Kas ma juba kirjutasin, kuidas vihaga enam-vähem viimasel hetkel ja täiesti spontaanselt portsu Ryanair'i pileteid elus esimest korda ostsin? Marsruudiks oli Tallinn-Milano-Rooma-Oslo-Tallinn ja vapraks reisikaaslaseks Aivar, kes üsna varsti pärast kaasatulemise ettepanekut "jah" ütles ning siis, kui olin piletid välja ostnud küsis: "oota, kuhu me lähemegi?"
Igatahes, oli asju, mida keegi ei peaks kunagi nägema. Oli asju, mida kõik peaksid vähemalt korra elus nägema. Ja oli asju, mida võikski vaatama jääda. Kusjuures kõige rohkem muljet avaldanud asju enamikus turistiraamatutest kirjas ei ole ning neist ei tea ka kohalikud mitte. Aga kõigest kunagi hiljem...
Milano jaoks oli meil kohutavalt vähe aega. Seda enam ajas kurjaks see, et Ryanairi lennujaamad linnast kaugel olema kipuvad. Arvasin, et nad vähemalt hoiatavad ette. Ma ei räägi siin mõnest kilomeetrist. Ega isegi mitte mõnekümnest. Üks oli 45 km eemal ja teine erinevatel andmetel 60-70 km isegi. Vähemalt oli Itaalias see transport enam-vähem inimlikult korraldatud.
Kõigepealt, Milanosse oli kuradi raske öömaja leida. Tahtsime ju veidigi diivanitel surfata - osaliselt muidugi sellepärast, et viimasel hetkel reisi ostes võid ju hea hinnaga lennupiletid saada, aga muuks ju raha pole korjanud, aga ka seetõttu, et nii saab alati huvitavaid elamusi. Aga... Milanot ja ka Roomat iseloomustasid minu üllatuseks nii varjamatult seksuaalse suunitlusega pakkumised, et ma hakkasin juba paanitsema, et me jäämegi kuhugi puu alla. See ei ole ju normaalne, kui inimesed (mitte ainult üks) reklaamivad end välja nudistidena; kaovad ära, kui selgub, et tulemas ei ole ainult tüdrukud või siis pakuvad jagatud magamispinda (vahel lisaklausliga, et vajadusel võib ta omaette magamiskotis olla). No suur aitäh, eks.
Kui ma siis viimases hädas SOS gruppi kirjutasin, siis ei lootnud ma tegelikult ühtegi vastust saada, sest nende foorumis oli väga üksikutele teemadele üldse keegi reageerinud ja need olid ka sellised, kus mitu tüdrukut koos end külla pakkusid. AGA... aga siis hakkas mulle e-maile tulema. Tuli kohe täitsa mitu toredat pakkumist inimestelt, kes väitsid, et neil on häbi oma kummaliste motiividega kaasmaalaste pärast ja kes pakkusid öömaja kas üheks või mõlemaks meie Milano ööks ja leidsingi ühe sobiva pakkumise - nüüd tuleb iroonia koht - ühelt noorelt Itaalias elavalt India kutilt. Läks küll päris mitu kirja, et talt konkreetne nõusolek kätte saada. Very Indian, I must say. Aga kohati oli Itaalia isegi Indialikum kui India ise.
Niisiis viimaseks hetkeks paistsid kõik mured ära lahenenud olevat. Roomasse oli meil ju neljaks ööks broneeritud mingi huvitav hotell, mida pidasid nunnad - just nende pärast selle kasuks otsustasimegi - ja kuigi pakkumisi majutuseks tuli ilma küsimatagi terveks nädalaks, siis lõpuks leppisime ühe kohalikuga kokku ainult viimase öö osas ja ühe teisega, et ta meile linna näitab. Telefonis oli aga veel sõbralike kohalike numbreid. Reisikindlustuse tegin ka ära ja printisin kõikvõimalikke pabereid välja - ka kokkuvõtted huvitavamatest vaatamisväärsustest - ning reis võis alata.
Kuna meil jäi Milano jaoks ainult poolteist päeva, siis mul polnud aimugi, kuidas kõik ära teha ja näha, mida ma tahan. Esimene päev läks mõnes mõttes ka täiesti aia taha, aga ma ei kahetse. Jõudsime kohale pärastlõunal, sõime kiirelt ning siis pidime oma asjad hosti juurde maha panema. Mõlemad meie üsna kesklinnas elama pidavad hostid elasid tegelikult ametlikult linnast väljas ka. Ta jäi muidugi hiljaks. Sest 10 minutes ei ole erinevates kultuurides samasugune konstantne ajaühik. See õhtu läkski lihtsalt omavahel tutvumiseks ja me klappisime temaga ülihästi. Mina ja tema siis. Aivar oli piinlikult vait. Ma saan aru, et ta ongi flegma ja kardab ka veel inglise keelt, aga see oli igati toetav keskkond ja mul ning meie sõbralikul hostil hakkas imelik juba. Meie vadistasime nagu vanad sõbrad ja hiljem liitus meiega ka üks teine tema juures ööbinud ukraina tüdruk, kes üksinda oma lõppeva viisaga kaasnevat vabadust Euroopas tuuritada, hääletades ära kasutas. Imetlen tema vaprust. Sõime mingit tema tehtud enam-vähem rumeeniapärast vegan rooga - mina mitte eriti, sest kaks komponenti neljast ei olnud mulle vastuvõetavad - ja siis läksime poistega linnapeale - esimese gelato jahile ja siis mingit populaarset pubi-klubi avastama. Mulle ei meeldi, et nad nüüd teevad räpakaid jäätisekäkraid, mitte korralikke palle enam, aga ülihea on gelato ikkagi.
Pubi tundus esialgu täiesti mittemidagi ütlev. Pisike kitsuke baariga ruum, kus oli üllatavalt palju inimesi ja ports baaritöötajaid, kellest pooled niisama tühja vahtisid, kuigi tööd oleks olnud. Aga seal oli üks tore ja hästi inglise keelt rääkiv blond täiesti skandinaavialik, aga ometi puhtast itaallannast baaridaam, kellega oli tore jutustada ja kes meile soovijooke tegi.
Mingil hetkel näitas meie host meile, et baari tagaseinas peituva ukse taga peitub siiski ka tantsusaal, aga esialgu peksti meid sealt välja tagasi, sest see pidi alles hiljem avatama. Me olime suutnud endalegi märkamatult tõkke vahelt sisse ronida. Meile öeldi siis ka avamise kellaaeg, aga kui kell kukkus, ei juhtunud küll mitte midagi. Uurisime siis blondiinilt, et mis värk on ja tundus, et me olime seal ainsad kellatundjad. Ka baaripersonalil oli ajataju kadunud ning siis läks veel tükk aega, kuni rahvas lõpuks tantsima lubati.
Tantsimise osa oli... täiesti tavaline. Välja arvatud see, et vetsus ei olnud juba peo alguses mitte mingisugust paberit, DJ puldi taga oli pidevalt terve mass ja laval töllerdasid kõikvõimalikud omainimeste sõbrad, kellel oli vaba voli siseruumis seadustest hoolimata suitsu teha. Itaalia tundub üldse olevat natuke seda tüüpi riik, nagu blondiinianekdootides, kus küsitakse, kui mitut blondiini on vaja, et pirni vahetada vms. Vastus ei ole kunagi 1.
Mingil hetkel tulime sealt üleni suitsu järgi haisvatena ära. Olin veel mitu korda vahepeal lihtsalt õues hingamas käinud. Ei ole enam sellise jamaga harjunud, noh. Ja õhtu lõpp läks natuke imelikuks ka. Aivar hõljus kuskil omas mullis ja meie võõrustaja seisis igal sammul minu heaolu eest. Aga siis... siis hakkas ta mulle rääkima, et võib mulle kas kohe öösel või hommikul, kui ma eelistan, ayurveedilist massaaži teha. Ja siis kohe hakkaski keset tänavat ja ööd mu pead mudima. Pidin talle korduvalt meenutama, et hoidku mu karvadest eemale, kui ta muidu eemal oldud ei saa. Aga kuigi ta kinnitas igati, et it's nothing sexual, olin ma nüüd kergelt valvel temaga.
Öö lõpetuseks oli ta veel nii armas, et röstis meile pannil saia ja serveeris pähklivõiga, mida ma vihkan, aga ei raatsinud talle öelda. Nii et sõin viisakalt suu tühjaks.
Teisest päevast millalgi hiljem. Üritan varsti, et ei ununeks endagi peas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar