Tundub, et ka sel aastal olen tagasihoidlikum blogija. Tegelikult aga oleks rääkida küll. Täitsa palju kohe. Aga ongi olnud nii kiired ajad, et lihtsalt ei jõua võtta seda hetke iseendale, et rahulikult mõtted paberile panna. Või kui olengi üksi, siis magan või vaatan midagi, mis ei nõua erilist pingutust.
Muidu aga valmistun samm-sammult pikalt oodatud reisiks. Närveerisin, millal viisa kätte saan, aga sain täitsa viisakal ajal. Jälle läks siiski kolme lubatud päeva asemel ligi kolm nädalat ning nad totallselt ignoreerisid viisale loodud pildikohta ning kleepisid selle mujale, aga muud ma ei oodanukski sealt:D
Minu plaan end selleks ajaks ilusaks vormida pole aga kuhugi arenenud. Loodan vaid, et meeldin nii ka. H aga kardab paaniliselt, et teen mõne vea ja rikun kõik ära. ja mind ajab vahel täitsa vihale, kuidas ta ei usalda. Kuidas ta võib arvata, et ma mingi idioot olen, kes seltskonnas käituda ei oska. Ma oskan vägagi erinevate seltskondadega kohaneda. Aga see selleks...
Vahepeal sain käia ka ühes üliägedas eesti farmis, kos toodetakse koha peal maheasju - ülihead kohvi-kohupiimakreemi nt. Ja see on nii armas, kuidas nad praktiliselt põlve otsas asju teevad. Ja müübki toode. Mitte mull. Mul on hea meel, et neil hästi läheb.
Käies neil külas põrkasin kokku aga ka ühe vana juhututtavaga, kellele just mõtlesin. Mängisime lapsena mõnikord koos seal kandis. aga imelik oli ikka kokku põrgata ja üksteist ära tunda. mind aitas tema nimesilt, teda aga... parem nägudemälu?
Tööl on olnud kiired ajad. Arvata oligi. Aasta algus ju ikkagi. Ja pea kogu aeg on keegi külas olnud. Algul Riin ja tema korea sõbranna, siis kolis Laura sisse. Kogu selles tohuvapohus pole meil H-ga peaaegu üldse aega rääkida olnud. Ja mulle tundub, et see ei õnnestuga ka täna. kuigi ma nii tahaks, et ta aitaks mul reisipalavikku maha võtta. Tema korraks nägemisest piisaks, et veenda mind, et kõik on hästi. Või ei ole...
Nüüd on alla nädala jäänud ja enamus asju-kingitusi ostetud. Loomulikult on ka pangaarvel kurvem seis, kui lootsin, aga hinge tegi soojaks veel üks ootamatu abipakkumine. Mida ma veel siiski kasutada ei plaani.
Mind ajab naerma juba see elu omadus alati kõik kiired asjad ühele ajale paigutada. Nii on nüüdki. Tööl hullumaja ja kodus ka. Närin juba korralikes kogustes šokoladi.
Tegelikult tahtsin aga kirjutada nädavahahetuse rootsi reisist, mis oli hea vaheldus, aga nüüd ei jaksa.
Muidu aga valmistun samm-sammult pikalt oodatud reisiks. Närveerisin, millal viisa kätte saan, aga sain täitsa viisakal ajal. Jälle läks siiski kolme lubatud päeva asemel ligi kolm nädalat ning nad totallselt ignoreerisid viisale loodud pildikohta ning kleepisid selle mujale, aga muud ma ei oodanukski sealt:D
Minu plaan end selleks ajaks ilusaks vormida pole aga kuhugi arenenud. Loodan vaid, et meeldin nii ka. H aga kardab paaniliselt, et teen mõne vea ja rikun kõik ära. ja mind ajab vahel täitsa vihale, kuidas ta ei usalda. Kuidas ta võib arvata, et ma mingi idioot olen, kes seltskonnas käituda ei oska. Ma oskan vägagi erinevate seltskondadega kohaneda. Aga see selleks...
Vahepeal sain käia ka ühes üliägedas eesti farmis, kos toodetakse koha peal maheasju - ülihead kohvi-kohupiimakreemi nt. Ja see on nii armas, kuidas nad praktiliselt põlve otsas asju teevad. Ja müübki toode. Mitte mull. Mul on hea meel, et neil hästi läheb.
Käies neil külas põrkasin kokku aga ka ühe vana juhututtavaga, kellele just mõtlesin. Mängisime lapsena mõnikord koos seal kandis. aga imelik oli ikka kokku põrgata ja üksteist ära tunda. mind aitas tema nimesilt, teda aga... parem nägudemälu?
Tööl on olnud kiired ajad. Arvata oligi. Aasta algus ju ikkagi. Ja pea kogu aeg on keegi külas olnud. Algul Riin ja tema korea sõbranna, siis kolis Laura sisse. Kogu selles tohuvapohus pole meil H-ga peaaegu üldse aega rääkida olnud. Ja mulle tundub, et see ei õnnestuga ka täna. kuigi ma nii tahaks, et ta aitaks mul reisipalavikku maha võtta. Tema korraks nägemisest piisaks, et veenda mind, et kõik on hästi. Või ei ole...
Nüüd on alla nädala jäänud ja enamus asju-kingitusi ostetud. Loomulikult on ka pangaarvel kurvem seis, kui lootsin, aga hinge tegi soojaks veel üks ootamatu abipakkumine. Mida ma veel siiski kasutada ei plaani.
Mind ajab naerma juba see elu omadus alati kõik kiired asjad ühele ajale paigutada. Nii on nüüdki. Tööl hullumaja ja kodus ka. Närin juba korralikes kogustes šokoladi.
Tegelikult tahtsin aga kirjutada nädavahahetuse rootsi reisist, mis oli hea vaheldus, aga nüüd ei jaksa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar