Ma täitsa ootasin, et 2013 läbi saaks, sest kuigi seal oli väga põnevaid ja toredaid hetki, jääb see meelde mulle kui üks elu raskemaid aastaid. Nagu arvata võiski sellise numbriga aasta puhul. Aga hetkel tundub, et ka 2014. aastal ei paista tunneli lõpust valgust. On üksikud petlikud hetkel, kui võib arvata, et näe, enam ei lähe kaua, aga siis näen, et see valgus kumas kusagilt läbi seina või akna. Nagu metroos, mis sõidab 99% ajast maa all ja siis on üks hetk, kui näed heledat taevast. Või võib-olla ei näe ka, sest pilgutasid just sel hetkel.
Aastavahetus on tulnud remondituhinas. Minu plaan midagi lõpuks ette võtta eksootiliselt haiseva vannitoa ja vähese hallituse vastu kasvas tohutusuureks ja nüüd tundub, et pisikõpitsemise asemel tuleb ette võtta ka koridor ja köök, sest esimese puhul paljastas remont ebameeldivaid saladusi ja ka köögiseinas on nüüdseks üks plaaniväline auk. No tore on! Ühest küljest on põnev enam-vähem esimest korda elus mõelda oma kodu sisustamisele - isegi, kui see päriselt mulle ei kuulu ja tohutult aega ja raha neelab - aga teisalt tundub see olevat üks lõputu tegevus. Samuti, on äärmiselt tore, et isa mind sellega aitab ja seal iga päev millegi kallal mässab, aga temaga on nii raske läbi saada või isegi suheldes rahulikuks jääda. Nii-iiiii raske. Aga te peaksite seda ise kogema, mõistmaks. Mitte, et ma teda mõistaksin. Aga olen teda paari nädalaga rohkem näinud kui paari viimase aastaga kokku. Küsisin ka emalt, mida ta temas leidis ja emps ei osanud vastata. Need I say more? Ehk mõnel hetkel räägin ka.
Ja Laekaga olen üsna palju tegelenud. Ning võtsin ette mõned netipõhised erialaks kasulikud kursused maailma tippülikoolidest ning üritan ise juurde lugeda, sest iga artikli juurest jõuan jälle millegi uue huvitavani. End aga kokku võtta, et kas või 5-minutilisi loenguid tähelepanelikult vaadata-kuulata, on tohutult raske ja pingutust nõudev.
Aga tänasest... ma ei teagi, mis juhtus ja mis mu nii emotsionaalseks tegi, kuid kõikusin enamiku päevast vihavärinate ja nutu vahel. Midagi eriti hullu nagu ei juhtunudki. Kuigi juhtus täpselt see, mida ma kartsin ehk nägin, et kevadine tihe ja vajalik koostöö härra bullshitteriga osutub võimatuks. Ja mul on tunne, et ma hulbin halvas kohas ilma kindla väljapääsuta. Tulla ära või mitte. Kuhu edasi? Kas mujal oleks parem? Mida ma olen nõus ohverdama. See, et sain täna juhuslikult teada, et mu palka on natuke tõstetud, ei teinud mind isegi korraks õnnelikuks ega ajanud elevile. Ainus mõte, mis peas vasardas, oli ikka see, kuidas saaks ära. Kogu hing kisendab viimasel ajal selle järele. Muidugi on rahulikke päevi ka. Aga need kuuluvad rohkem nagu kategooriasse vaikus enne tormi. Igatahes mu shoppamisstiil on muutunud. Täna ostsin kleitide ja kingade asemel oma palgatõusu eest ukse ja seina. Nii naljakas kui see ka ei kõla. Ja õpin iga päev remondi kohta midagi uut. Ja seda, et kuigi isa läheb närvi, kui ma iga tema sõna raudkindla tõe pähe ei võta, siis üsna suur osa neist ei ole ligilähedalgi ja ma suudan need ise mõne klikiga kummutada. Igatahes, kuna mu enda kodus on nüüd avatud vannituba-koridor ja vetsupott vedeleb köögiakna all, siis olen juba nädalakese elanud ristiema juures ja nautinud hellitamist. Nii tore on, kui keegi teeb sulle võileivad valmis. Või tervisliku salati. Eriti sellises hapras kohas, nagu ma praegu olen. Eraelust ma ei jaksa täna rääkima hakatagi, kuigi juba suvest alates mõlgub mõttes vajadus meestekokkuvõttest ka analüüsist. Ei jaksa. Over and out.
Aastavahetus on tulnud remondituhinas. Minu plaan midagi lõpuks ette võtta eksootiliselt haiseva vannitoa ja vähese hallituse vastu kasvas tohutusuureks ja nüüd tundub, et pisikõpitsemise asemel tuleb ette võtta ka koridor ja köök, sest esimese puhul paljastas remont ebameeldivaid saladusi ja ka köögiseinas on nüüdseks üks plaaniväline auk. No tore on! Ühest küljest on põnev enam-vähem esimest korda elus mõelda oma kodu sisustamisele - isegi, kui see päriselt mulle ei kuulu ja tohutult aega ja raha neelab - aga teisalt tundub see olevat üks lõputu tegevus. Samuti, on äärmiselt tore, et isa mind sellega aitab ja seal iga päev millegi kallal mässab, aga temaga on nii raske läbi saada või isegi suheldes rahulikuks jääda. Nii-iiiii raske. Aga te peaksite seda ise kogema, mõistmaks. Mitte, et ma teda mõistaksin. Aga olen teda paari nädalaga rohkem näinud kui paari viimase aastaga kokku. Küsisin ka emalt, mida ta temas leidis ja emps ei osanud vastata. Need I say more? Ehk mõnel hetkel räägin ka.
Ja Laekaga olen üsna palju tegelenud. Ning võtsin ette mõned netipõhised erialaks kasulikud kursused maailma tippülikoolidest ning üritan ise juurde lugeda, sest iga artikli juurest jõuan jälle millegi uue huvitavani. End aga kokku võtta, et kas või 5-minutilisi loenguid tähelepanelikult vaadata-kuulata, on tohutult raske ja pingutust nõudev.
Aga tänasest... ma ei teagi, mis juhtus ja mis mu nii emotsionaalseks tegi, kuid kõikusin enamiku päevast vihavärinate ja nutu vahel. Midagi eriti hullu nagu ei juhtunudki. Kuigi juhtus täpselt see, mida ma kartsin ehk nägin, et kevadine tihe ja vajalik koostöö härra bullshitteriga osutub võimatuks. Ja mul on tunne, et ma hulbin halvas kohas ilma kindla väljapääsuta. Tulla ära või mitte. Kuhu edasi? Kas mujal oleks parem? Mida ma olen nõus ohverdama. See, et sain täna juhuslikult teada, et mu palka on natuke tõstetud, ei teinud mind isegi korraks õnnelikuks ega ajanud elevile. Ainus mõte, mis peas vasardas, oli ikka see, kuidas saaks ära. Kogu hing kisendab viimasel ajal selle järele. Muidugi on rahulikke päevi ka. Aga need kuuluvad rohkem nagu kategooriasse vaikus enne tormi. Igatahes mu shoppamisstiil on muutunud. Täna ostsin kleitide ja kingade asemel oma palgatõusu eest ukse ja seina. Nii naljakas kui see ka ei kõla. Ja õpin iga päev remondi kohta midagi uut. Ja seda, et kuigi isa läheb närvi, kui ma iga tema sõna raudkindla tõe pähe ei võta, siis üsna suur osa neist ei ole ligilähedalgi ja ma suudan need ise mõne klikiga kummutada. Igatahes, kuna mu enda kodus on nüüd avatud vannituba-koridor ja vetsupott vedeleb köögiakna all, siis olen juba nädalakese elanud ristiema juures ja nautinud hellitamist. Nii tore on, kui keegi teeb sulle võileivad valmis. Või tervisliku salati. Eriti sellises hapras kohas, nagu ma praegu olen. Eraelust ma ei jaksa täna rääkima hakatagi, kuigi juba suvest alates mõlgub mõttes vajadus meestekokkuvõttest ka analüüsist. Ei jaksa. Over and out.
