järgi, et ah. Tunduvad mugavad küll. Kusjuures, olenemata kontsa puudumisest olid ikka kõvad ja sain villid, aga see on juba teine lugu.
Mu väike inimene aga õppis täna plaksutama.
Igatahes, täna sirvisin mingeid kleite telefonis ja jube ägedad tunduvad bleiserkleidid. Mingi uus trend? No on ilusad sihvakate noorte modellide seljas. Igaks juhuks siis, endal juba sõrmed sügelemas tellima hakkamise osas, näitasin Lemmikule ja küsisin, kas ma olen tema meelest minikleitide kandmiseks liiga vana. Ta küsis, et kus ma seda kanda kavatseksin. See aga selline veidi kontorilikum ese. Ja siis pärast lühiajalist vaikust, vastas ta jah. No selge. Ju siis olengi. Kahju.
Eks ma ise ka tunnen, et päris kõike ei sünni enam selga panna ja osa asju ei tahakski. Proovin natuke ka lahti lasta oma kampsunite fännamisest. Mul on neid kolm kummutisahtlit täis ja võiksingi päevast päeva nendega käia, kui õues on külmemad ilmad. Samas proovin välja pookida neid, millega naba vahel välkuma kipub ja ei taha enam iga päev kehasse riideid. No enam ei tundu kohane lihtsalt. Pekid pekkideks. Nii hull ka asi pole. Ja ausalt, ma pole kunagi meelega ostnud mingeid nabakaid kampsuneid, nagu praegu moes on. Ma olen lihtsalt keskmisest pikem ja nii kipub minema.
Ostsingi siin kokku veidi kontoripluuse ja kaevasin välja ka vanast ajast pärit viisakamaid pükse, mis igasuguste ootuste kiuste mulle taas jalga sobivad enamuses. Ei sobinud enne rasedustki. Ma siis nüüd naudin, kuni kaheksa tunni kaupa kontoritoolil istumine need taas liiga kitsaks muudab. Samas ostsin täna omale ka veidi nahka meenutavad teksad. Kõrge värvliga. Sest selliseid lihtsalt pakuti ja ma olen aastaid mõelnud proovida. Eks näis, kuidas need jalas on, kui kohale jõuavad.
Ma liigun kuidagi vanuse kasvades kahes vastassuunas korraga - vabal ajal aina mugavamate riiete ja tööl viisakamate poole, kuigi ma tõesti ei mõista, kuidas kõikidel neil viisakatel daamidel õhukestes kontoripluusides talvel külm ei ole. Mul on kampsunitegagi.
Vanuse defineerimine on aga üsna keeruline. Näiteks olen pool aastat roosade juustega ringi käinud ja ainult kiita saanud. Samamoodi oma värviliste jopede ja jakkidega. Keegi oli lausa me firma receptioni neiult küsinud, et kes selle kauni kollase jope omanik on. Mina! Nendest ma ei kavatsegi veel välja kasvada. Üheski mõttes. Ehk läheb mõni äge miniseelik ka ikka vahel selga veel.
Samas mõned asjad las jääda sinna kahekümnendatesse. Näiteks läbikumavad riided. Hot pantsid? Kuigi veidi igatsen neid. Seksikad - or so I thought - tantsuliigutused, mis nüüd rohkem piinlikkust tekitavad tagasi mõeldes. Mõneti olen ma ikka mina ja vanus on ju vaid number. Nagu ka emadus tähendab seda, et mul on laps. Muud midagi. Või vähemalt peaks see nii olema. Ometi kogunevad mu kappi ka pikad kampsunid, mõistlikud saapad ja emade joped ning isegi juuksed on poole lühemad. Elus esimest korda vaatasin saapaid valides, mitu cm neile kontsakõrguseks öeldakse, mitte ei otsustanud pildi järgi, et ah. Tunduvad mugavad küll. Kusjuures, olenemata kontsa puudumisest olid ikka kõvad ja sain villid, aga see on juba teine lugu.
Mu väike inimene aga õppis täna plaksutama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar