Esimene kuu ja rohkemgi möödus Rootsis justkui lennates. Olen leidnud uusi toredaid tuttavaid nii kohalike seast kui ka Brasiiliast, Šveitsist, Peruust, Ghanast, Makedooniast, Pakistanist, Nepaalist, Soomest, Argentiinast, Hollandist, Türgist jne jne. Kindlasti unustan kedagi ära. Ning minu uute imelike tuttavate hulk on ka suurenenud, aga värsked muljed on nüüdseks kahjuks hajunud ja ma enam/ikka ei viitsi neist kirjutada. Kirjutan hoopis esimesest planeeritud Eesti lühipuhkusest.
Nimelt olin lubanud Sandra lõpetamisele tulla. Kuna see ja Rauno lõpetamine jäid mõlemad jaanipäeva kanti ja mul tuli nagunii ära teha ka kingitud langevarjuhüpe, siis planeerisin oma vabale kuuele päevale kõik need tegevused ja rohkemgi veel. Kasuisa laenas veel oma autot, et saaksin oma hullumeelse logistikaga hakkama ning tundus, et kui kõik õigeaegselt toimub, siis peaksingi hakkama saama ja õigeks ajaks tagasi lennule ka jõudma. Aga saatused olid oma plaanid...
Sain veeta ühe õhtu ema juures kodus, käia korraks vanadel kolleegidel külas ning Rauno lõpetamisel. Jõudsin ka hüppe koolitusele ja kuigi ilm oli väga kahtlane, sest üle ühe tunni oli sadu ja selge taevas, siis tundus, et saame siiski ära hüpata. Mul ju ei oleks teist võimalust tekkinud.
Meie grupis oli peale minu veel üks tüdruk ja üks poiss ja meie instruktor oli tõeliselt humoorikas kuju. Kuna enamik sealsetest asjapulkadest ei rääkinud eesti keelt emakeelena, siis tuli meil veidi enam pingutada kõigest arusaamiseks, aga seetõttu sai ka rohkem nalja. Kuni tuli aeg esimest korda multikalikult kirjusse ja vanaaegsesse lennukisse ronida ning välja hüppamist harjutada. Minu jaoks oli see kõige õudsem koht. Nimelt oli ukse alläär veidi põrandast kõrgem. Meid aga oli hirmutatud põhjalikult, kuidas peab õigesti hüppama ja mis juhtub, kui takerduda. Mul tuli hüpata vast poolteist meetrit ja mind halvas hirm. Ja just selle ääre mitte kõrguse tõttu. Aga hüppasin siiski.
Kuna ma olin veel parasjagu nohune ka, siis maandumise järel asusin kohe nuuskama, mille peale instruktor mind haletseval häälel hüüdis, et mis nüüd siis juhtus. Ja see haletsemine on see, mida ma kunagi ei talu. Natuke oligi ju hirm ka, kuigi ma ei kavatsenud sellele alla vanduda, aga nüüd haletsusväärsesse tähelepanu keskpunkti sattudes, hakkasid pisarad vaikselt voolama ja ma ei suutnud neid kuidagi takistada - olenemata sellest, kui piinlik mul oli. Ma ei plaaninud ju see nõrgim lüli ja piripill olla. Aga õnneks kõik olid mõistvad ja üsna varsti suutsin end taas kokku võtta. Treening läks edasi ning viimaks avanes võimalus päriselt hüppama minna. Olime vahepeal juba omavahel sõpradeks saanud ning tegime grupipilte. Mul oli veel hea meel, et minu langevari sobib stiililt isegi mu riietega. Sidusin kõvemini kinni oma põrutuskindlad tossud ning sain pähe kiivri. Ja ronisimegi taas sinna multikalennukisse koos proffidega, kes pidid palju kõrgemalt hüppama.
Kuna olime juba pool päeva koolitusel veetnud, siis oli meil kõigil nälg ning aina kõrgemale tõustes ka suurenes hirm, sest pidime ju kohe täiesti üksi 1300 meetri kõrguselt alla hüppama lootes, et kõik läheb nii, nagu me harjutasime. Me olime nii palju kordi simuleerinud varuvarju avamist ja mitmel moel tõendanud, et teame, mida hüppe järel millises järejekorras teha. Aga ma ei kavatsenud nüüdki araks lüüa - hirmust hoolimata. Kuni tuligi hetk rohkem kui 1300 meetri kõrgusel, mil mul uksest välja hüpata kästi. Mul ei ole aimugi, mis asendis ma sealt lüpuks väljusin, aga olin uhke enda üle, et ikkagi hüpata julgesin. Ma ei olnud ju kunagi tahtnudki seda üksi teha, aga kuna elu sellise variandi välja käis, siis otsustasin ikka järele proovida. Järgmisena tegin asju ikka instinktiivselt ja mitte päris selles järjekorras, nagu oleksin pidanud, aga kõik toimis. Suutsin tuvastada ka maandumisala asukoha ning siis püüdsin nautida, nagu meil oli käsitud. Proovisin korraks pärituult lennata, nagu meil oli soovitatud. Ja edasi langesin paratamatu katastroofi poole, mida püüdsin siiski igal võimalikul moel vältida.
Tegin ühe väikese pöörde metsaserva poole, aga keerasin üsna kohe tagasi teisele poole, sest ei julgenud metsa kohale minna. Ega ma ei teadnud ju ka täpselt, kui kaugele me lennata võime. Teadsin vaid, et metsa maandumist koheldakse seal kui kuritahtlikku tegevust ja seega ma igaks juhuks ei läinud sinna ka rohkem kui kilomeetri kõrgusel. Aga siis... avastasin end metsa servast vastutuult sõudmast. Ja kuidas iganes ma ka ei proovinud, ei liikunud ma edasi. Ja siis avastasin, et liigun hoopis selja taha. Varsti olingi hirmuäratavalt suure metsa kohal. Mets oli all, paremal, vasakul ja seljataga. Ainus suund, kuhu ma minna tahtnuks, oli kättesaamatu. Ei aidanud tippkiirus ega külgedele vingerdada proovimine. Hakkasin vaikselt närvi minema.
Mõtlesin korra, et kas samamoodi jätkudes maandun hoopis metsast teisele poole jäävas Rapla linnas, aga see ei tundunud ka hea plaan olevat. Seega rabelesin muudkui edasi. Sõna otseses mõttes elu eest. Ja needsin end, et oma halba sisetunnet ei kuulanud ja ikka hüppasin. Et miks ma uskusin teooriaosas, et kui ma teen nii ja nii, siis kõik nii lähebki. Ma olin olukorras, millest väljumiseks ei teadnud ma ühtegi lahendust. Ma olin kartnud ka, et kas ma ikka jõuan kõrgusemõõdikut jälgida, aga mind oli korduvalt lohutatud, et muidugi jõuad. Nüüd siis lõpuks meenus seda piiluda ja vastu vaatas kusagile 150 ja 200 meetri vahele jääv nooleke. Nüüd oli paanika täies hoos, sest 300 pealt kästi meil juba ju maanduma hakata. Mina aga olin ikka metsa kohal ning tuul kandis mind aina kaugemale. Oli selge, et tuleb teha hädamaandumine. Viimaks tegin otsuse, et püüan jõuda vasakule jäävasse väikesesse külasse. Ma ei olnud üldse kindel, kas mul on selleks aega, aga see tundus parem mõte kui ilma telefonita kuskil metsa keskel maanduda.
Imekombel jõudsingi sinna väikeste kortermajade kohale. Lootsin maanduda suuremale platsile majade vahel, aga ei õnnestunud. Juba lendasin napilt üle ühe katuse. Selle maja ja puuderea vahel oli ka paar meetrit muru ja ma nii lootsin, et ehk õnnestub sinna maanduda, aga siis puudutasid mu jalad esimest puud ja ma vist karjusin. Ma ei mäleta, kuidas ma täpselt läbi puu tulin, aga järgmise asjana maandusin selili seal puu kõrval ja korraks oli väga valus.
Kui suutsin uuesti end liigutada, siis avastasin, et olin maandunud otse mingite inimeste kõrvale ja nemad olid nüüd üsna paanikas. Mina olin üsna rahulik, kui jälle liigutada sain. Küll ehmatanud, aga üsna okei, sest ma arvasin, et olin pääsenud põrutusega. Nemad muidugi helistasid kohe kiirabisse ja rääkisime juhtunust. Kiirabi pidi jõudma paari minutiga, sest me alles rääkisime dispetšeriga, kes ei lubanud mul istumast üles tõusta. Mina mõtlesin, et kohe varsti saan sõimata meedikute aja raiskamise eest, et kuidas ma nüüd auto ja asjad sealt Raplamaalt pärapõrgust kätte saan ja mis kellaks ma nii Sandra lõpetamisele jõuan. Ja siis pabistasin, et kui kalliks see kõik mulle maksma läheb nüüd, kus ma enam Eestis ei ela ega tööta. Aga ei saanud sõimata. Sain lihtsalt kanüüli kätte ning mind pandi mingi keha järgi vormitama raami sisse ning siis algas südant pahaks ajavalt kiire sõit Tallinnasse kiirabihaigla poole. Mulle tundus see jälle totrusena. Mul ei olnud ju midagi hullu viga. Möödaminnes viskasime teelt mind otsivatele teistele langevarjuritele mu varustuse ära ning edasi nägin vaid katuseaknast puid ja pilvi ning kannatasin, hambad ristis, kuidas iga teekonarus sellise kihutamise juures mulle haiget teeb.
Tilkuvast valuvaigistist ei tundunud sittagi kasu olevat ja samas arvestades, et olin just taevast alla sadanud ning kahekordse maja kõrguselt puu otsast alla kukkunud, oksterida taga, oli mul ju igati okei olla. Kusjuures kehal oligi vaid paar millimeetrist kriimu. Teised ehmatasid vist rohkem kui mina, sest mulle oli Tallinnast lausa reanimobiil järgi kutsutud ning see tühistati alles siis, kui Rapla kiirabi omad veendusid, et ma istun ja naeran ja räägin üsna mõistlikku juttu. Aga nagu keegi ütles - ega siis iga päev tüdrukud taevast alla saja! Alistusin ja lasin end siis paljakäsi Mustamäele sõidutada. Minu jaoks oli kõige suurem probleem siis veel tühi kõht, millest kõigil savi oli. Ja see, kuidas ma ilma telefoni, raha ja ühegi dokumendita jaaninädalavahetusel tagasi Raplamaale autole järele mindud saan.
Ma ei tea, mitu meedikut pidasid mind vajalikuks teavitada, et olen sel päeval juba teine hüpanu, kes Mustamäele toodi, kuigi tema hüppeliiges oli vast köömes minu selja kõrval. Samuti uuriti korduvalt, kas tahan veel hüppama minna. See tänitamine aga on vist midagi, millest enamik ei suuda hoiduda. Aga võiksid. Oli näha, et nende meelest peab töökorras lennukist vabatahtlikult välja hüppav inimene paras idioot olema. Aga näkku nad nii otse seda öelda ei julgenud. Oh well...
Me jõudsime haiglasse väga ruttu. Pidin end uuele voodile vingerdama ning siis jättis tore kiirabibrigaad mu maha sinna keset koridori. Ma ei viitsinud väga mõelda. Ju oli veidi šokk ka. Mingil hetkel igatahes tean, et mingid meedikud vaidlesid, kes mind röntgenisse saadab. Selgus, et noored ilusad neiud on nõutud kaup. Mul aga oli kahju, et üks tore vanem onu pidi lihtsalt tühja passima, kuni mina ukse taga järjekorras unepiiril vedelesin. Röntgen sai üsna ruttu ära tehtud ja siis lükati mind mingisse muusse koridori ilma edasise infota. Mul oli külm ning minu palvet helistada lähedastele ei võetud kuulda. Suutsin seal vist natuke magada, aga minu jaoks on ikka müstika, miks ma ligi kaks tundi keset koridori pidin veetma.
Viimaks viidi mind EMO osakonda, kus sain oma kardinaga nurgakese ning oma piiksuvad masinad, aga jõudsime vaevalt parkida, kui tuldi mulle taas järele, et minna kompuuteruuringut tegema. Ilgelt ebamugav oli selleks lahti riietuda, kuna veenist rippus vooliku otsas ju kobakas toitevedeliku pakk ning olin vist veidi ärevil ning käed ei tahtnud koostööd teha nii hästi, kui võinuks.
Pilt tehtud, sain oma piiksunurga tagasi. Ning järgmine tore sanitar? kes mind ühest kohast teise voodiga lükkas, halastas ning lubas mul oma isiklikult telefonilt emale helistada. Minu jaoks on siiani mõistatus, miks ma seda ametlikke kanaleid pidi tunde teha ei saanud ja miks öeldi, et küll sa pärast jõuad. Ma arvasin, et mul on vaja keegi endale järgi või vastu kutsuda. Aga kuidagi sain sanitari venekeelse telefoniga siiski selle ühe kõne tehtud.
Järgmine probleem oli ootamatult tulnud pissihäda. Kuna ma taas ei teadnud, kaua või mida ma ootama pean, siis küsisin, kas võin wc-sse minna. Lubati uurida. Aga pissihäda süvenes ning vastust ei tulnud. Küsisin uuesti ja kordus sama. Lõpuks toodi mulle siiber. Ma ei saanud aru miks. Ma olin täiesti kindel, et suudan ise WC-ni kõndida ja samas paanika, et siibriga ei saa asjad hästi lõppeda. Küsisin, paanikas, õdedelt, et mis siis saab, kui ma kõik täis pritsin. Nad vist juba teades, et see pole eriti tõenäoline, lubasid lahkelt siis lihtsalt linad ära vahetada. Ikka tundus ebameeldiv ja riskantne, aga ma ei suutnud kauem teadmatuses kannatada. Ja seega ületasin taas ühe piinliku piiri. Olin ikka kindel, et varsti tuleb keegi arst, kes ütleb, et ma olen lihtsalt hellik ja hädapätakas ja peaksin nende edasise aja raiskamise asemel koju kasima.
Esimese osa suhtes oli mul õigus. Varsti tuligi arst. Taas vanem meesterahvas. Kes ilma sissejuhatuseta teatas täiesti neutraalsel toonil, et mul on lumbaardiski murd ja mingid varasemad seljavigastused ning, et mind jäetakse haiglasse, kuniks korsetiinimesed tööle tulevad. Ja kõik. Minu jaoks oli see ikka paras üllatus ja šokk, et mul on selgroomurd ja et sellise hirmuäratavalt kõlava vigastuse juures on mul nii hea olla. Sai selgeks, et ma Sandra sünnipäevale/lõpupeole ei jõua, kuigi jalgade tõstmise testi läbisin vist edukalt ja mingeid surinaid kusagil ei tundnud. Ja siis varsti jõudis ema ning mind kärutati läbi mingite pimedate koridoride oma tuppa. Selleks hetkeks olin alistunud olukorrale ning muretsesin vaid ees ootava haiglaarve üle ning rõõmustasin, et lubati vähemalt, et operatsiooni ei tule.
Haiglaelu oli naljakas. Üle aastate. Sai päris palju sõpru hirmust kangeks ehmatada ning kuigi käis palju külalisi ja mul oli üks tore naabritädi, siis ikka oli üsna igav. Siibrikasutamisest sai norm. Sain teada, kuidas on, kui keegi teine sind söödab ja su tagumikku pühib. Ja selle kõige juures olin õnnelik, sest olin oma toas kõigest hoolimata kõige noorem ja tervem ning võimeline vähemalt külili olema. Istumised-tõusmised keelati järgnevateks päevadeks täielikult ära, kuigi mind üllatas, kuidas iga järgnev palatisse astuv töötaja mind jälle kõigepealt istukile tõsta üritas, et ma siis saaksin hädakisa teha, et ma ei tohi ju. Mul on selgroomurd. Et halloo!? Kuidas te ei tea? Miks ma mittemeedikuna pean igal sammul oma ohutuse eest ise seisma, kui nemad on seal eriharidusega ja tööl just selleks, et minu paranemisele kaasa aidata? Riskides kõlada nagu maailma kõige enesekesksem tegelane, arvan ma ikkagi, et haiglapersonal võiks kõik olla patsiendi olukorraga nii palju kursis, et nad seda hullemaks ei teeks.
Üks päev oli ka üsna kummaline. Ma ei räägi sellest, kuidas personal seal - eriti vanainimetega - kärkis ja kuidas igaühel olid oma erinevad nõudmised ja eelistused ning ühe korralduste täitmine võis vabalt tähendada pahandust järgmise vahetuse omadega, aga ühel päeval... meie nelja voodihaigega palatis ei töötanud päev otsa hädakutsungi kellad. Mitte ükski. Ning kui ka keegi personalist käis, siis minu küsimusi selle kohta ei tehtud kuulmagi. Me spekuleerisime, et ühe palatikaaslase vahet pidamatu ja põhjendamatu kellatinistamine viskas neil lihtsalt üle ja nad lülitasid kellad välja, aga alles õhtul, kui ma juba päris kuri olin, sest ma ei saanud endale ju pissihädagi korral abi kutsuda, selgus, et tegelikult lihtsalt ühe voodi juures oli kell seinast välja tulnud ja tänu mingile idiootsele tehnilisele lahendusele tähendas see, et terve tuba oli ilma kelladeta. Samas õde pani siis lihtsalt selle kella ka seina ega näinud selles suuremat probleemi, et patsiendid päev läbi täiesti abitud olid olnud. Brr... Not cool. Me ei olnud minu meelest eriti nõudlikud patsiendid ning kolm meist üritas ise endaga hakkama saada, kui vähegi õnnestus. Aga meil reaalselt oli vahepeal kiiresti abi vaja ja sel päeval läks lihtsalt õnneks. Korduvalt oli ka minu külalistest meile abi probleemide lahendamisel. Samas pean ütlema, et seal töötas väga toredaid sanitare ja õdesid, kui välja arvata see üks kord, kui valu kurtmise eest röögatati mu peale, et ma ei valetaks, sest õde arvas end paremini teadvat, et minu jaoks väga suur valu saab olla vaid väike kipitamine kõige rohkem. Kust tema võtab õiguse defineerida, kuidas mina end minu kehas tunnen? Aga see selleks...
Kuna olid pikad pühad, siis suurem osa personalist oli puhkusel ning mina pidin muidu ehk asjatult veetma ligi 100 tundi haiglavoodis, et siis lõpuks märksõnade alusel võltsinguid täis epikriisi ning märkusega vasaku puusaproteesi kohta koju saadetud saada. (P.S. Ei, ei pandud mulle sellist riistapuud ka nüüd ühelgi teadvusetusehetkel.)
Kõige rohkem aga olengi pettunud selles, kuidas ja kui vähe patsientidega Eestis ka veel 21. sajandil suheldakse. Kuidas keegi ei võta aega, et meile rahulikult seletada, mis meiega täpselt toimub, mis on plaanis jne. Kuidas joostakse eest ära enne, kui jõuad küsida enda jaoks väga olulisi küsimusi. Ma saan aru, et osa asju ongi tingitud närvilisest tööst ja sellega kaasnevast stressist. Et koormused on suured jne. Aga kas siis on nii raske endas seda inimlikkust säilitada? Püüda end patsiendi kingadesse asetada. Me kõik oleme ju inimesed, aga kui juba hommikul alles tööd alustanud inimene kohe ja põhjuseta nähvab niigi hirmunud ja õnnetu patsiendi peale, siis millega see õigustatud olla saaks?
Igatahes, mul on nüüd korsett ja teine sünnipäev - õnneks ka suvel, 21. juunil. Paljud asjad ajavad naerma. Näiteks see, kuidas mu kodust ekstra ära toodud pürutuskindlad papud kunagi maad ei puudutanud. Ja et ma kõnnin ning mul ei ole valus. Eriti. Aga samas nagu arst ütles, suvi on nüüd mokas ning pärast kuuajast ainult voodirežiimi läheb veel teine kuu taastumiseks, mil pean rahulikult võtma, aga ma siiani ei tea täpselt, mida see tähendab. Kõige keerulisem on aga äsja välisriiki kolinuna see meditsiiniasjade kahe riigi vaheline keelebarjääridega paberimajandus.
P.S. Langevarjuklubi oli kohe saatnud järelpäringu mu mailile, aga millegipärast mitte helistanud mu hädaabikontaktile - emale. Milleks nad neid siis korjavad? Igatahes, selgitasin neile pärast telefoni kätte saamist, mis juhtus. Vastus tuli ligi nädal hiljem, kui ootuspärase kiirelt paranemist soovimise ja ehk viisakusest abi pakkumise asemel teavitati mind, et harjutamine teeb meistriks. No aitäh! Mitte nii pea.
Aga jah... nädalakese olen veel Eestis, kui keegi igatseb. Siis saab kuu aega täis ning kavatsen, nui neljaks, Rootsi tööle ja tavaellu naasta.
