Ma olen juba pikemat aega kohas, kus ma tunnen, et blogimine on muutunud kohustuseks. Ja miks ma nii tunnen? Ei tea... Ei ole mul mingit tohutut lugejaskonda, kes näljaselt uusi postitusi ootaks ja kelles pettumust valmistada. Ei sõltu sellest minu sissetulekud ega töö. Ei ole see minu jaoks ka ebameeldiv. Vastupidi. Mulle ju meeldib kirjutada. Ja rääkida. Mind painavaid ja mõjutavaid asju lausa korduvalt, kuni saan end tasakaalu uuesti. Tihti on mul lausa pealkirjad valmis mõeldud teemade kohta, mida tahaksin kajastada, aga vähesed neist leiavad kunagi kasutust, sest vähesed neist teemadest jõuavad viimasel ajal tegelikult siia. Mulle lihtsalt ei meeldi see mõte mu peas, et peaks blogima. Kuidagi automaatselt saab sellest siis midagi sama ebameeldivat kui näiteks koristamine. Praegugi blogin vast seetõttu, et peaksin midagi teist tegema - peaksin juba magama. Järelikult väldin sedasi kõige pakilisemat. Oh whatever...
Sel suvel on juhtunud päris palju asju, mida ma aasta aega tagasi ette ennustadagi poleks osanud. Vähe sellest, asju, mida poleks osanud isegi minuteid ette ennustada. Osa neist on head ja teine osa halvad, nagu ikka elus. Loodame siis, et olen neist üllatustest ja elumuutustest midagi kasulikku õppinud ja, et need on mind paremaks inimeseks muutnud, aga whatever. Ei lähe siinkohal rohkem deepiks.
Olles veetnud aasta kõige ilusama kuu aja kodus voodis peamiselt, olen nüüd tagasi Rootsis. Algus oli üsna raske. Paar tundi istumist oli piisav, et mind terveks järgmiseks päevakski veel rivist täiesti välja lüüa. Ostsin omale joogamati, et vahepeal tööl veidigi seljale puhkust anda ja kogusin kummalisi pilke. Aga õnneks oli hea rahulik kesksuvi, mil kontor oli rohkem kummituslinn kui sipelgapesa. Samas ikkagi on see kummaline aeg, kus ühest küljest pead veel asju kergemalt võtma ja teisest küljest järgi jõudma. Nii vist ennast lõhki tõmmataksegi!? Õnneks nii hullusti ei läinud, aga üsna ruttu võis näha mind taas 13+ tunniseid päevi tegemas, varahommikul ärkamas, et üle tunni aja kontori poole tiksuda, pärastlõunal varem ära põgenemas, et rootsi keelde jõuda ja siis juba pimenevas suveõhtus lõpuks koju laekuda.
Paar nädalat töörütmis ja väike värin, kas ma ikka olen piisavalt heas vormis, et võtta ette päris puhkusereis Maltale, mille olin ostnud kingituseks endale ja Sandrale just õnnetusele eelneval õhtul. Ei tahtnud nagu ära ka jätta ja muudkui üritasin end veenda, et Malta on väike. Seal on lihtne rahulikult võtta ja rannas vedeleda. Tegelikkuses aga, kui see õige aeg kätte jõudis, siis pigem oli tavaline mitmetunnine linnamatk ja tuhandeid samme kõrvetavkuuma päikese käes. Vedelesime me muidugi ka mingil määral, aga tõenäoliselt taas mitte nii palju, et vastata sellele, mida arstid minu take it easy puhul silmas olid pidanud.
Anyway, ma kujutasin selgelt ette, kuidas Malta esimese päeva blogiposti nimeks saab Malta pimedam pool. Aga nähes, kui edukalt, mul viimaste pikemate reiside kirjeldamine siin on läinud, siis ma parem ei hakka. Me jõudsime kohale ühel soojal õhtul, kui päike just loojuma hakkas. Igatahes sihtpunkti jõudmisel oli väljas kottpime ja vedasime Sandta gpsi juhtimisel oma kohvreid mööda kitsaid pimedaid ja üsna hirmuäratavaid tänavaid pidi hosteli poole. Väljas oli päriselt kottpime, aga me mõtlesime vaid, et ehk nii väikeses riigis ei olegi tänavavalgustust. Eriti vanemates linnaosades. Kohalikud liikusid taskulampidega ja tänasin oma õnne, et mu telefonis ka selline funktsioon olemas on. Alles kohale jõudes selgitati meile, et see on erakordne, et terve riik on pime. Eranditeks olid siis vaid vähesed õnnelikud restoranid, kel oli oma generaator. Ja neil oli muidugi järjekord ukse taga. Meie aga olime olnud palju tunde söömata ja tahtsime siiski vastu ööd midagigi hamba alla saada.
Lõpuks maandusime imekauni lahevaatega kohas, kus teenindajad olid toredad, aga läks mitukümmend minutit enne, kui isegi meie tellimust võtma tuldi ja siis veel tükk aega, et jookegi saada. Pasta, mis oli üsna vastik lausa - miks ma ikka ja jälle loodan, et sealkandis on pastad imelised alati? - jõudis meieni ehk poolteist-kaks tundi pärast lauda istumist, kui enamik restoranist juba tühjenenud oli. Ja siis hakkasid teenindajad koristama. Arve toodi lauda nii ruttu, et me ei jõudnud äragi süüa. Lõpuks oli juba tõsine ralli, sest taha taheti ka ikka väga ruttu kätte saada ning ilmselgelt tahtsid teenindajad lihtsalt juba koju. Tundus kuidagi eriti irooniline, et meie ootasime absurdselt kaua ja saime selle tulemusena mingi crapi, mida meil isegi rahus ära süüa ei lastud. Sinna me mõistagi rohkem ei läinud. Aga tegelikkuses oligi vaid kaks kohta, kus korduvalt käisime. Ülejäänud aja katsetasime.
Teisel päeval plaanisime rahulikult võtta ja aklimatiseeruda. millalgi öösel tuli elekter tagasi ja ventikad tegid olemise inimlikumaks. Samas tundus, et meil ei ole kusagile kiiret. Seega pärast väljamagamist otsustasime lihtsalt oma piirkonnas ringi jalutada. Head kaarti me kümne päeva jooksul leida ei suutnudki ja netiga olid ka üsna kehvad lood, nii et suuresti ekslesime lihtsalt ringi. Jalutasime ilusal rannaäärsel promenaadil, kuhu meie hotellist oli vaid paari minuti tee ja mille katuselt lausa lahevaade, mida õhtuti jahedust otsides nautima õppisin. Sel päeval tegime päris palju poosefotosid üksteisest kohaliku floora ja ehitiste taustal. Ühtlasi rüüstasime üht imeodavat ehtepoodi, tegime alguse supisoolases vees ujumise ja kuumaastikul käimise harjutustega ja ajasime Sandra varsti kaduma läinud uute ehete jälgi - kahjuks tulutult. Olles käinud uuesti läbi kõikvõimalikud kohad, kuhu tema ehtekotike jääda oleks võinud, olime juba üsna väsinud ja ainus mõte oli mööda rannikut tagasi jalutada päeval leitud söögikohani. Kõik tundus ju nii mugavalt lähedal olevat. Arvasin, et see ei saa kuigi raske olla. Aga oi, kuidas ma eksisin.
Olime unustanud, et meie linnake on poolsaar ja selle tipus on veel üks pikk kitsas osa, mida me siis kogemata vallutama asusime. Suur viga. SUUUUUUUUUUUUUR viga! Mitte, et see poleks ilus olnud, aga sealt ärasaamine tundus täiesti võimatu. Ükskõik, mis teed pidi me läksime, see kas lõppes veega või siis ühe totaka kaubanduskeskusega. Mulle tundus päris tõsiselt, et see keskus püüab meid alla neelata, sest meie katsetel sealt läbi minna jõudsime me igale poole mujale peale väljapääsu. Kaasa arvatud pimedasse parklasse kuhugi räpaste prügikastide juurde. Kas suudate ette kujutada üldse keskust, kus klient jõuab enne sinna kui mõne suure särava sissepääsuni??? No me leidsime selle üles ja hiljem hoidsime kohe kaarega eemale. Lõpuks siiski, olles küsinud teed ikka päris mitmetelt inimestelt ja lõpuks siiski sisetundele tuginedes, leidsime oma otsitud söögikoha, kus kõik asjad olid nimetatud vist kuulsate jalgpallurite järgi. Valisin lõpuks selle, mille enne kõige kindlamalt välistasin, kuigi siin teadjamad rääkisid, et tegu olla väga hea mängijaga. Igatahes, me sõime Sandraga kakat. Raske tunnistada, aga mulle väga maitses. Hästi tehtud mereannipitsa oli. Sandra oma mulle eriti ei meeldinud. See oli selleks liiga sai, millele loobitud üht-teist. Aga kohta iseenesest julgen vabalt soovitada nii toidu kui ka hinna poolest. Olles marssinud sel päeval vist kümme kilomeetrit kui mitte rohkem, naasesime kohe pärast sööki hostelisse, kus Sandra jäi kõige täiega magama. Minul aga ei olnud kõigest hoolimata veel und, mistõttu lõpetasingi katuseterrassil omaette merevaadet nautides.
