Armastusest...

Suur ja hirmuäratav sõna eks? Minu jaoks ka. Aga samas ma tahaksin, et ei oleks. Minu jaoks on see veel hästi segase tähendusega sõna. Mind meeletult ärritab selle kergekäeline kasutamine ja uue suhte alguses kohe oma msni-nimele südame lisamine. Armastus peaks olema ju midagi suurt, tähtsat ja tõsiselt võetavat. Midagi erilist, mitte igapäevast. Muidugi ka igapäevast alates sellest hetkest, kui armumine ja muu selline kergelt sündiv pudipadi armastuseks kasvab. See on umbes sama määramatu protsess, kui täiskasvanuks saamine. Ei saa ju olla ajalisi termineid, millal see juhtub.

Ma ei ole kindel, et ma üldse kunagi armastust kogenud olen. Kumbagi pidi. Või noh... öeldud on muidugi neid sõnu. Kusagil veebruaris ju kurtsin isegi, et liiga tihti ja süüdimatult tuli. Ja nüüd võib-olla, et ongi esimene kord, kui see tunne päriselt kätte jõudnud/jõudmas on. Või ei ole? Olen vahel mõelnud, et äkki ühe inimesega oli/on ka armastus, kuigi me kunagi oma tundeid sildistanud ei ole. Oleme püüdnud end üksteise jaoks defineerida, aga ei tule kuidagi välja. Meid kirjeldabki vist kõige paremini sõna "stuck". Aga ise küll kellelegi otse öelnud ei ole, et ma armastan Sind! Vahel on olnud tahtmine seda öelda. Vahel olen mänginud selle mõttega. Vahel olen midagi ebamäärast öelnudki. Aga ma usun, et ma saan aru, kui tõesti on see tunne käes. Keegi teadjatest... kuidas te aru saite? Millised on selle tunnusmärgid? Ma arvan, et see on siis, kui oled valmis lõputult andestama. Juba ette. Kui pead suhet tähtsamaks (mitte segi ajada mitte üksi olemisega) eksimustest. Kui õpid isegi vigu armastama või vähemalt aktsepteerima. Olen ma lähedal?

Aga hetkel annan endast parima, et olla parim mina parima võimaliku poisssõbra heaks. Ma juba tean, et olen iga kell võimeline tema huvisid enda omadest kõrgemale tõstma. See ei tähenda muidugi, et minust mingi push over saanud on, vaid seda, et ka ohverdustest on saanud omamoodi rõõm. Ma lihtsalt loodan, et minust on küllalt, sest ma tean, et tema on nii palju väärt. Minu meelest nii palju rohkemgi. Vahel tunnen, et ma ei ole teda väärt. Sest erinevalt temast, minul on vigu ja päris suuri, minu meelest vähemalt. Ja vahel ma ei suuda oma õnne uskuda. Ja kardan, et see on uni ja ma ärkan kohe-kohe. Või õel nali. Sest korra on see juba juhtunud. Üks, milles olen kindel - see on midagi väga erilist. Erinevat kõigest ja kõigist eelnevaist. Kui see on uni - palun ärge ajage mind üles!