Sel sügisel on toimunud me elus üsna mitmeid suuri asju ja täide läinud unistusi nii pool kogemata. Näiteks said lõpuks ära ostetud piletid Kuubale. Nagu ma Lemmikule ütlesin, siis he makes my dreams come true ;) Mitte, et ta peaks minu reise kinni maksma - ma ikka üsna iseseisev naisterahvas - aga temaga läheksin ma iga kell kas või maailma lõppu ja tagasi ning õnneks on ta nõus minuga ka kaasa tulema peaaegu igale poole, kuhu ma minna tahan. Siiani vist ainsaks erandiks on Türgi, mida tema pelgab.
Igatahes, tagasi selle postituse teema juurde. Me ostsime endale Eestisse teise kodu! Nii uskumatu, kui see ka ei tundu ja nii jabur, kui see ajastus ka ei ole, me suutsime seda teha. Võiks ju arvata, et meil on nüüd lisaks üks suu toita ja ta sööb päris hästi. Samuti kuivasid sissetulekud kokku seoses vanemapuhkusega ja ma ei ole ju tegelikult see tüüp, kes tahaks mitu korda ühes kohas puhata või kõik oma vaba aja veeta kuskil suvilas rohides ja muru niites. Nope. Eestiga aga on teine lugu. Ma olen ammu unistanud, et mul oleks kodu nii siin kui sealpool merd. Lihtsalt see tundus nii kättesaamatu ja hiljaaegu õnnestus mul ju alles esimese kodu omanikuks saada. Ja siis seda veel upgrade'ida. Nüüd aga on meil kaks kodu või beach house nagu me seda naljaga pooleks kutsume.
Meie uue kodu ostus võib kaudselt süüdistada Triibut, kes jäi haigeks ning keeldus üksi magamast. Mis mul siis üle jäi kui tema juures olla ja kuna mul endal kell seitse veel und ei olnud, siis mitu õhtut järjest tema kõrval telefonis scrollida. Ühel hetkel aga said tavapärased netitegevused otsa ja liikusin edasi Eesti kinnisvaraportaalidesse. Nii naljaga pooleks. Nali oli aga meie kulul, kui esimese õhtuga mõtlesin välja piirkonna, mis mulle meeldiks ja Lemmiku tingimustele vastaks ning googeldasin välja, kas me ka piisavalt laenu saaks. Teisel sellisel õhtul aga leidsin juba ka paar korterit, millel oli potentsiaali. Ei midagi luksuslikku, aga hea toormaterjal, ütleks.
Ühtlasi sain imestada ja ahhetada, milliseid pilte kinnisvara müügikuulutuste juurde pannakse ja milliseid kodusid veel eksisteerib. Näitasin hiljem neid ka ämmale kultuurierinevuste illustreerimiseks. Minu sisetunne aga ütleb, et need ekstreemkodude omanikud, kel on vanaaegsed vaibad siiani igas seinas ja piltidel nii nõuderestid kui ka hambaharjad, ei ole mitte minuga samast rahvusest ega põlvkonnast. Siin pool sood nähakse väga vaeva müügipiltidega, kuigi nõudmine on nii hull, et nad võiksid just lõdvemalt võtta. Kes teeb enne remonti, kes ostab enne fotograafi tulekut juurde veidi dekoratiivesemeid ja on täiesti enesest mõistetav, et kõik üleliigne viiakse keldrisse või peidetakse kappidesse, rääkimata värsketest lilledest ja eelnevast koristamisest. Aga see selleks.
Meie uus kodu asub nii mõnusas kohas - paarsada meetrit mu lemmikrannast, lähedal mu lapsepõlve kodule, parimatele sõbrannadele ja ilusa ilma korral kesklinnast jalutuskäigu kaugusel. Mitte, et ma eriline rannalõvi oleksin - päevitamast mind igal aastal ei leiagi ja ka soojamaa puhkuste ajal ehk päeva-kaks. Samas armastan ma suviti veepiiril jalutada ning liiva oma jalge all. Minu jaoks on meri olnud alati enne mägesid ja kaugel enne metsi, aga nüüd on meie akendest ka avar vaade männimetsale.
