Iga tõsisema suhte puhul jõuab paratamatult mingil hetkel kätte aeg tutvuda teineteise vanematega. Minu vanemad on kõiki mu nö "poisse" näinud, kuigi ma pole neid kunagi presenteerinud nii otseselt, et saa tuttavaks - see on minu uus poiss ... (nime koht). Aga minu ema teab nagunii peaaegu kõiki minu sõpru ja kasuisa on ka näinud tähtsamaid.
Mina ise olen ka kohtunud kõigi vanematega mingil hetkel. Ja ma küll alati närvitsen veidi, et mida nad küll minust arvata võivad või kuidas me läbi saama hakkame. Eriti veidrad on need korrad, kus ma ei ole mingil hetkelisel visiidil, vaid näiteks kohtun poisi/mehe emaga peale nende katuse all ja nende armastatud järeltulija voodis magamist. Või vahetult enne seda. Muidugi ma ei tea, kuidas sellised situatsioonid vanemate suhtumist minusse on mõjutanud, aga läbi olen saanud kõigiga hästi. Kusjuures praegu meenutan piinlikkusega, et ma ei mäleta Siimu vanemate nägusid. Aga me kohtusimegi vaid korra. Ja see oli üldse üks ülimalt totakas suhe. Suhe ainsa mõttega suhtes olla.
Tegelikult tahangi lähemalt rääkida praeguse Silmarõõmu vanematega kohtumisest. Kui eelmine nädalavahetus oli mõeldud tema integreerimiseks minu lähedastega - mis läks väga edukalt - siis seekord teadsin juba nädala jagu ette, et kui vähegi on võimalik, olen kaasa oodatud pühi pidama tema vanematekoju. Ja mul on vaimustus tema vanematest ja ka vennast ja venna tüdrukust, keda tegelikult jbua teist korda nägin. Aga ma ei tea, millise mulje ise neile jätta võisin.
Algusest siis... Silmarõõm ei hoiatanud oma vanemaid üldse ette, et minu kaasa võtab. Ainult vend teadis ja seega ka tema tüdruk, aga vanemad said ikka shokiteraapiat ja ega mulle ka enne minekuõhtut ei öeldud, et see vähemalt ühele osapoolele üllatus olema saab. Ja üllatus ta oligi. Isa reageeris üsna rahulikult. Et kui kaks siis kaks ja kogu lugu. Ei mingit ülekuulamist, kuigi ma mõnes mõttes isegi ootasin igasuguste küsimuste laviini. Ema ehmatas ikka põhjalikult. Kui mind esimest korda märkas, siis lausa pööras otsa ringi ja siis varsti tuli piilus nurga tagant julgemalt, et mis imeloom ma siis olen.
Kui esmane üllatus mööda läks, oli kõik edasi juba ideaalne. Mulle - täiesti võõrale inimesele - öeldi peaaegu esimese asjana, et ma tunneksin end kui kodus, hoolitseti igat pidi, et ma end hästi tunneksin. Uuriti pidevalt, ega mul külm või nälg ei ole. Kas mul ikka on kaasas hambahari ja öösärk jne jne. Meeletult armas oli. Ma oleksin olnud rahul ka külma käesurumisega, aga mind võeti esimesest hetkest peale kui pereliiget. Ja see tunne vaid süvenes. Mulle räägiti entusiastlikult sellest, mida tulevikus koos ette võtta saame ja mida minu auks küpsetada kavatsetakse. Ja üleüldse olid nad väga rahul, et lõpuks on kolmele mehele vastukaaluks jälle kolm naist. Pidi vähemalt võrdustama võitlust telekapuldi üle:D Hiljem selgus, et ma olingi alles teine tüdruk, kelle musi koju vanematele näha viib, mis mind tõsiselt üllatas ja samuti, et vanemad olid talle juba pinda käima hakanud, et oleks aeg tüdruk majja tuua. Loodan, et mind siiski võeti kaasa ikka minu, mitte käsu pärast:D
Kokkuvõttes oli mul meeletult mõnus nädalavahetus, mil jõudsin ka korralikult välja puhata. Vaimselt siis. Sest maganud tegelikult väga palju ei ole. Oli targematki teha. Või vähemalt paremat. Ma nii võitlen praegu endaga, et mitte edasi kirjutada, aga ma tean, et mul on targem seda nii avalikult mitte teha. Vähemalt teate nüüd, et mul on seljataga järjekordne suurepäraselt õnnestunud tutvumisoperatsioon ja asi läheb juba krdi tõsiseks.
Mina ise olen ka kohtunud kõigi vanematega mingil hetkel. Ja ma küll alati närvitsen veidi, et mida nad küll minust arvata võivad või kuidas me läbi saama hakkame. Eriti veidrad on need korrad, kus ma ei ole mingil hetkelisel visiidil, vaid näiteks kohtun poisi/mehe emaga peale nende katuse all ja nende armastatud järeltulija voodis magamist. Või vahetult enne seda. Muidugi ma ei tea, kuidas sellised situatsioonid vanemate suhtumist minusse on mõjutanud, aga läbi olen saanud kõigiga hästi. Kusjuures praegu meenutan piinlikkusega, et ma ei mäleta Siimu vanemate nägusid. Aga me kohtusimegi vaid korra. Ja see oli üldse üks ülimalt totakas suhe. Suhe ainsa mõttega suhtes olla.
Tegelikult tahangi lähemalt rääkida praeguse Silmarõõmu vanematega kohtumisest. Kui eelmine nädalavahetus oli mõeldud tema integreerimiseks minu lähedastega - mis läks väga edukalt - siis seekord teadsin juba nädala jagu ette, et kui vähegi on võimalik, olen kaasa oodatud pühi pidama tema vanematekoju. Ja mul on vaimustus tema vanematest ja ka vennast ja venna tüdrukust, keda tegelikult jbua teist korda nägin. Aga ma ei tea, millise mulje ise neile jätta võisin.
Algusest siis... Silmarõõm ei hoiatanud oma vanemaid üldse ette, et minu kaasa võtab. Ainult vend teadis ja seega ka tema tüdruk, aga vanemad said ikka shokiteraapiat ja ega mulle ka enne minekuõhtut ei öeldud, et see vähemalt ühele osapoolele üllatus olema saab. Ja üllatus ta oligi. Isa reageeris üsna rahulikult. Et kui kaks siis kaks ja kogu lugu. Ei mingit ülekuulamist, kuigi ma mõnes mõttes isegi ootasin igasuguste küsimuste laviini. Ema ehmatas ikka põhjalikult. Kui mind esimest korda märkas, siis lausa pööras otsa ringi ja siis varsti tuli piilus nurga tagant julgemalt, et mis imeloom ma siis olen.
Kui esmane üllatus mööda läks, oli kõik edasi juba ideaalne. Mulle - täiesti võõrale inimesele - öeldi peaaegu esimese asjana, et ma tunneksin end kui kodus, hoolitseti igat pidi, et ma end hästi tunneksin. Uuriti pidevalt, ega mul külm või nälg ei ole. Kas mul ikka on kaasas hambahari ja öösärk jne jne. Meeletult armas oli. Ma oleksin olnud rahul ka külma käesurumisega, aga mind võeti esimesest hetkest peale kui pereliiget. Ja see tunne vaid süvenes. Mulle räägiti entusiastlikult sellest, mida tulevikus koos ette võtta saame ja mida minu auks küpsetada kavatsetakse. Ja üleüldse olid nad väga rahul, et lõpuks on kolmele mehele vastukaaluks jälle kolm naist. Pidi vähemalt võrdustama võitlust telekapuldi üle:D Hiljem selgus, et ma olingi alles teine tüdruk, kelle musi koju vanematele näha viib, mis mind tõsiselt üllatas ja samuti, et vanemad olid talle juba pinda käima hakanud, et oleks aeg tüdruk majja tuua. Loodan, et mind siiski võeti kaasa ikka minu, mitte käsu pärast:D
Kokkuvõttes oli mul meeletult mõnus nädalavahetus, mil jõudsin ka korralikult välja puhata. Vaimselt siis. Sest maganud tegelikult väga palju ei ole. Oli targematki teha. Või vähemalt paremat. Ma nii võitlen praegu endaga, et mitte edasi kirjutada, aga ma tean, et mul on targem seda nii avalikult mitte teha. Vähemalt teate nüüd, et mul on seljataga järjekordne suurepäraselt õnnestunud tutvumisoperatsioon ja asi läheb juba krdi tõsiseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar