Aeg lendab siin Rootsimaal meeletult. Minu päevad agavad megavara - pool seitse ei ole vara enam ju ainult minu standardite järgi - ja koju jõuan parimal juhul 12 tundi hiljem. Olen nüüdseks täpselt nädal aega omaette elanud ja ei saaks oma uuest kodust rohkem vaimustuses olla - kui välja arvata, et tööleminek võtab parimal juhul täpselt tund aega ja mu kodu on lumivalge - ka kergelt määrduvad osad sellest. Aga see selleks.
Mulle meeldib mu koopalik tudupesa. Ja mulle meeldib mu ülipehme diivan. Ja minust hakkab vist rõduinimene saama. Ka praegu istun ja kirjutan seda OMA suurepärael päikselisel rõdul. No olgu-olgu. Päike enam minu rõdule napilt ei paista, aga nädalavahetusel oli siin küll suurepärane päevitada ja puitpõrandat õlitada. Kohe hea meelega mässasin. Ja meil on megaaed. Ning väga privaatse aia taga avaneb vaade mäe otsas paiknevale lossilikule hoonele. Ja see kõik on 24 minutit kõndida linna absoluutsest keskusest. No mida veel tahta?
Ahjaa... mu väikesel kodutänaval on mitte üks vaid KAKS India restorani. Ja vist mingi Siberi oma. Ja mingi lukskoht. Ja kaks sammu jalutada on briti pubi. Natuke edasi sushi ja tai söögi koht. Ja kui ühes tänava otsas algab hiiglaslik park, mille keskel korralik järv, siis teises otsas algab tihe elu ning tervelt kaks metrooliini, milleni kümmekond minutit jalutada. Samas see kümme on siin üsna tüütu ja maksimaalne ka, kuigi pole vist palju kohti, kus mitu liini nii lähedal on. Ja kodubuss tuleb gmapsi andmetel lausa 130 meetri kaugusele. Aga tulge ise tutvuma!
Eelmisel nädalal käis mul kontoris külas läti kolleeg ja täna sõin lõunat kamba eesti omadega. Ka eesti keelt olen mõned korrad juhuslikult kuulda saanud lisaks töölt leitud kahele eestlasele, kes mind kui tulnukat esimene kord vaatasid, kui eesti keelt pruukisin. Mul on millegipärast väljaspool töökohta selline tunne, et mitte ainult eestlased vaid kõik ingliskeelt rääkivad tegelased on kuidagi omad kohe. Samas üritan siin ettevaatlik olla - teades ennast ja seda, kui tihti mingite imelike otsa satun. Eks on siingi esimesed kogemused käes.
Türklane rahunes maha ja käisime eelmisel nädalal üksteise uusi kodusid vaatamas, aga reede õhtuks potsatas mu telefoni absurdselt armukade sõnum, kus nõuti, et ma tõtt räägiksin selle kohta, kas mul ikka on boyfriend või mõtlesin selle tema pärast välja. Ta ei teinud nalja. Kontrollisin. Me pole pärast seda suhelnud. Mul on natuke kopp ees, sest mis õigusega ta armukadetseb ja ta pole ise ka ühendust võtnud. No tema valik.
Ja pühapäeval, kui üht toredat uut sõpra linnas ootasin, potsatas minu kõrvale maha üks süsimust rahvuslikes riietes tüüp, keda enne endast veidi kaugemal istumas olin näinud. Ta ei jätnud sentimeetritki õhuvahet meile ja maandus ilma igasuguse hoiatuseta. Seejärel podises ta midagi arusaamatut. Lõpuks sain aru, et ta palus mul end kinni katta väites, et keegi oli mind juba vaadanud. No mul oli tõesti üsna lühike kleit seljas, aga siinsete standardite kohaselt ei midagi erilist. Samal ajal oli helistanud mulle mu sõber ja leppisin temaga kokku, et kuna plaan oli pikemalt linna jääda, pean vist ikka kodust läbi käima ja paksemalt riidesse panema. Ütlesin ghanalasele möödaminnes bye ja tulin ära.
Teepeal aga jäi mulle ette H&M ning otsustasin hoopis sealt retuusid osta, sest olin juba üsna kaua sõbra järel oodanud ning kartsin, et ei suuda end pärast uuesti kodust välja sundida. Tegin poes kiire tiiru ning märkasin taas ghanalast - naiste aksessuaaride vahel. Ta oli seljaga ja üritasin vaikselt eemale hiilida, aga ei õnnestunud. Varsti oli ta jälle mu juures rõõmsutades, et so we meet again. Ma olen siiani selle "kokkusattumuse" osas skeptiline, sest mis kuradi pärast pidi ta naiste aksessuaaride osakonnas ringi vaatama!? Ta nüüd nii edev mees ka ei tundunud. Igatahes ta kurtis mulle, et oma järsu lahkumisega olin jätnud teistele mulje, et see on kuidagi temaga seotud. Osaliselt muidugi oligi, sest mul hakkas ebamugav, aga ma siis üritasin talle selgitada, et pean lihtsalt koju minema. Tema tegi ettepaneku sõpradeks hakata ja küsis mu numbrit. Ma ei tahtnud valetada, aga mulle ei meeldi üldse sellised situatsioonid, kus mul tuleb suuta viisakalt ära öelda. Ütlesin siis lõpuks lihtsalt "no, thanks", mille peale tema kulmud mitmeid sentimeetreid kõrgemale tõusid ja suust kommentaar "really???" välja pääses. Igatahes ma ei tahtnud laskuda diskussiooni ja jalutasin lhitsalt vastassuunas ära, sest mul oli üsna kuri kahtlus, et ta siiski jälitas mind poodi ja hea meel, et oli päev ning hästi avalik koht. Ma ei ole üldse rassist - vähemalt enda meelest - aga mul ei olnud tema seltskonnas mugav ja turvaline tunne. Huvitav, kas tema really tähendab, et tavaliselt neiud annavadki talle viisakusest ikka numbri? Siin ollake tõesti vahel absurduseni viisakad ja pool ajast ma ei saa aru, miks nad vabandavad, aga vist kultuurierinevus.
Samas on mul siin tekkinud väga tore ja lahe brasiillasest sõber, kellega ma küll suurt kultuurierinevust ei tunne.
Mul oleks veel paljudest teemadest kirjutada, aga aitab ka. Võite vabalt oma kogemusi vastu jagada.
Mulle meeldib mu koopalik tudupesa. Ja mulle meeldib mu ülipehme diivan. Ja minust hakkab vist rõduinimene saama. Ka praegu istun ja kirjutan seda OMA suurepärael päikselisel rõdul. No olgu-olgu. Päike enam minu rõdule napilt ei paista, aga nädalavahetusel oli siin küll suurepärane päevitada ja puitpõrandat õlitada. Kohe hea meelega mässasin. Ja meil on megaaed. Ning väga privaatse aia taga avaneb vaade mäe otsas paiknevale lossilikule hoonele. Ja see kõik on 24 minutit kõndida linna absoluutsest keskusest. No mida veel tahta?
Ahjaa... mu väikesel kodutänaval on mitte üks vaid KAKS India restorani. Ja vist mingi Siberi oma. Ja mingi lukskoht. Ja kaks sammu jalutada on briti pubi. Natuke edasi sushi ja tai söögi koht. Ja kui ühes tänava otsas algab hiiglaslik park, mille keskel korralik järv, siis teises otsas algab tihe elu ning tervelt kaks metrooliini, milleni kümmekond minutit jalutada. Samas see kümme on siin üsna tüütu ja maksimaalne ka, kuigi pole vist palju kohti, kus mitu liini nii lähedal on. Ja kodubuss tuleb gmapsi andmetel lausa 130 meetri kaugusele. Aga tulge ise tutvuma!
Eelmisel nädalal käis mul kontoris külas läti kolleeg ja täna sõin lõunat kamba eesti omadega. Ka eesti keelt olen mõned korrad juhuslikult kuulda saanud lisaks töölt leitud kahele eestlasele, kes mind kui tulnukat esimene kord vaatasid, kui eesti keelt pruukisin. Mul on millegipärast väljaspool töökohta selline tunne, et mitte ainult eestlased vaid kõik ingliskeelt rääkivad tegelased on kuidagi omad kohe. Samas üritan siin ettevaatlik olla - teades ennast ja seda, kui tihti mingite imelike otsa satun. Eks on siingi esimesed kogemused käes.
Türklane rahunes maha ja käisime eelmisel nädalal üksteise uusi kodusid vaatamas, aga reede õhtuks potsatas mu telefoni absurdselt armukade sõnum, kus nõuti, et ma tõtt räägiksin selle kohta, kas mul ikka on boyfriend või mõtlesin selle tema pärast välja. Ta ei teinud nalja. Kontrollisin. Me pole pärast seda suhelnud. Mul on natuke kopp ees, sest mis õigusega ta armukadetseb ja ta pole ise ka ühendust võtnud. No tema valik.
Ja pühapäeval, kui üht toredat uut sõpra linnas ootasin, potsatas minu kõrvale maha üks süsimust rahvuslikes riietes tüüp, keda enne endast veidi kaugemal istumas olin näinud. Ta ei jätnud sentimeetritki õhuvahet meile ja maandus ilma igasuguse hoiatuseta. Seejärel podises ta midagi arusaamatut. Lõpuks sain aru, et ta palus mul end kinni katta väites, et keegi oli mind juba vaadanud. No mul oli tõesti üsna lühike kleit seljas, aga siinsete standardite kohaselt ei midagi erilist. Samal ajal oli helistanud mulle mu sõber ja leppisin temaga kokku, et kuna plaan oli pikemalt linna jääda, pean vist ikka kodust läbi käima ja paksemalt riidesse panema. Ütlesin ghanalasele möödaminnes bye ja tulin ära.
Teepeal aga jäi mulle ette H&M ning otsustasin hoopis sealt retuusid osta, sest olin juba üsna kaua sõbra järel oodanud ning kartsin, et ei suuda end pärast uuesti kodust välja sundida. Tegin poes kiire tiiru ning märkasin taas ghanalast - naiste aksessuaaride vahel. Ta oli seljaga ja üritasin vaikselt eemale hiilida, aga ei õnnestunud. Varsti oli ta jälle mu juures rõõmsutades, et so we meet again. Ma olen siiani selle "kokkusattumuse" osas skeptiline, sest mis kuradi pärast pidi ta naiste aksessuaaride osakonnas ringi vaatama!? Ta nüüd nii edev mees ka ei tundunud. Igatahes ta kurtis mulle, et oma järsu lahkumisega olin jätnud teistele mulje, et see on kuidagi temaga seotud. Osaliselt muidugi oligi, sest mul hakkas ebamugav, aga ma siis üritasin talle selgitada, et pean lihtsalt koju minema. Tema tegi ettepaneku sõpradeks hakata ja küsis mu numbrit. Ma ei tahtnud valetada, aga mulle ei meeldi üldse sellised situatsioonid, kus mul tuleb suuta viisakalt ära öelda. Ütlesin siis lõpuks lihtsalt "no, thanks", mille peale tema kulmud mitmeid sentimeetreid kõrgemale tõusid ja suust kommentaar "really???" välja pääses. Igatahes ma ei tahtnud laskuda diskussiooni ja jalutasin lhitsalt vastassuunas ära, sest mul oli üsna kuri kahtlus, et ta siiski jälitas mind poodi ja hea meel, et oli päev ning hästi avalik koht. Ma ei ole üldse rassist - vähemalt enda meelest - aga mul ei olnud tema seltskonnas mugav ja turvaline tunne. Huvitav, kas tema really tähendab, et tavaliselt neiud annavadki talle viisakusest ikka numbri? Siin ollake tõesti vahel absurduseni viisakad ja pool ajast ma ei saa aru, miks nad vabandavad, aga vist kultuurierinevus.
Samas on mul siin tekkinud väga tore ja lahe brasiillasest sõber, kellega ma küll suurt kultuurierinevust ei tunne.
Mul oleks veel paljudest teemadest kirjutada, aga aitab ka. Võite vabalt oma kogemusi vastu jagada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar