Olen nüüd taas kirjutamisega maas, ent ometi ei saa jätta ka Annika sünnipäevanädalat kajastamata. Ja kohe läkski peaaegu terve nädal selle alla. Teisipäeval oli viisakas õhtusöök; siis rabelesin, et talle üllatuseks pingviinitorti organiseerida ning neljapäeva õhtupoolikul suundusime suurema seltskonnaga juba talvel traditsiooniks saanud Rootsi kruiisile.
Kuna selgus, et meil oli pääsmeid isegi rohkem kui vaja olnuks, siis Ann pakkus mulle ühte kajutitäit oma sõprade jaoks. Sandra ja Svea haarasidki kohe sellest võimalusest kinni. Esimene tahtis ka kellegi kaasa võtta ning teine ütles kõigepealt "jah" ning küsis alles hiljem, millal reis üldse toimub.
Neljapäeval siis tormasingi tuhat nelja töölt ära, haarasin kodust asjad ja Sandra kaasa ning siis jooksime juba, hinge kinni hoides, tordile järele. Kuna olin tellimuse esitanud telefoni teel ning teises otsas olnud naisterahvas tundus kergelt ebaadekvaatne, siis tõesti kartsin, mis mind ees ootab, aga tort oli lihtsalt suurepärane ja seal peal olevad pingviinikujud nii korralikud, et ka pagarikoja müüjad teatasid, et nemadki tahavad nüüd pingviinitorte tellima hakata. Ainus, mille üle natuke nuriseksin, oli kondiitri geniaalsus paigutada pingviinitordile ka hulgaliselt lilli. No halloo!!? Pingviin annab ju ette väga selge külma teema. Ainsad lubatud lilled oleksid olnud jäälilled.
Igatahes, Ann oli ropult rahul ja kutsus seda oma kõige ägedamaks kingituseks ja meil oli kokkuvõttes suurepärane reis, mida ei rikkunud ka see, et Sandra kaaslane lihtsalt viimasel hetkel ära ütles. Sandra küll oli veidi tujust ära, aga ma ei nimetaks seda kaugeltki ebaõnnestunud ürituseks. Täiesti vastupidi. See polnud reis, kus vahepeal sai naerda. See oli reis, kus ükskikutel hetkedel ei naernud.
Esimese õhtu ristiski Annika oma elu kõige ägedamaks sünnipäevaks. Rummi voolas ojadena ja kõigil paistis tore olevat. Viimast on näha ka karaoke videost, mis oleks päris kihvt, kui häält üldse ei kostaks. See lihtsalt ei kannata mitte mingisugust kriitikat.
Ma sain ka natuke tantsida, kuid kaugeltki mitte isu täis ja natuke põdesin ka, sest olin oma elevuses ühele võõrale mehele tikkkontsaga labajala peale hüpanud ning kogemata püüdnud ka ühel reisikaaslasel klaasiga hambaid välja lüüa. No lihtsalt juhtus asju. Eriti piinlik oli, kui teisel päeval veel paremini ta portselankikudele pihta sain, aga selleks ajaks oli ta vist valu paremini taluma õppinud või rohkem tuimestavaid aineid manustanud, sest sai sellest tunduvalt kergemini üle.
Enne veel, kui vastu hommikut oma kajutisse magama minna jõudsin, põrkasin koridoris kokku mingi teise noormeeste seltskonnaga, kes veensid mind igal võimalikul viisil nendega edasi pidutsema. Jõudsime kompromissile, et teen nendega ühe kokteili. Ega ausalt öeldes rohkem ei julgenud ka öösel üksi võõraste meeste kajutis, aga vahepeal tekkis seltskonda juurde ja oli päris lõbus. Rääkisime natuke juttu ja siis suundusin ikkagi oma "koju", kus ootas ees üks üleliigne noormees.
Kuna keegi meist vist ei olnud tegelikult eriti huvitatud tema seal olemisest, siis me Sveaga ei hoidnud end eriti tagasi ja lihtsalt nokkisime teda sõbralikult - kokku vist ca kaks ja pool tundi, sest uskuge või mitte - tüüp ei hakanudki vastu panema, aga ära ka ei läinud. Ei loksutanud teda suuremalt ei taastuvvarade eksperimendid ega vuugitäiteks kutsumine. Paar korda tekkis mul küll hirm, et äkki on ta seda tüüpi, kes kaua kogub ja siis lõpuks plahvatab, aga kui ta paar korda (vist naljaga?) püüdiski rusikat tõsta, siis Svea tegi talle kohe ja konkreetselt selgeks, millised on tema võimaliku teo tagajärjed ja et mitte meist ei saa siis ohvrid.
Paar tundi und ja ees ootas linnatiir. Enda meelest võtsime küll üsna tagasihoidlikult ja ostsin peamiselt esmatarbekaupa + paar pärlit riidepoodidest, kuid raha kulus ikka hullu moodi ning kui lõpuks laeva tagasi jõudsime ning pikali viskasime, siis tundus see nagu paradiis. Olin nii väsinud, et viskasin oma pea üle voodiääre alla ning palusin alumisel koikul maganud Sveal nii oma juukseid kammima asuda. Läksid nad ju ikka ja jälle lõputult sassi.
Teine õhtu oli võib-olla isegi ägedam kui esimene. Kuigi meie seltskond paistis omadega üsna läbi olevat, vaevles minu kajuti rahvas naerukrampides. Nimelt tuli meil sõprade juurde jõudmiseks mööduda mu eelmise õhtu sõprade toast ja neil oli üks lahti. Otseloomulikult me kaugemale ei jõudnudki. Kogu aeg plaanisin siiski, et varsti liigume omade seltsi, kuid mida aeg edasi, seda lõbusamaks läks ning viimaks hakkasid omad, keda vaid mõne korra piilumas olin käinud, juba ära kustuma. Mina, Svea ja uued poisid aga läksime tantsima ning vahepeal põrkusime ka vanade sõpradega. Tantsisin end tühjaks ning ei lasknud end eriti häirida sellest, et olen tõesti uues seltskonnas. Ja kuidas saakski igav olla, kui kantakse ette maailma ägedam versioon Buratino laulust ning ükski kaaslane ei ole suu peale kukkunud? Oli päris korralik kõhulihaste trenn.
Millalgi öösel, kui taas kajutisse tankima läksime ja ka nende seltskonnast esimesed ära kustunud olid, otsustasin, et viskan ka korraks ühe tüübi kõrvale pikali ning puhkan päev otsa kontsadesse kängitsetud jalgu. Tüüp oli üles ärganud ning hakkasime niisama juttu rääkima. Teised kõik paistsid ka olevat juba mingit tegevust leidnud. Ja see tüüp oli ainus "külmavereline", kes mulle ligi ei ajanud. Teiste kõigiga oli nii naljakas see, kuidas nad said aru, kui neile ükshaaval rääkisin, et ma olen katki ning ei ole hetkel mingist suhtest huvitatud, aga hiljem selgus, et nad kõik vist pidasid siiski iseennast selleks üheks erandiks.
Niisiis me vedelesime selle ühe tüübiga voodil ja rääkisime juttu. Toas oli ka üks tema magama jäänud sõber ning kaks minu sõpra, kes ühel hetkel minema jalutasid justkui meile privaatsust pakkuda tahtes. Üks neist olla pärast kurtnud, et meil juba oli midagi ja siis ma lasin ta üle. Oh, well... Vahepeal kusagil jooksus - tõenäoliselt jahil - käinud minu kõige suurem fänn naasis ka mõne aja pärast tuppa ja ohsaa poiss! kus järsku sai senisest härrasmehest armukade koletis. Sõnavara rikastus kohe mitmete roppustega ning tema esimene reaktsioon oli sõbra poolt meile naljaks peale tõmmatud tekk maha kiskuda ning kontrollida, kas ma ikka riides olen. Ja me korra ütlesime talle, et midagi ei toimunud, kuid tema siis solvumisest vms korrutas muudkui, et kohe läheb ära ja me saame jätkata sellega, mis meil pooleli jäi. Mulle ei meeldi konfrontatsioonid ja vale mulje jätmine, kuid see ajas juba naerma. Suur mees võiks käituda ka vastavalt. Kuid mulle tundub, et ehk oli see sõber talt enne kellegi üle löönud ja nüüd läks kannale hõõrutud vill lõhki.
Muidugi mehed on mehed ja nad vist ei olegi võimelised normaalse naisterahva kõrval nii lebama, et käed päris teki peal oleksid ja tunnistan ausalt, tundes kellegi silitusi ja sõrmede mängu oma nahal - see oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea. Olin unustanud, kui hea see võib olla. Samas kontrollisin, et asjad üle käte ei läheks, sest... noh. Neid põhjusi on mitu. Mistõttu tema, kes ta mind alguses lapseks kutsus ning hiljem seletas, et lõpetas just pika suhte ning ei tahagi veel edasi liikuda, pidi piirduma vaid teatud neutraalsete tsoonidega.
Rääkisime veel mõnda aega juttu ning siis ta lasi mu ilma protestideta ära magama. Mulle endalegi tegi nalja, et olin isegi Svea üle pidutsenud - taas! - ning jälle magasin vaid mõned tunnid enne tagasi kodumaale jõudmist.
Toreda reisi hinnaks oli hulk häbivärinaid tekitavaid fotosid, mida vaadates alles hakkas asju meenuma; nii tühjaks kulutatud krediitkaart, et isegi Sprite oleks Hesburgeritst sõprade abita ostmata jäänud ja megapusa juustes, mida ma nelja tunniga lahti harutatud ei saanud ning mille siis suure südamevalu saatel ja pärast kamalute viisi juuksemaski pähe määrimist kääride abil kätte sain. Maksis kätte vastutulek ühele pikkade juuste fännile, kes ei lubanud kiharaid kinni panna ja mõned juuksekummi vahele jäänud karvad tähendasid suure salgu äralõikamist umbes ninaotsa kõrguselt. Te ei kujuta ettegi, missugune kaotus see on inimesele, kelle ülejäänud juuksed püksivärvlini ulatuvad. Ei mäletagi, millal viimati lausa kääridega neil kallal pidin käima pusa pärast. Aga no regrets, eks!