Edasi ehk teinekord...
Sel suvel on juhtunud päris palju asju, mida ma aasta aega tagasi ette ennustadagi poleks osanud. Vähe sellest, asju, mida poleks osanud isegi minuteid ette ennustada. Osa neist on head ja teine osa halvad, nagu ikka elus. Loodame siis, et olen neist üllatustest ja elumuutustest midagi kasulikku õppinud ja, et need on mind paremaks inimeseks muutnud, aga whatever. Ei lähe siinkohal rohkem deepiks.
Olles veetnud aasta kõige ilusama kuu aja kodus voodis peamiselt, olen nüüd tagasi Rootsis. Algus oli üsna raske. Paar tundi istumist oli piisav, et mind terveks järgmiseks päevakski veel rivist täiesti välja lüüa. Ostsin omale joogamati, et vahepeal tööl veidigi seljale puhkust anda ja kogusin kummalisi pilke. Aga õnneks oli hea rahulik kesksuvi, mil kontor oli rohkem kummituslinn kui sipelgapesa. Samas ikkagi on see kummaline aeg, kus ühest küljest pead veel asju kergemalt võtma ja teisest küljest järgi jõudma. Nii vist ennast lõhki tõmmataksegi!? Õnneks nii hullusti ei läinud, aga üsna ruttu võis näha mind taas 13+ tunniseid päevi tegemas, varahommikul ärkamas, et üle tunni aja kontori poole tiksuda, pärastlõunal varem ära põgenemas, et rootsi keelde jõuda ja siis juba pimenevas suveõhtus lõpuks koju laekuda.
Paar nädalat töörütmis ja väike värin, kas ma ikka olen piisavalt heas vormis, et võtta ette päris puhkusereis Maltale, mille olin ostnud kingituseks endale ja Sandrale just õnnetusele eelneval õhtul. Ei tahtnud nagu ära ka jätta ja muudkui üritasin end veenda, et Malta on väike. Seal on lihtne rahulikult võtta ja rannas vedeleda. Tegelikkuses aga, kui see õige aeg kätte jõudis, siis pigem oli tavaline mitmetunnine linnamatk ja tuhandeid samme kõrvetavkuuma päikese käes. Vedelesime me muidugi ka mingil määral, aga tõenäoliselt taas mitte nii palju, et vastata sellele, mida arstid minu take it easy puhul silmas olid pidanud.
Anyway, ma kujutasin selgelt ette, kuidas Malta esimese päeva blogiposti nimeks saab Malta pimedam pool. Aga nähes, kui edukalt, mul viimaste pikemate reiside kirjeldamine siin on läinud, siis ma parem ei hakka. Me jõudsime kohale ühel soojal õhtul, kui päike just loojuma hakkas. Igatahes sihtpunkti jõudmisel oli väljas kottpime ja vedasime Sandta gpsi juhtimisel oma kohvreid mööda kitsaid pimedaid ja üsna hirmuäratavaid tänavaid pidi hosteli poole. Väljas oli päriselt kottpime, aga me mõtlesime vaid, et ehk nii väikeses riigis ei olegi tänavavalgustust. Eriti vanemates linnaosades. Kohalikud liikusid taskulampidega ja tänasin oma õnne, et mu telefonis ka selline funktsioon olemas on. Alles kohale jõudes selgitati meile, et see on erakordne, et terve riik on pime. Eranditeks olid siis vaid vähesed õnnelikud restoranid, kel oli oma generaator. Ja neil oli muidugi järjekord ukse taga. Meie aga olime olnud palju tunde söömata ja tahtsime siiski vastu ööd midagigi hamba alla saada.
Lõpuks maandusime imekauni lahevaatega kohas, kus teenindajad olid toredad, aga läks mitukümmend minutit enne, kui isegi meie tellimust võtma tuldi ja siis veel tükk aega, et jookegi saada. Pasta, mis oli üsna vastik lausa - miks ma ikka ja jälle loodan, et sealkandis on pastad imelised alati? - jõudis meieni ehk poolteist-kaks tundi pärast lauda istumist, kui enamik restoranist juba tühjenenud oli. Ja siis hakkasid teenindajad koristama. Arve toodi lauda nii ruttu, et me ei jõudnud äragi süüa. Lõpuks oli juba tõsine ralli, sest taha taheti ka ikka väga ruttu kätte saada ning ilmselgelt tahtsid teenindajad lihtsalt juba koju. Tundus kuidagi eriti irooniline, et meie ootasime absurdselt kaua ja saime selle tulemusena mingi crapi, mida meil isegi rahus ära süüa ei lastud. Sinna me mõistagi rohkem ei läinud. Aga tegelikkuses oligi vaid kaks kohta, kus korduvalt käisime. Ülejäänud aja katsetasime.
Teisel päeval plaanisime rahulikult võtta ja aklimatiseeruda. millalgi öösel tuli elekter tagasi ja ventikad tegid olemise inimlikumaks. Samas tundus, et meil ei ole kusagile kiiret. Seega pärast väljamagamist otsustasime lihtsalt oma piirkonnas ringi jalutada. Head kaarti me kümne päeva jooksul leida ei suutnudki ja netiga olid ka üsna kehvad lood, nii et suuresti ekslesime lihtsalt ringi. Jalutasime ilusal rannaäärsel promenaadil, kuhu meie hotellist oli vaid paari minuti tee ja mille katuselt lausa lahevaade, mida õhtuti jahedust otsides nautima õppisin. Sel päeval tegime päris palju poosefotosid üksteisest kohaliku floora ja ehitiste taustal. Ühtlasi rüüstasime üht imeodavat ehtepoodi, tegime alguse supisoolases vees ujumise ja kuumaastikul käimise harjutustega ja ajasime Sandra varsti kaduma läinud uute ehete jälgi - kahjuks tulutult. Olles käinud uuesti läbi kõikvõimalikud kohad, kuhu tema ehtekotike jääda oleks võinud, olime juba üsna väsinud ja ainus mõte oli mööda rannikut tagasi jalutada päeval leitud söögikohani. Kõik tundus ju nii mugavalt lähedal olevat. Arvasin, et see ei saa kuigi raske olla. Aga oi, kuidas ma eksisin.
Olime unustanud, et meie linnake on poolsaar ja selle tipus on veel üks pikk kitsas osa, mida me siis kogemata vallutama asusime. Suur viga. SUUUUUUUUUUUUUR viga! Mitte, et see poleks ilus olnud, aga sealt ärasaamine tundus täiesti võimatu. Ükskõik, mis teed pidi me läksime, see kas lõppes veega või siis ühe totaka kaubanduskeskusega. Mulle tundus päris tõsiselt, et see keskus püüab meid alla neelata, sest meie katsetel sealt läbi minna jõudsime me igale poole mujale peale väljapääsu. Kaasa arvatud pimedasse parklasse kuhugi räpaste prügikastide juurde. Kas suudate ette kujutada üldse keskust, kus klient jõuab enne sinna kui mõne suure särava sissepääsuni??? No me leidsime selle üles ja hiljem hoidsime kohe kaarega eemale. Lõpuks siiski, olles küsinud teed ikka päris mitmetelt inimestelt ja lõpuks siiski sisetundele tuginedes, leidsime oma otsitud söögikoha, kus kõik asjad olid nimetatud vist kuulsate jalgpallurite järgi. Valisin lõpuks selle, mille enne kõige kindlamalt välistasin, kuigi siin teadjamad rääkisid, et tegu olla väga hea mängijaga. Igatahes, me sõime Sandraga kakat. Raske tunnistada, aga mulle väga maitses. Hästi tehtud mereannipitsa oli. Sandra oma mulle eriti ei meeldinud. See oli selleks liiga sai, millele loobitud üht-teist. Aga kohta iseenesest julgen vabalt soovitada nii toidu kui ka hinna poolest. Olles marssinud sel päeval vist kümme kilomeetrit kui mitte rohkem, naasesime kohe pärast sööki hostelisse, kus Sandra jäi kõige täiega magama. Minul aga ei olnud kõigest hoolimata veel und, mistõttu lõpetasingi katuseterrassil omaette merevaadet nautides.
Edasi ehk teinekord...
