Otsustasin mõni aeg tagasi, et tahan minna ja kontollida oma tervist. Mida täpsemalt - polegi oluline. Helistasin siis Tallinna Keskhaiglate lühinumbritele - ma ei saa ikka veel aru, miks neid kaks olema peab - ja küsisin, millal mul oleks võimalik kontrolli tulla. Ootasin vastust, mis mahuks nädala raamesse. Esimene number aga ütles, et enne juunit pole midagi pakkuda ja juunisse veel ei broneerita. Need vene aja naljad hakkavad juba ära väsitama - ausõna! Teine number oli edukam pakuti järgmist päeva, sest keegi oli oma aja tühistanud või... mai keskpaika. Mis ei olnud eriti juunist parem.
Ühest küljest - ainult rutiinsesse kontrolli minekuga ei tohiks ju väga kiire olla, aga teisest küljest - nad ei teadnud minu arsti juurde mineku soovi põhjust. Mul ei jäänudki muud üle kui järgmine päev vabaks teha ja selle suvalise arsti juures ära käia. Ja siis alles hakkas nalja saama.
Kõigepealt ekslesin natuke ühes suures meditsiiniasutuste kompleksis, aga leidsin minu eelteadmistega klappiva majanumbri ja astusin uksest sisse. Kuna ma iialgi ei tea, kas ma pean enne registratuurist mingit träna kaasa võtma või midagi maksma vms, siis ma igaks juhuks võtsin järjekorranumbri. Õnneks oli mul veidi varuaega, sest järjekorras ootasin üle veerandtunni. Kõike selleks, et tädi klaasputkas saaks mulle öelda, et see oli kõik asjatu ja ma pole üldse õiges hooneski. Ma ei tea, kas on tõesti nii raske maju erinevalt nummerdada. kasvõi numbritele tähed taha panna. Olin juba ilgelt kuri, sest kokkulepitud ajani oli jäänud viis minutit ja mind ootas ees veel üks registratuur ja uue kaardi tegemine ning seal uues kohas oli minu ees küll vaid üks inimene, aga ta tundus olevat pigem sõbranna ja temaga jutustati lõputult. Viimaks tuli kõrvalkabiini teine tädi, kes oli tõesti hästi tore ja mu asjad sujuvalt korda ajas.
Edasi tundus ka kõik väga sujuvalt minevat. Arsti juurde sain peaaegu kohe. Ei küsitud ühtegi tobedat ega piinlikku küsimust. Välja arvatud kombinatsioon küsimustest varasema raseduse kohta ning sellele järgnev abordiküsimus. Jah, muidugi. Ma ei ole rase olnud, aga aborti olen küll teinud. Kumb meist siin idioot on? Arsti kabinetis kulus kokku umbes kaheksa minutit ja siis saadeti mind välja ühe retseptiga. Oligi kõik. Kõik oli korras ja see retsept oli ka selline, et oli mu enda valik, kas selle ära kasutan.
Otsustasin ikkagi apteeki minna ja suur oli minu üllatus ning ka pahameel, kui apteeker rohu nime nähes kohe mõtlemata ütles, et seda asja ei ole Eestis juba mõnda aega. Et mõnes väikses kohas võib-olla veel natuke on, aga juurde seda küll ei tooda. Siiski-siiski näitas tema arvuti imet - ühes Tallinna apteegis pidi veel üks portsjon olema. Aga Ta oli juba enne mind kellelegi soovijale sellest rääkinud. Otsustasin ajaga võid joosta. Helistasin veel ekstra mingile tasulisele infotelefonile, et uue apteegi täpne asukoht välja uurida ja lendasin läbi linna selle teise otsa. Kõike selleks, et sealne apteeke mulle sama suurte silmadega otsa vaataks ja kinnitaks, et neil pole smauti juba ammu seda ja kui väga suur soov on, siis Jõhvis, Narvas ja Kohtla-Järvel peaks seda veel olema.
Ma olin juba tõeliselt kuri arsti sellise blacki peale ja otsustasin tema juurde tagasi minna, et ta siis juba midagi asjalikumat kirjutaks. Pealegi minu ainsad valikud selle rohu tarvitamisel olidki kohe või üldse mitte. Arst ei olnud minuga samast rahvusest ega saanud arugi, mida talle telefoni teel selgeks teha püüdsin. Sain kolm korda otsast alustada. Pärast hakkasin üldse mõtlema, et mul ikka üldse arstiga ei vedanud, sest ta ei suutnud ka vastuvõtul mu eestikeelsetele küsimustele adekvaatselt vastata ja kui ma lõpuks uue retsepti ja rohu kätte sain, siis selle kasutusjuhendit lugedes selgus, et arst on oma töö täielikult tegemata jätnud. Ta oleks pidanud kontrollima, kas minu minevik üldse sobib kokku antud rohtudega ja ei saanud ka olla, et ta minu varasemaid haigusi peast oleks teadnud. Minu kaart oli ju vaid üks valge leht. ja temaga me varem kohtunud ei olnud. Nüüd mõtlen, et rohkem ei kohtu ka. Sest ma jooksin päev otsa mööda linna ringi tema pärast. Mitu korda suutsin ärevusest ka bussist maha jääda, peatusest mööda sõita või lausa valele bussile istuda. Ikka korralikult kirusin end auto koju jätmise eest.
Eks varsti näeb, kas rohi mõjub või kuidas ta mõjub, aga hullult tahaks mõne ta targema kolleegiga rääkida.
Virin over and out. Tegelikult on elu hetkel ilus. Väga ilus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar