Vaatasin praegu, et on juhtunud midagi ennekuulmatut ja ma ei ole siia mitte sõnagi kirjutanud terve oktoobrikuu. Suhteliselt kiire on olnud, aga loen ma blogisid ikka. Lihtsalt kirjutamisejaksu ei ole hästi. Raske uskuda, et ma tegelikult armastan kirjutamist, eks? Aga ega see tööalaselt ka hetkel väga ei edene. Kui see välja arvata, et tõestasin endale veelkord, et pressiteadetega on võimalik meediasse saada.
Mis ma siis teinud olen? Nüüdseks juba minu jaoks ligi kolm kuud, avalikkuse jaoks veidi üle kahe, olen olnud seotud ühe uue MTÜ vedamisega. Ma ei suuda seda ise ka uskuda, aga me panime vähem kui kuuga käima sorteerimiskeskuse, oma toetuspoe ning abipakkide liigutamise headelt inimestelt hädasolijatele. Kui kellelgi on kodus heas korras riideid või asju üle ja soov nendega midagi head teha, siis võite mulle julgelt kirjutada. Aga jah, et ma ise ka ära ei unustaks, siis panen kirja, et õppisin kiirkorras remonti tegema ja tõestasin iseendale, et žiletiteraga on võimalik klaasidelt värvi eemaldada ilma ennast vigastamata. Me töötasime peaaegu kogu oma vaba aja hilisööni ja tegime seda, millesse keegi ei uskunud - remontisime poeosa ära 1,5 nädalaga! Ja see ei ole mingi 2x2m kedriuberik. Tegemist on ikka mitmekümneruutmeetrise kõrgete lagedega ruumiga.
Töö aga on... raske öeldagi. Ma tunnen aina rohkem, et see ei ole (enam) minu meeskond. Et ma ei sobi sinna. Et meie põhimõtted on nii erinevad. Ja kui nad ei usalda mind isegi MINU eriala puudutavates küsimustes, siis kas ma peaksin seal ikka jätkama. Ja ma armastasin oma tööd ning kolleege ligi kaks aastat. Nüüd aga juba üle poole aasta võitlen ma pidevalt endaga. Ja teistega. Vihastan end seaks. Ja tunnen, kuidas mulle mäkra mängitakse. Mõni päev ma tõesti tahaksin, et mul oleks võimalik lihtsalt uksest välja astuda ja öelda, et nüüd on kõik. Rahulikumal hetkel aga või siis, kui mul on koos kolleegidega tore või ees mõni põnev väljakutse, näen ma, et ei peaks veel alla andma. Ehk läheb paremaks. Mis mind aga takistab ära tulemast on hirm, et väga tõenäoliselt ei ole järgmises kohas selle koha plusse. Ja ka suhete osas võib asi veel hullem kindlasti olla. Mõnes mõttes tahaks taas teha täieliku kannapöörde. Teiselpool maakera ma juba käisin. Kuhu nüüd? Ma ei taha poole Eesti eeskujul üle lahe või Austraaliasse ka pageda. Selles eluetapis tahaksin ma end kindlasti ka oma erialaga üleval pidada. Aga mida talve poole, seda enam mõtlen ma soojematele valikutele.
Positiivseid noote ka. Riin tuli koju. Viimased kaks nädalat on mu ühetoalises korteris elanud korraga vahelduva eduga kuni kolm inimest. Sandra ja mina ja Riin. Ja see oli tore. Aga ka veidi väsitav minusuguse üksiklapse jaoks, kelle jaoks omaette olemine on äärmiselt tähtis. Kui mulle ei ole aega lihtsalt olla, siis ei suuda ma teha ka MTÜ aeganõudvaid asju. Ja nii mõned asjad kuhjusid. Aga nüüd hakkan taas järje peale saama. Selle ja suvaliste filmidega.
Ka pidutseda on veidi saanud. Katsu sünnipäev päädis minu elu esimese Venuse külastusega, kust tahtsin tagurpidi tagasi tulla üsna kähku ning jõudsingi garderoobini, sest seal oli nii krdi kitsas ja mingi higine musklisse pumbatud roosa teesärgiga könn kukkus mulle pidevalt otsa pluss veel hulganisti möödatrügijaid. Katsu aga palus, et ma siiski ei läheks ning edasi oli juba mõnusam. Sain end tühjemaks tantsida. Selleks kulus aega ainult kojumineku lauluni.
Ka Riinu ja Svea ja Co-ga käisime väljas. Pärast minu ja Riinu tribali tantsutundi, mille puhul mina ootasin midagi aafrikapärast, aga sain hoopis hardcore kõhutantsu ja kätekõverdused. Siis aga selgus, et Svea on linnas ning tee viiski meid taas vanalinna, kus ootasid lauamängud, lahjad shotid iga 30 sekundi kohta, I never aususemäng ning siis kostüümivahetus. Olin ju tulnud trenniriietega. Nüüd aga teiste naiskade abiga sai minust superbeib, kel seljas ühe sõbranna litrite ja läbipaistvate osadega must minikleit (Nägin välja nagu working girl), teise sõbranna überläikivad sukakad ja Svea hookeri saapad. Pluss muidugi punane huulepulk. Olime valmis tantsima minema. Ja oli lahe öö. Ning mul muidugi meeletult tähelepanu.
Sain ka eesti meeste komplimentideparemikust osa. Tantsisime parasjagu sõbrannadega, kui mingi tüüp mu neist eemale nügis. Ta oli nii järjekindel, et andsin talle võimaluse. Aga siis... võib-olla kaks minutit pärast kohtumist ja ei ühtegi sõna, lausus ta: sa võid mulle helistada, kui sa tahad. Ja mainis veel, et hakkab koju minema. Ma ei hoidnud ka ennast tagasi öeldes: mine siis! Ehk veidi järsemalt, kui pidanuks. Võib-olla see lantimisevärk on tema jaoks tõesti üsna uus ja hirmutav, aga millise naise puhul selline line töötaks? Küsiks siis nime või millega ma tegelen. Tutvustaks ennastki. Või küsiks klassikaliselt tüdruku numbrit. Aga ei. Modernne mees vist. Saime kõik hea suutäie naerda. Nagu vist ka üks kiilakas keskealine itaallane, kelle üks Svea kaaskondlane meiega koju kaasa tiris. Nimelt me olime nii väsinud, et Riin riietas mind. Siis võttis Svea mu pantvangi nii, et jäin, perse uppis nagu Puhhil seal kitsas urus, itaallase poole kinni. Ning järgmisena lohistas Svea juba põrandale pikali visanud vässut Riinu uude kohta. Huvitav, mida meie külaline, kes eesti keelt ei mõista, sellest kõigest arvata võis? Kus Sandra siis oli? Ta oli ka alguses meiega, kuid, nagu lugematul arvul kordadel varemgi, ühel hetkel ta lihtsalt keeras end ise üles ning jalutas minema. Suur inimene, ise teab. Ma ei viitsi enam oma pead tema tujude pärast vaevata.
Mul on teile veel palju rääkida ema sõnnipäevaüllatusest, aga jäägu see mõneks teiseks korraks. Ma ei taha teid oma kirjutamistuhinaga päris ära ehmatada:D
