Olin plaaninud ligi kaks aastat emale üllatusreisi juubeliks teha. Minu mõttekäik oli midagi sellist, et kuigi suure osa minu lapsepõlvest olime vaid meie kaks ja minu küllaltki väikesepalgaline ema pidi mind üksi üleval pidama, ei tundnud ma ju tegelikult millestki puudust. Ei olnud jogurt minu jaoks pidupäeva magustoit. Ja ei pidanud ma ka loobuma klassiüritustest raha pärast. Tõsi, see kõik tuli millegi arvelt. Ei saanud mina käia algklassides koos teistega Disneylandis ja Serenas jne. Aga minu ema ei jõudnud ligi 30 aastat ise Soomest-Rootsist kaugemale. Arvasin, et on viimane aeg.
Tahtsin viia ema kuhugi huvitavasse kohta, avastada koos temaga maailma. Minu esimene mõte oli Egiptus ja püramiidid. Mitte rand. Sest see ei oleks üldse temalik. Ja arvasin, et mul on ju tervelt kaks aastat aega selleks raha koguda.
Ka reisipakkumistega hakkasin tutvuma ligi aasta varem. Siis aga ei jäänud ühtegi sobivat tuuri silma ning lõpuks ju hoiatati kõiki igalt poolt, et jumala eest Egiptusesse ilma äärmise vajaduseta ei roniks. Et võib surma saada ju sealsetes rahutustes. Minu teie mõte - Istanbul - laideti sarnasel põhjusel maha. Kuigi mulle siiani meeldib idee, käia circa nädalaga ära kolmes maailmajaos - Aasias, Euroopas ja Aafrikas. Mida Egiptuse-Istanbuli reis võimaldaks. Aga mõni teine kord.
Lõpuks pakuti mulle hoopis Vahemere kruiisi. Alguses ei arvanud ma sellest eriti midagi. Olin ju ise just Itaaliast tagasi tulnud. Aga ajapikku hakkas see mõte mulle järjest enam meeldima. Uurisin ise erinevate kruiisifirmade pakkumisi ning lõpuks leidsin sobiva. Muidugi rahakorjamisest ei olnud eriti midagi välja tulnud. Kombinatsioon kulukast aastast ja möödunud spontaansest puhkusest tegi tavaelugi keeruliseks. Kuid võtsin end kokku ja kasuisa aitas ka kõvasti. Ostsingi piletid ära 9-päevasele kruiisile, mis pidi algama Barcelonast, võimaldama nuusutada põgusalt Marseille'd ja Dubrovnikut ning andma üsna hea ülevaate kogu Itaaliast. Oli nii mulle tuttavaid kui võõraid peatusi, mis pakkus piisavalt avastamisruumi kui ka võimalusi näidata oma emale juba tuttavaid parimaid paiku.
Parasjagu ajude ragistamist võttis sobivate lendude leidmine. Mulle tundus mõttetu sõita vahetult enne lähtepunkti ja pärast kohe tagasi koju. Tahtsin ikka maksimumi sellest puhkusest võtta. Ning lõpuks õnnestus mul leida rahuldav kombinatsioon lendudest, mis viisid meid alustuseks hoopis Rooma, et seal kauem kui päev veeta, tõid meid seejärel Barcelonasse, kus ootas ees hea sõber Alex ning terve seltskond vähemalt sama häid sõpru Singapurist. Tagasiteel Veneetsiast, käisime ka Milaanos ja alles sealt suundusime koju.
Olin oma ideest rääkinud veel mõningatele lähedastele ja minu ristiema käis välja mõtte kaasata ka teisi selle kingi tegemisse. Tundus hea mõte, sest mu emale ei meeldi ebapraktiline pudi-padi ja sel viisil said kõik panustada asjalikku kingitusse, kergendades samas veidi minu finantskohustusi. Õnneks kõik võtsid idee hästi vastu ja toetasid nii, kuis said.
Olin ema röövimise kokku leppinud ka tema ülemusega ja lisaks teadsid sellest varsti kõik lähedased ja vist ka kõik tema kolleegid. Kole raske oli saladust ema eest varjata. Ning ta saigi haisu ninna, lugedes salaja ühte minu ja tema ülemuse kirja. Oi, ma olin kuri. See oli küll umbmäärane, kuid andis päris hea vihje, et me kuhugi kaheks nädalaks läheme. Nüüd tean, et tulevikus ei tohi ma jätta mitte ühtegi kirjalikku jälge, kui kedagi üllatada tahan.
Mu ema hakkas mind aina enam pinnima. Ähvardas igasuguste asjadega. Rõhus mu süütundele, et asi polegi ju temas, vaid ma teen teistele halba. Teatas, et keeldub Indiasse minemast. Jne jne jne. Mõnel hetkel olin juba käega löömas. Kuid suutsin siiski vastu pidada. Ema sai täpsetest plaanidest teada vaid kolm päeva enne starti, kui mina ja ristiema pere teda kodus ootasime kaardi, Lonely Planeti ja sihtkohtade kirjeldustega. Lisaks siis kõik piletid ja broneeringud, mis omajagu aega ja vaeva nõudsid. Meid ootasid ees kaks nädalat ja Barcelona, Marseille, Livorno, FIrenze ja/või Pisa, Rooma, Napoli, Sitsiilia, Dubrovnik, Veneetsia ja Milaano.
Emal oli paras šokk, miljon küsimust ja kokkuvõttes vist väga hea meel. Muidugi sain veel palju kuulda, kui õudne ma olen, et varem ei võinud talle öelda, sest nüüd tal ei olnud mingit aega ettevalmistusteks ja tema ei jõudvat sobivaid kostüüme hankida.
Siis aga oligi juba minek.
Kõigepealt lendasime läbi Milaano Roomasse, kus ootas ees sõber Fabio, kelle juures ka peatusime. See oli ka ainus koht, kus julgesin peatuda kellegi kodus, kuigi abi pakkusid veel mitmed sõbrad. Ometi ei tahtnud ma riskida oma ema ebamugavasse olukorda panemisega. Fabioga ma ju teadsin, mis ees ootab. Ja minu üllatuseks meeldis ta mu emale väga. Käisime tutvusime õhtuse Roomaga ning siis viis ta meid oma lemmikpizzeriasse, kus saime proovida kohalikku snäkki nimega suppli, mis kujutab endast paneeritud riisipalli, mille keskel sulanud mozzarella juust. Maitseb natuke nagu pilaff, aga on parem. Pizzakohas sain veel kohaliku kama sutra kalendri kingituseks. Üsna naljakas on näha, mida nad aasta igaks päevas voodielu vürtsitama soovitavad. Ja muidugi alustasin oma reisi kohe gelatode konsumeerimisega. Mu ema pidas mind lõpuks magusahulluks selle pärast.
Teine päev oli eelkõige Vatikani päev. Meil õnnestus sattuda paavsti vastuvõtule ja näha isegi katolike pead ennast - muidugi väga kaugelt. Tegime ka Vatikani muuseumis korraliku tiiru ja jõime sealses kõige ebasõbralikumate teenindajatega kohvikus kohutavat jääkohvi. See oligi konkreetselt jääkuubikutega must kohv. Öäkk. Aga hiljem Alex selgitas, et nende kultuuriruumis ongi nii. Mulle meeldis palju rohkem Fabio kodutänava nurgakohvik, kust sai värskelt pressitud apelsinimahla ja maitsvaid croissante imeodavalt ning lisaks tasuta jälgida, kuidas kohalikud oma rütmis elavad, chiuauad puujuurtega kogu jõust võitlevad ja vanaprouad kohvikupidajatega rõõmsalt jutustavad. Sellesse päeva mahtus ka minu lemmikkoha - Capucchini krüpti külastus ja mu ema nõustus minuga, et see on Rooma kõige vapustavam vaatamisväärsus. Siis aga tuli meil kahjuks juba hüvasti jätta ning edasi liikuda.
Ka Barcelona jaoks oli meil napp poolteist päeva. Jalutasime La Ramblal ja sõime imemaitsvat salatit ühes sealses tänavakohvikus. Seejärel vedasime läbi hammaste puhisedes oma rasked kohvrid kohutavasse kesklinna motellituppa neljandal korrusel. Ja see oli tõesti õudne. Tuba oli nii räpane, et seinu ei tahtnud katsuda ja tolmukihiga kaetud ventilaatorit ei julgenudki tööle panna. Kapiuks tahtis avamisel eest kukkuda ja dušisegistit pidi käes hoidma, sest kunagi oli kinnitus vist alla tulnud ja keegi polnud vaevunud seda tagasi panema. Kõik seinad kostsid meeletult läbi ja saime pidevalt osa vanalinna melust. Ainsad plussid olid tõesti suurepärane asukoht ja see, et tuba oli nii väike, et raske oleks olnud ära eksida ka pimedas. Aga siis läksime linna avastama. Käisime Sagrada Familiat seest ja väljast vaatamas, kuigi ma rohkem sisse ei läheks. Otsisime taga Güelli parki ja vallutasime selleks hiigelmägesid. Piilusime sel päeval kahjuks mitte töötavat Magic Fountainit ja siis juba tuli Alex, kes oli minu pärast terve järgmise tööpäeva vabaks küsinud. Oligi ülemusele otse öeldnud, et ühe tüdruku pärast ja see olevat selline mees, kes taolisest vabandusest hästi aru saab. Ta on lihtsalt nii armas. Alex näitas meile veel üht-teist juba hämaras vanalinnas ning siis viis meid sööma midagi väidetavalt väga erilist - nende varianti verivorstist. Me küll vist valmistasime talle pettumuse öeldes, et meil on ka. Aga me ei määri seda röstsaiale laiali. Igatahes jõin seal vanade aegade mälestuseks õlut sidrunifantaga ja sõime neid kohalike armastatud röstsaiu ja siis läksime Alexiga kahekesi Nikhili ja teisi otsima.
Nii tore oli neid taas näha ja muljetada. Lisaks selgus, et Nikhilil ja Alexilgi on ühiseid tuttavaid. Jõime veini ja jutustasime vahepeal toimunust ning viimaks tõi Alex mu tagasi meie hotell/hostelisse. Hüvasti jättes oli mul tugev tunne, et ta vist tahaks mind suudelda, aga kuna mina esimest sammu ei teinud, siis midagi ei juhtunud. Ta tundub olevat lihtsalt liiga hea poiss, kes ei tea, kui hea ta välja näeb. Aga mul ei olnud vaja oma elu keerulisemaks teha. Seega leppisime kokku, et kohtume uuesti hommikul.
Hommik oli masendavalt hall ja vihmane. Käisime emaga veel peatänava äärde jääval kuulsal puuviljade ja mereandide turul ning siis istusime Alexiga ühes kohvikus, kuni tuli aeg laevale minna. Ootasin põnevuse ja ärevusega, mis meid tegelikult ees ootab.
Laev aga oli palju uhkem, kui oleksin loota uskunud. Kui välja arvata ainuke probleem, et meie firma raamatupidaja oli mu palga kandnud valesse kohta, kust ma seda kätte ei saanud, siis oli kõik peaaegu perfektne.
Meeletult head söögid ja teeninduse tase, mida siinmaal võib vaid unes näha. Meil oli nii armas toapoiss, kes tervitas mind nimepidi juba enne, kui olime kohtunudki ja tegi iga päev meile uusi rätikuloomi. Muideks, kuna olime pardal ainsad eestlased, siis jäime üsna paljudele meelde ning korduvalt läks nägu naerule, sest keegi jälle hõikas rõõmsalt üle laeva: Hi, Maria! Mulle tundus, et mitte just paljusid ei oodanud selline kohtlemine välja arvatud vahetult nendega töötava personali poolt.
Ärkasime hommikuti vara, et päevast maksimum maal võtta ning enamiku õhtutest võtsin vastu kõrgeimal tekil lebotamise pesas kerra tõmmates. Kuna oli üsna külm, siis väga ei kiskunud muidu nii ahvatlevatesse õuebasseinidesse-mullivannidesse ega liutorudesse. Pigem vaatasingi pesas sadamatulesid ja päikeseloojangut ning siis sättisime end valmis järjekordseks ootusi ületavaks õhtusöögiks ja meelelahutuseks - kõik muidugi hinna sees. Ainus pettumus oli välja reklaamitud all you can eat sushibar, mida reaalselt veel ei olnud. Samas sõime end pidevalt üle sulašokolaadikoogist ja teistest keelt alla viivatest roogadest. Mereandidest ja ameerikapärastest pannkookidest. Ühel päeval lasin end isegi India täismenüüga hellitada ning see oli hea võimalus laskmaks ka mu emal proovida, kuidas india toit päriselt maitseb. Naabrid muidugi vaatasid mind kui ogarat, kui kätega sõin, aga kokad said aru ja küpsetasid mulle eraldi chapatisid gheega.
Laev ise oli oma firma kõige uuem ja suurem, vaid aasta veel sellisel kujul liikunud alus. Igal õhtul ootasid meid laulu- ja tantsushowd, hüpnotisöör, koomikud, karaoke, klaveribaar soovilugudega ja fotograafid, kes tegid meist suurepäraseid kuid ülikalleid pilte. Ja meie toapoiss Elio täitis iga soovi ning õpetas meid isegi rätikuloomi tegema. Ma vist ei unusta teda ja tema heatahtlikkust kunagi. Tundsime end kui kodus, aga nagu printsessid.
Edasi aga kuangi hiljem
Tahtsin viia ema kuhugi huvitavasse kohta, avastada koos temaga maailma. Minu esimene mõte oli Egiptus ja püramiidid. Mitte rand. Sest see ei oleks üldse temalik. Ja arvasin, et mul on ju tervelt kaks aastat aega selleks raha koguda.
Ka reisipakkumistega hakkasin tutvuma ligi aasta varem. Siis aga ei jäänud ühtegi sobivat tuuri silma ning lõpuks ju hoiatati kõiki igalt poolt, et jumala eest Egiptusesse ilma äärmise vajaduseta ei roniks. Et võib surma saada ju sealsetes rahutustes. Minu teie mõte - Istanbul - laideti sarnasel põhjusel maha. Kuigi mulle siiani meeldib idee, käia circa nädalaga ära kolmes maailmajaos - Aasias, Euroopas ja Aafrikas. Mida Egiptuse-Istanbuli reis võimaldaks. Aga mõni teine kord.
Lõpuks pakuti mulle hoopis Vahemere kruiisi. Alguses ei arvanud ma sellest eriti midagi. Olin ju ise just Itaaliast tagasi tulnud. Aga ajapikku hakkas see mõte mulle järjest enam meeldima. Uurisin ise erinevate kruiisifirmade pakkumisi ning lõpuks leidsin sobiva. Muidugi rahakorjamisest ei olnud eriti midagi välja tulnud. Kombinatsioon kulukast aastast ja möödunud spontaansest puhkusest tegi tavaelugi keeruliseks. Kuid võtsin end kokku ja kasuisa aitas ka kõvasti. Ostsingi piletid ära 9-päevasele kruiisile, mis pidi algama Barcelonast, võimaldama nuusutada põgusalt Marseille'd ja Dubrovnikut ning andma üsna hea ülevaate kogu Itaaliast. Oli nii mulle tuttavaid kui võõraid peatusi, mis pakkus piisavalt avastamisruumi kui ka võimalusi näidata oma emale juba tuttavaid parimaid paiku.
Parasjagu ajude ragistamist võttis sobivate lendude leidmine. Mulle tundus mõttetu sõita vahetult enne lähtepunkti ja pärast kohe tagasi koju. Tahtsin ikka maksimumi sellest puhkusest võtta. Ning lõpuks õnnestus mul leida rahuldav kombinatsioon lendudest, mis viisid meid alustuseks hoopis Rooma, et seal kauem kui päev veeta, tõid meid seejärel Barcelonasse, kus ootas ees hea sõber Alex ning terve seltskond vähemalt sama häid sõpru Singapurist. Tagasiteel Veneetsiast, käisime ka Milaanos ja alles sealt suundusime koju.
Olin oma ideest rääkinud veel mõningatele lähedastele ja minu ristiema käis välja mõtte kaasata ka teisi selle kingi tegemisse. Tundus hea mõte, sest mu emale ei meeldi ebapraktiline pudi-padi ja sel viisil said kõik panustada asjalikku kingitusse, kergendades samas veidi minu finantskohustusi. Õnneks kõik võtsid idee hästi vastu ja toetasid nii, kuis said.
Olin ema röövimise kokku leppinud ka tema ülemusega ja lisaks teadsid sellest varsti kõik lähedased ja vist ka kõik tema kolleegid. Kole raske oli saladust ema eest varjata. Ning ta saigi haisu ninna, lugedes salaja ühte minu ja tema ülemuse kirja. Oi, ma olin kuri. See oli küll umbmäärane, kuid andis päris hea vihje, et me kuhugi kaheks nädalaks läheme. Nüüd tean, et tulevikus ei tohi ma jätta mitte ühtegi kirjalikku jälge, kui kedagi üllatada tahan.
Mu ema hakkas mind aina enam pinnima. Ähvardas igasuguste asjadega. Rõhus mu süütundele, et asi polegi ju temas, vaid ma teen teistele halba. Teatas, et keeldub Indiasse minemast. Jne jne jne. Mõnel hetkel olin juba käega löömas. Kuid suutsin siiski vastu pidada. Ema sai täpsetest plaanidest teada vaid kolm päeva enne starti, kui mina ja ristiema pere teda kodus ootasime kaardi, Lonely Planeti ja sihtkohtade kirjeldustega. Lisaks siis kõik piletid ja broneeringud, mis omajagu aega ja vaeva nõudsid. Meid ootasid ees kaks nädalat ja Barcelona, Marseille, Livorno, FIrenze ja/või Pisa, Rooma, Napoli, Sitsiilia, Dubrovnik, Veneetsia ja Milaano.
Emal oli paras šokk, miljon küsimust ja kokkuvõttes vist väga hea meel. Muidugi sain veel palju kuulda, kui õudne ma olen, et varem ei võinud talle öelda, sest nüüd tal ei olnud mingit aega ettevalmistusteks ja tema ei jõudvat sobivaid kostüüme hankida.
Siis aga oligi juba minek.
Kõigepealt lendasime läbi Milaano Roomasse, kus ootas ees sõber Fabio, kelle juures ka peatusime. See oli ka ainus koht, kus julgesin peatuda kellegi kodus, kuigi abi pakkusid veel mitmed sõbrad. Ometi ei tahtnud ma riskida oma ema ebamugavasse olukorda panemisega. Fabioga ma ju teadsin, mis ees ootab. Ja minu üllatuseks meeldis ta mu emale väga. Käisime tutvusime õhtuse Roomaga ning siis viis ta meid oma lemmikpizzeriasse, kus saime proovida kohalikku snäkki nimega suppli, mis kujutab endast paneeritud riisipalli, mille keskel sulanud mozzarella juust. Maitseb natuke nagu pilaff, aga on parem. Pizzakohas sain veel kohaliku kama sutra kalendri kingituseks. Üsna naljakas on näha, mida nad aasta igaks päevas voodielu vürtsitama soovitavad. Ja muidugi alustasin oma reisi kohe gelatode konsumeerimisega. Mu ema pidas mind lõpuks magusahulluks selle pärast.
Teine päev oli eelkõige Vatikani päev. Meil õnnestus sattuda paavsti vastuvõtule ja näha isegi katolike pead ennast - muidugi väga kaugelt. Tegime ka Vatikani muuseumis korraliku tiiru ja jõime sealses kõige ebasõbralikumate teenindajatega kohvikus kohutavat jääkohvi. See oligi konkreetselt jääkuubikutega must kohv. Öäkk. Aga hiljem Alex selgitas, et nende kultuuriruumis ongi nii. Mulle meeldis palju rohkem Fabio kodutänava nurgakohvik, kust sai värskelt pressitud apelsinimahla ja maitsvaid croissante imeodavalt ning lisaks tasuta jälgida, kuidas kohalikud oma rütmis elavad, chiuauad puujuurtega kogu jõust võitlevad ja vanaprouad kohvikupidajatega rõõmsalt jutustavad. Sellesse päeva mahtus ka minu lemmikkoha - Capucchini krüpti külastus ja mu ema nõustus minuga, et see on Rooma kõige vapustavam vaatamisväärsus. Siis aga tuli meil kahjuks juba hüvasti jätta ning edasi liikuda.
Ka Barcelona jaoks oli meil napp poolteist päeva. Jalutasime La Ramblal ja sõime imemaitsvat salatit ühes sealses tänavakohvikus. Seejärel vedasime läbi hammaste puhisedes oma rasked kohvrid kohutavasse kesklinna motellituppa neljandal korrusel. Ja see oli tõesti õudne. Tuba oli nii räpane, et seinu ei tahtnud katsuda ja tolmukihiga kaetud ventilaatorit ei julgenudki tööle panna. Kapiuks tahtis avamisel eest kukkuda ja dušisegistit pidi käes hoidma, sest kunagi oli kinnitus vist alla tulnud ja keegi polnud vaevunud seda tagasi panema. Kõik seinad kostsid meeletult läbi ja saime pidevalt osa vanalinna melust. Ainsad plussid olid tõesti suurepärane asukoht ja see, et tuba oli nii väike, et raske oleks olnud ära eksida ka pimedas. Aga siis läksime linna avastama. Käisime Sagrada Familiat seest ja väljast vaatamas, kuigi ma rohkem sisse ei läheks. Otsisime taga Güelli parki ja vallutasime selleks hiigelmägesid. Piilusime sel päeval kahjuks mitte töötavat Magic Fountainit ja siis juba tuli Alex, kes oli minu pärast terve järgmise tööpäeva vabaks küsinud. Oligi ülemusele otse öeldnud, et ühe tüdruku pärast ja see olevat selline mees, kes taolisest vabandusest hästi aru saab. Ta on lihtsalt nii armas. Alex näitas meile veel üht-teist juba hämaras vanalinnas ning siis viis meid sööma midagi väidetavalt väga erilist - nende varianti verivorstist. Me küll vist valmistasime talle pettumuse öeldes, et meil on ka. Aga me ei määri seda röstsaiale laiali. Igatahes jõin seal vanade aegade mälestuseks õlut sidrunifantaga ja sõime neid kohalike armastatud röstsaiu ja siis läksime Alexiga kahekesi Nikhili ja teisi otsima.
Nii tore oli neid taas näha ja muljetada. Lisaks selgus, et Nikhilil ja Alexilgi on ühiseid tuttavaid. Jõime veini ja jutustasime vahepeal toimunust ning viimaks tõi Alex mu tagasi meie hotell/hostelisse. Hüvasti jättes oli mul tugev tunne, et ta vist tahaks mind suudelda, aga kuna mina esimest sammu ei teinud, siis midagi ei juhtunud. Ta tundub olevat lihtsalt liiga hea poiss, kes ei tea, kui hea ta välja näeb. Aga mul ei olnud vaja oma elu keerulisemaks teha. Seega leppisime kokku, et kohtume uuesti hommikul.
Hommik oli masendavalt hall ja vihmane. Käisime emaga veel peatänava äärde jääval kuulsal puuviljade ja mereandide turul ning siis istusime Alexiga ühes kohvikus, kuni tuli aeg laevale minna. Ootasin põnevuse ja ärevusega, mis meid tegelikult ees ootab.
Laev aga oli palju uhkem, kui oleksin loota uskunud. Kui välja arvata ainuke probleem, et meie firma raamatupidaja oli mu palga kandnud valesse kohta, kust ma seda kätte ei saanud, siis oli kõik peaaegu perfektne.
Meeletult head söögid ja teeninduse tase, mida siinmaal võib vaid unes näha. Meil oli nii armas toapoiss, kes tervitas mind nimepidi juba enne, kui olime kohtunudki ja tegi iga päev meile uusi rätikuloomi. Muideks, kuna olime pardal ainsad eestlased, siis jäime üsna paljudele meelde ning korduvalt läks nägu naerule, sest keegi jälle hõikas rõõmsalt üle laeva: Hi, Maria! Mulle tundus, et mitte just paljusid ei oodanud selline kohtlemine välja arvatud vahetult nendega töötava personali poolt.
Ärkasime hommikuti vara, et päevast maksimum maal võtta ning enamiku õhtutest võtsin vastu kõrgeimal tekil lebotamise pesas kerra tõmmates. Kuna oli üsna külm, siis väga ei kiskunud muidu nii ahvatlevatesse õuebasseinidesse-mullivannidesse ega liutorudesse. Pigem vaatasingi pesas sadamatulesid ja päikeseloojangut ning siis sättisime end valmis järjekordseks ootusi ületavaks õhtusöögiks ja meelelahutuseks - kõik muidugi hinna sees. Ainus pettumus oli välja reklaamitud all you can eat sushibar, mida reaalselt veel ei olnud. Samas sõime end pidevalt üle sulašokolaadikoogist ja teistest keelt alla viivatest roogadest. Mereandidest ja ameerikapärastest pannkookidest. Ühel päeval lasin end isegi India täismenüüga hellitada ning see oli hea võimalus laskmaks ka mu emal proovida, kuidas india toit päriselt maitseb. Naabrid muidugi vaatasid mind kui ogarat, kui kätega sõin, aga kokad said aru ja küpsetasid mulle eraldi chapatisid gheega.
Laev ise oli oma firma kõige uuem ja suurem, vaid aasta veel sellisel kujul liikunud alus. Igal õhtul ootasid meid laulu- ja tantsushowd, hüpnotisöör, koomikud, karaoke, klaveribaar soovilugudega ja fotograafid, kes tegid meist suurepäraseid kuid ülikalleid pilte. Ja meie toapoiss Elio täitis iga soovi ning õpetas meid isegi rätikuloomi tegema. Ma vist ei unusta teda ja tema heatahtlikkust kunagi. Tundsime end kui kodus, aga nagu printsessid.
Edasi aga kuangi hiljem
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar