detsember 27, 2007

Otsekohesusest ja muust ka

Mari-Leen küsis mult eile õhtul, et kas mu sõbrad ei solvu, kui neist nii avalikult kirjutan? Ausalt, ma ei tea seda. Aga minu kavatsuseks küll kedagi solvata ei ole. Ma olen selleks liiga enesekeskne ja kirjutan ju kõigest enesega seoses. Ja ma kirjutan nii, nagu mina asju näen. Ja kui ma näen, et midagi on minu suhtes halvasti, siis on üsna hea tõenäosus, et see siia kirja ka saab. Võtke seda lihtsalt kui vahendit mind paremini tundma õppimiseks. Ja konstruktiivne kriitika minu tekstidele on täiesti lubatud ning isegi oodatud. Mulle meeldib vaielda, muideks. Aga enda meelest ma üritangi panna kõik kirja enam-vähem tasakaalustatult. Võtame või näiteks Sassi - minu meelest on ta väga lahe kaaslane ning muidu ka igati tore, aga ta ei üritagi kiusatustele vastu panna ka siis kui peaks. Eks meis kõigis ole nii head kui halba. Nii see elu käib ja kogu lugu.

Aga nüüd ma lähen ajas tagasi Reijo sünnipäevani. See oli eelmisel reedel. Mul oli ikka veel dieet ja ma olin juba üle elanud Klubi jõuluorgia ilma midagi söömata. Sünnipäeval aga sõin oma toitu, millest poole olin sunnitud loovutama Rinaldole, kes seda kutsunäoga vaatama jäi. Ta vist küll ütles, et tema pilguga ei käi kaasas ühtegi kohustust, aga no kuidas ma saan tema näljasele pilgule mitte reageerida? Ikka andsin pool oma maitsestamata jogurti-ananassikonservi segust ära.

Üldiselt oli mul seal ebamugav ja igav. Vähemalt alguses. Rahvast oli palju ning mina kõiki ei tundnud. Tuttavatest oli aga näiteks ebamugav koos Otti ja Reijoga olla, sest esimene neist ajas mul ikka veel karvad püsti ning tundus ka ise mind vältivat ja teist ei saanud ma ära hõivata tema pruudi ees - segaduste vältimiseks - ning ka teised tahtsid sünnipäevalapse tähelepanu saada. Ja Sass oli ka kuidagi kauge ning ülbe seal. Me polnud ammu kohtunud ja siis ta kohtles mind nagu tundmatut objekti, kasutades sõnu "see" ja "too", mis mulle kohe üldse peale ei läinud. Ma ei ole ju asi.

Aga siis sattusin pikemalt Alexi ja Rinaldoga rääkima. Kui mõnda aega olin üksinda nurgas seisnud, siis nüüd oli mul pidevalt kaks kena ja pikka meest kõrval. Pidasime pikad intellgentsed vestlused maha. Vahepeal läksid need kaks nii hoogu, et mul jooksis juhe kokku. Nad lendasi nii kiiresti ühe asja juurest teise juurde, luues minu jaoks kergelt arusaamatuid ja nõrku seoseid. Arvan, et viga on minu vähestes teadmistes neid huvitavates valdkondades.

Aga vahepeal tõmbus Rinaldo kuidagi tagaplaanile ja me rääkisime Alexiga maast ja ilmast. Me kusjuures veel arutasime, et ta ei pidanud üldse sotsiaalne inimene olema. mida mina ei usu, sest meil ei saa jutt kunagi otsa, aga ta väitis, et see ongi tal vaid minu ja mõne inimesega veel nii. Ja siis me muudkui vatrasime teisi tähele panemata ja hea oli olla. Alexiga ongi nii, et alati on huvitav. Sa näed, et ta kuulab sind ja vaatab sulle silma sisse ning teda tegelikult ka huvitab, mis sul öelda on, mitte ainult see, kuidas sa alasti välja näed. Samas jälle... kui Sass on seltskonna hing ning Rinaldo hästi omapärane ja hea sõber ning Reijo on lihtsalt kõige toredam isane, keda ma tean (vaadake juba seda, kuidas ta mu eest eile hoolitses ning pomises vaid, et kõigil juhtub vahest) ja Ott on vaikne aga nunnu, siis Alex on see, kelle iga rakk kisendab KARISMA ja SEKSAPIIL!

Kui ma ära minema hakkasin, siis kuulsin juhuslikult pealt, kuidas Alex rääkis Kairile minust, et meil temaga ongi alati huvitav ja lahe sellepärast, et me tegelikult oleme üksteisele üsna võõrad ja samas olen ma huvitav inimene, kellega tal on hea klapp ja kelega saab kõigest vabalt rääkida.

Seda oli väga armas kuulda. Kusjuures, ta suutis üsna hästi väljendada ka minu mõtteid meie "suhte" kohta. Kui tihti te ikka kuulete, et keegi räägib teist seljataga head ilma, et tal oleks õrna aimugi, et te ka pealt kuulete. Alex on lahe. Ja siiras. Ja sõbralik. Teda tahaks tegelikult paremini tundma õppida, aga ta on kogu aeg kuskil ära - kas Norras või Annaga või ma-ei-tea-kus. Kusjuures MSNis me ei suhtle peaaegu kunagi. Aga live's on super. Nemad Rinaldoga tegid selle peo minu jaoks toredaks. Aitäh teile, kallikesed!

4 kommentaari:

rojukene ütles ...

Lihtsalt.. mõnikord teistest inimestest kirjutades oleks viisakas ehk vaid nende initsiaalid teksti sisse jätta. Ma ei tea, kas meie oleme omavahel kohtunud, kuid ma sain kohe aru, kellest jutt, kuigi sattusin Su blogi peale juhuslikult. Internet on võimas infoallikas ning enda teadmata ja täiesti kogemata võid nii teistele mingi jama kaela tõmmata, kuna päris palju on inimesi, kes lihtsalt PEAVAD kuidagi intriige punuma ja kõikvõimalikke mahlakaid detaile meeles pidama, et neid sobival hetkel kellelegi edasi rääkida.

Vot nii :)

Mia ütles ...

Mõnes mõttes oleks viisakas küll jah, aga... ma tean, et ma ei saaks siis ise ka pärast aru, kelle kohta midagi kirjutanud olen.

Ja ma tean, et meil on ühiseid tuttavaid. Avastasin kunagi ammu sinu blogist ühe pildi pealt Steni. Aga kohtunud me vist ei ole.

Aga oma sõn ma tagasi võtma ka ei hakka. Tuleb see, mis tulema peab. See ongi koht, kus ma saan end välja elada ja seda pole kellelgi keelatud lugeda, aga reklaami ma sellele ei tee ja kellelegi meelega haiget ka mitte.

rojukene ütles ...

Ei, ega mul polnud mõtteski mingeid "ettekirjutusi" tegema hakata, hoidku selle eest :) Lihtsalt igaks juhuks tahtsin mainida, juhul kui Sa ise pole selle võimaluse peale mõelnud. Mul endal on lihtsalt sarnastel põhjustel nõmedaid situatsioone ette tulnud, mida ette näha ei osanud.

Mia ütles ...

Sel juhul aitäh hoiatuse eest! Eks ma katsun siis vähem otsekohene olla:)