Korter on vanas aga renoveeritud majas neljandal korrusel. Seal on palju valgust ja hästi avar vaade, mida reklaamiti kui vanalinnavaadet. Hea tahtmise korral talviti vist tõesti võib paari torni näha, aga see polnudki kõige olulisem. Korteri planeering on hästi praktiline - suur ja väike magamistuba ning avatud ühisosa. Kõik toad on eraldi ja naabritega vaid üks ühine sein. Saime korteriga kaasa natuke mööblit, vanni ja isegi rõdu, mis on meeldivad plussid. Lisaks igasuguseid disainiröögatusi, mida sealt juba vaikselt eemaldame. Ootamegi nüüd, millal tuttav usaldusväärne meistrimees helistab ja ütleb, et on valmis tööd alustama, sest kaks tuba tahavad seinte ja lae remonti ning kolmas põranda väljavahetamist, sest mu ema, kelle koduks see ka peaks saama, tegi draamat ja väitis, et selle põranda still on nii õudne, et ilma põrandavahetuseta olevat korter lausa elamiskõlbmatu. Ei, see ei ole mäda ega auklik ega puhas betoon. Talle lihtsalt ei meeldi puidu viimistlus. See selleks.
Ma jätsin küll vahele mitmeid osasid ostuprotsessist ja seal oli ikka närvilisi hetki ka tänu pankade bürokraatiale, väidetavatele konkureerivatele huvilistele ja parajast udust eelmisele omanikule. Otsus sai langetatud pärast tunniajast külastust ja nii, et Lemmik polnud kaasaski, aga ta on meil nii easy going, et kui koha toorik ja asukoht sobisid ja mulle meeldis, siis sobis tallegi.
Ma olen nii põnevil meie jõuluks planeeritud Eesti reisi üle, sest siis on meid ootamas meie oma beach house. Veedan siin õhtuid mööblipoode kammides ja unistades ja kuigi meil ei olnud ju sellist ostu plaanis ega ka raha terve korteri sisustamiseks, saab meil olema katus pea kohal ja seekord meie enda oma. Kolmekesi olime küll tänulikud meie lähedastele, kes on alati nõus olnud meid majutama, aga tundsime siiski, et nii on kitsas ja me teistel veidi jalus. Nüüd oleme iseenda peremehed. Loodetavasti on jõuluks olemas ka vähemalt madrats ja paar tooli. Edasi peame jooksvalt vaatama. Nii põnev on lõpuks midagi algusest peale sisustada ja nullist alustada. Ma pole ju kunagi saanud.
Igatahes, tagasi selle postituse teema juurde. Me ostsime endale Eestisse teise kodu! Nii uskumatu, kui see ka ei tundu ja nii jabur, kui see ajastus ka ei ole, me suutsime seda teha. Võiks ju arvata, et meil on nüüd lisaks üks suu toita ja ta sööb päris hästi. Samuti kuivasid sissetulekud kokku seoses vanemapuhkusega ja ma ei ole ju tegelikult see tüüp, kes tahaks mitu korda ühes kohas puhata või kõik oma vaba aja veeta kuskil suvilas rohides ja muru niites. Nope. Eestiga aga on teine lugu. Ma olen ammu unistanud, et mul oleks kodu nii siin kui sealpool merd. Lihtsalt see tundus nii kättesaamatu ja hiljaaegu õnnestus mul ju alles esimese kodu omanikuks saada. Ja siis seda veel upgrade'ida. Nüüd aga on meil kaks kodu või beach house nagu me seda naljaga pooleks kutsume.
Meie uue kodu ostus võib kaudselt süüdistada Triibut, kes jäi haigeks ning keeldus üksi magamast. Mis mul siis üle jäi kui tema juures olla ja kuna mul endal kell seitse veel und ei olnud, siis mitu õhtut järjest tema kõrval telefonis scrollida. Ühel hetkel aga said tavapärased netitegevused otsa ja liikusin edasi Eesti kinnisvaraportaalidesse. Nii naljaga pooleks. Nali oli aga meie kulul, kui esimese õhtuga mõtlesin välja piirkonna, mis mulle meeldiks ja Lemmiku tingimustele vastaks ning googeldasin välja, kas me ka piisavalt laenu saaks. Teisel sellisel õhtul aga leidsin juba ka paar korterit, millel oli potentsiaali. Ei midagi luksuslikku, aga hea toormaterjal, ütleks.
Ühtlasi sain imestada ja ahhetada, milliseid pilte kinnisvara müügikuulutuste juurde pannakse ja milliseid kodusid veel eksisteerib. Näitasin hiljem neid ka ämmale kultuurierinevuste illustreerimiseks. Minu sisetunne aga ütleb, et need ekstreemkodude omanikud, kel on vanaaegsed vaibad siiani igas seinas ja piltidel nii nõuderestid kui ka hambaharjad, ei ole mitte minuga samast rahvusest ega põlvkonnast. Siin pool sood nähakse väga vaeva müügipiltidega, kuigi nõudmine on nii hull, et nad võiksid just lõdvemalt võtta. Kes teeb enne remonti, kes ostab enne fotograafi tulekut juurde veidi dekoratiivesemeid ja on täiesti enesest mõistetav, et kõik üleliigne viiakse keldrisse või peidetakse kappidesse, rääkimata värsketest lilledest ja eelnevast koristamisest. Aga see selleks.
Meie uus kodu asub nii mõnusas kohas - paarsada meetrit mu lemmikrannast, lähedal mu lapsepõlve kodule, parimatele sõbrannadele ja ilusa ilma korral kesklinnast jalutuskäigu kaugusel. Mitte, et ma eriline rannalõvi oleksin - päevitamast mind igal aastal ei leiagi ja ka soojamaa puhkuste ajal ehk päeva-kaks. Samas armastan ma suviti veepiiril jalutada ning liiva oma jalge all. Minu jaoks on meri olnud alati enne mägesid ja kaugel enne metsi, aga nüüd on meie akendest ka avar vaade männimetsale.
Korter on vanas aga renoveeritud majas neljandal korrusel. Seal on palju valgust ja hästi avar vaade, mida reklaamiti kui vanalinnavaadet. Hea tahtmise korral talviti vist tõesti võib paari torni näha, aga see polnudki kõige olulisem. Korteri planeering on hästi praktiline - suur ja väike magamistuba ning avatud ühisosa. Kõik toad on eraldi ja naabritega vaid üks ühine sein. Saime korteriga kaasa natuke mööblit, vanni ja isegi rõdu, mis on meeldivad plussid. Lisaks igasuguseid disainiröögatusi, mida sealt juba vaikselt eemaldame. Ootamegi nüüd, millal tuttav usaldusväärne meistrimees helistab ja ütleb, et on valmis tööd alustama, sest kaks tuba tahavad seinte ja lae remonti ning kolmas põranda väljavahetamist, sest mu ema, kelle koduks see ka peaks saama, tegi draamat ja väitis, et selle põranda still on nii õudne, et ilma põrandavahetuseta olevat korter lausa elamiskõlbmatu. Ei, see ei ole mäda ega auklik ega puhas betoon. Talle lihtsalt ei meeldi puidu viimistlus. See selleks.
Ma jätsin küll vahele mitmeid osasid ostuprotsessist ja seal oli ikka närvilisi hetki ka tänu pankade bürokraatiale, väidetavatele konkureerivatele huvilistele ja parajast udust eelmisele omanikule. Otsus sai langetatud pärast tunniajast külastust ja nii, et Lemmik polnud kaasaski, aga ta on meil nii easy going, et kui koha toorik ja asukoht sobisid ja mulle meeldis, siis sobis tallegi.
Ma olen nii põnevil meie jõuluks planeeritud Eesti reisi üle, sest siis on meid ootamas meie oma beach house. Veedan siin õhtuid mööblipoode kammides ja unistades ja kuigi meil ei olnud ju sellist ostu plaanis ega ka raha terve korteri sisustamiseks, saab meil olema katus pea kohal ja seekord meie enda oma. Kolmekesi olime küll tänulikud meie lähedastele, kes on alati nõus olnud meid majutama, aga tundsime siiski, et nii on kitsas ja me teistel veidi jalus. Nüüd oleme iseenda peremehed. Loodetavasti on jõuluks olemas ka vähemalt madrats ja paar tooli. Edasi peame jooksvalt vaatama. Nii põnev on lõpuks midagi algusest peale sisustada ja nullist alustada. Ma pole ju kunagi saanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar