Temast...

Sest ma ei saa Temast üle ega ümbert. Vahel nii tahaks, et teda poleks minu elus, aga enamuse ajast tahan, et teda oleks rohkem. Eriti näost näkku. Enivei.. põhjus, miks ma jälle obsessin, on see, et me kohtusime täna täiesti ootamatult. Ma teadsin, et ta pidi reedel korraks Eestisse tulema, aga mul ei õnnestunud teda veenda ka mind vaatama tulema. Aga siis juhtus nii, et tal tekkis võimalus üle mitme aasta oma Eesti kodu ja pere külastada ja sinna jääda terveks nädalavahetuseks. Ja ma olen siiani nii kuri, et ta mulle ei teatanud sellest, sest mina tahan teda ka alati näha. Ta küll ütles, et ta ju polnud Tallinnas, aga ta oleks ju võinud vähemalt täna minu jaoks mõne tunni broneerida. Mida ta ei teinud. Kokku saime hoopis nii, et põrkasin eile kasuisa sünnal kokku tema väikevennaga, kes mind olukorrast informeeris. Olime iseenda teadmata teineteisest vaid mõne kilomeetri kaugusel, aga mul ei olnud mobiililevi ja tema telefon oli üldse väljas. Tavanumber vähemalt ei vastanud, sest ta oli ostnud kõnekaardi. Ja ma urisesin ja purisesin esiteks sellepärast, et ta nii jobu on ja teiseks seepärast, et ma ei saanud teha midagi, et asja parandada. Kui ma oleksin ilma Silmarõõmuta seal peol olnud, siis oleksin tõenäoliselt kohe läinud ise teda otsima. Ma olen nagunii absoluutselt igasugustes olukodades tema pärast oma ego alla surunud. Aga nojah... ma ei olnud eile üksi ja ma ei ole ka suures planais üksi. Aga täna sain ma aega veeta oma kahe lemmikmehe seltskonnas. Kolmest. Aga mul ei saa neist kummastki üksigi isu täis.

Õnneks läksid asjad nii, et me kohtusime ikkagi. Sain isegi mõned tunnid temaga omaette veeta. Kuigi seda oli minu jaoks meeletult vähe. Tema jaoks vist mitte, sest tal oli võimalus oma laevapilet hilisema vastu vahetada ja ta otsustas seda mitte teha.

Ja jälle on see koht, kus ma ei tea, kas rõõmustada, et kohtusime või nutta, sest jooksen pidevalt peaga vastu seina, mis temasse puutub. Vahel mõtlen, et olen muutumas naisahistajaks. Vahel, et olen tema pikaajaline sotsiaalne eksperiment, mänguasi, kelle tunnetega arvestama ei pea. Sest ta suudab vaheldumisi olla nii armas ja nii ükskõikne; nii ideaalne ja samas nii külm. Vahel tundub, et ta tegelikult ei tahagi mind oma ellu. Sest kammoon. Oma parima sõbraga leiaks ju ikka võimaluse kokku saamiseks. Kui seda tahetaks. Või vähemalt proovitaks. Aga tema isegi ei proovi. Mistõttu mõtlengi, et tegelikult ta ei hooli. Aga siis vahel... kõige ootamatumal hetkel tavaliselt... saadab ta mõne meeletult armsa tähendusliku sõnumi. Ja ta on üks väheseid, kellega ei teki piinlikku vaikust kunagi. Kellega kunagi ei ole igav. See tähendab juhul, kui meil on üksteise jaoks aega. Ja kes peaaegu alati minust aru saab. Kuigi samas... nagu Silmarõõmugagi ei seo meid kuigi palju asju. Peale juhuste. See mees jääb vist minu jaoks alati mõistatuseks. Kahtlen, kas ta üldse kunagi muutub lihtsalt kellekski tähendusetuks minu minevikust. Isegi kui ta ongi jobu. Nii raske oli lasta tal minna. Ja nüüd ma ei teagi, kas nutta, aga ma ei taha tõesti ta pärast pisaraid valada. Seekord ei ole ta seda väärt. Kas üldse keegi on kellegi pisaraid väärt? Kas väärt inimesed üldse ajavad nutma? Nojah... eks me aasta pärast jälle kohtume. Müstikamees...