Selline ilus number siis... võttis aega ainult kuus ja pool aastat. Oma laiskus muidugi osaliselt. Ja perioodiline virkus ka.
Emadepäev oli. Käisime Anni ka emmedega seekord Soomes ja olime esimest korda kultuursed. Norisime küll empse, et jätame nad sinna peakiriku juurde trepiastmeid lugema, kuni shopinguringilt tagasi tuleme, aga kukkus välja hoopis kuidagi nii, et läksime selle hop on-hop off bussiga sõitma, mis Helsingis oli suhteliselt nõme, aga nägime ära kõik peamised vaatamisväärsused ka.
Kirbuturg oli natuke tore. Sain ühe palju komplimente võitnud sõrmuse omanikuks. Siis käisime olümpiastaadionit piilumas, aga seal sai hoopis rohkem nalja wc-ga, mis oli üsna kallis ja samas meestele täiesti tasuta. See ajas meid kurjaks. Kolm meist käisid siis korraga naistekas ja neljas proovis pissuaariga õnne. Õnnestus ka, kusjuures. Aga kõige naljakam oli siis, kui omadega valmis saime ja ukse taha järjekorda oli ilmunud üks noor kutt. See, kuidas ta meile pikalt järele vaatas, oli midagi väga naljakat. Olime tükk aega kõveras. Umbes sama naljakas oli ka see, kui mul rinnahoidja pael seljatagant lahti läks ja siis Ann keset tänavat mu pluusi alla sukeldus. Meie itsitasime. Vastutulev vanamees aga sai vist kodus rääkida, kui hukas noored on. Oh well...
Nägime ära vist päris kuulsa kaljukiriku ja seal toimusid parajasti meie jõudes pulmad. Vaatasime pruutpaari väljumist katuselt ning tegime ägedaid pilte. Kõik pulmatunnused aga koristati ära minutitega ja vaid veidi meist hiljem jõudnud ei osanud aimatagi, millest nad ilma jäid.
Päeva lõpuks ka shoppasime siiski paar tundi. Eriti midagi ei ostnudki. Ja siis viisime emad itaalia restorani, sest mida üldse kujutab endast soome köök? Ema oli nii rahul. Ütles, et tal ei ole kunagi meiega nii tore olnud ja ta nii kartis tüütut shoppamispäeva. Olime vist head lapsed:)
Katsuga oli ka üks tore päev. Läksime pärast tööd sushiisu kustutama ja kui kõht täis pugitud, tahtsime taaskord jalutada. Plaan oli aga vahelduse mõttes kultuurikilomeetrit avastama minna. Samas autoga jalutama minek tundus ka absurdne ja niisiis otsustasime trolli kasuks. Aga enne tuli Kopli troll - mis siis ikka. Istusime peale ja oligi plaanimuutus.
Mina ei tunne Koplit üldse, tema tundis vähemalt selle peatuse, kus maha läksime, ära. Hakkasime sealt rööpaid mööda tagasi tsivilisatsiooni poole tatsama, kuigi vahepeal tundus, et oleme täiesti üksikul saarel. Siis aga hakkas jälle mõni inimprügiväli paistma või kusagil koer haukuma. Vahepeal oli natuke hirm, aga siis tegime jälle mõne süstlaga pilti või küsisime kohalikelt teed ja nagu lennates, jõudsimegi kogemata oma kultuurikilomeetrini, olles muidugi selelks ajaks palju rohkem kilomeetreid erinevaid kultuurikihte ära näinud.
Jalutasime nii vist ligi viis tundi, külastades mu lemmik rannaala ja kõvasti muutunud lapsepõlve kodu, et viimaks väsinult voodisse vajuda.
Viimane nädal on olnud aga väga väsitav. Üks India tuttav oli minu juures. Tahtsin tema ees oma auvõla kustutada ning nõustusin rõõmuga teda vastu võõrustama, kuigi teadsin, et kerge see temaga olla ei saa. Nimelt on ta selline... parasjagu ilane tüüp, kes muudkui proovib ja proovib, otsib kehalist kontakti, kuigi sõnadega selgitustest, et ma ei ole huvitatud mingist rohkem kui sõbra suhtest, paistab nagu aru saavat. Vähemalt rääkimise hetkel. Aga siis jälle tuleb tema suust mõni ootamatu ja selgelt kahemõtteline repliik või teeb ka mõne kummalise liigutuse, ms mind teiste puhul üldse ei häiriks. Tema puhul aga hakkavad alarmid kohe tööle. Vahepeal muutis ta oma reisikuupäevi kogu aeg, mistõttu lõpuks ütlesin talle ära, et mingu otsigu hotell, sest esiteks pidi tal siin mitmeid häid sõpru olema ja teiseks peaks ta päris jõukas mees olema. Aga lõpuks saime siiski ajad klappima. Kusjuures ega tema ju mindi oma kodus võõrustanud ei ole, aga näitas mulle Mumbaid ja viis mind kokku ühe tunduvalt toredama inimesega, kes ka millegipärast arvab, et teen tüübile liiga.
Anyhow, ma pole end võhivõõrastega ka nii ebamugavalt tundnud oma kodus kui temaga. Isegi magasin igaks juhuks terve nädala dressides ja tundsin kergendust, et tööreis mu vahepeal kaheks ööpäevaks temast eemale viib. Tema aga rääkis muudkui meie kodust ja ninnu-nännutas, kui special sõber ma talle olen. Ja siis lõpetuseks mangus veel, et me ikka igal aastal kusagil kuiadgi kohtuksime ning anus, et ma ei laseks tal lahkuda. Ma ei tea kedagi teist, kes nii palju endast räägiks ja ennast kiidaks, kui tema seda tegi. Ja mulle hakkab aina enam tunduma, et kõik tema pidevalt jutust läbi käivad head sõbrad on parimal juhul tuttavad, kes teda korra aastas end kokku võttes võõrustavad või üle interneti taluvad. Sest miks siis ükski neist tema headest eesti sõpradest teda võõrustada ei tahtnud? Ühe õhtu on ju lihtne head nägu teha. Mina aga üritasin enda ebamugavustunnet alla neelates terve tema nädalase siinoleku meeldivaks muuta, samas talle mitte ühelgi viisil lootust andes. Sest tundub, et kui anda talle näpp, läheb ta kohe käe järele. Kui mitte rohkema. Ei sega teda sealjuures ei suur vanusevahe ega kodus ootav pere, kellest ta vabalt mulle rääkida võib. Ja räägibki. Ning samas oli ta valmis siis mingi noore emaga lapse kuhugi ootama jätma ja võssa vallatlema minema. Kui ainult tüdruku abikaasa poleks nii ruttu välja ilmunud. Ma muidugi tüdrukupoolset lugu ei tea. Kas ta tõesti oleks oma sülelapse kuhugi üksi jätnud ja mingi vanamehega seiklusjanust kaasa läinud kähkukale?
Selle nädalaga õppisin Eesti kohta ka, et kui taimetoitlane saab veel linna peal süüa, siis veganid ja erinevad usulahud võivad suu kõigest puhtaks pühkida. Ei suutnud ükski restoran ühtegi jainidele sobivat toitu välja pakkuda, sest ikka oli kusagil muna või mõni ebasobilik taim-juurikas.
Mis veel? Matsime vanaisa maha. Või noh... ta oli kõige lähemal vanaisale, kes mul kunagi olnud on. Käisin Sandral külas. Põrkasin vana Silmarõõmu terve perega ootamatult kokku. Ootamatus tegi olukorra ka veidi kohmakaks. Säitsin elus esimest korda karti ja olen nüüd igati muljutud. Homme sõidame ära Itaaliasse, nii et varsti on oodata ühte kui mitte rohkemat huvitavamat postitust.
