 |
| Selle nädala ilu on pildis. Muud peate lugema |
Eestis kirutakse panku ka ikka omajagu, aga kallikesed, te ei tea, millest te räägite ja kui hea kõik Eestis on. Ma arvasin, et pärast mu esmast peaaegu kuuajalist maadlust, et saada omale lõpuks pangaarve ja -kaart, mille jooksul pidin tegema mitu visiiti panka, kirjutasin alla portsule rootsikeelsetele dokumentidele ja sain mingi standardpaketi tavaarvest, säästuarvest, kiviaegse ligipääsu internetipangale pin-kalkulaatoriga ja deebet pluss tüüpi Visa, on mu jooksmised joostud. Aasta on möödas ja selgus, et nüüd on veel hullem.
Kui varem piisas sellest, et lähed oma ametliku personnumberi paberilipakaga (näeb välja nagu suvaline arve või teatis, mille kohe ilusti paberjäätmetekasti tahtnuks suunata) pangakontorisse näiteks kella 10 ja 15 vahel, sest milline pankur veedab tööl pika päeva kliente oodates, siis nüüd läks teisiti.
Kõik algas sellest, et nädal tagasi sain teada, et pean oma suurepärase kodu arvatavasti maha jätma. Või järsku rikkaks saama. Emb-kumb. Aga see on omaette suur teema. Õnneks nüüd juba basic rootsi keele oskusega leidsin selle aja jooksul paraja kuuse, mille alla varjuda. Ja siis läksin lepingut sõlmima. Ei saa mainimata jätta, et alustuseks ei teinud uue korteriomaniku printer koostööd ja see selgus muidugi alles siis, kui olime kohale jõudnud sõbrannaga, kellest korterinaaber saab. Järgmisena suutis omaniku umbes neljaaastane nunnukas mu pin-kalkulaatoriga 1-0 teha nende sekunditega!?, mis jäid netipanka sisse logimise ja makse kinnitamise vahele. Pin-kalkulaatori lahtilukustamiseks saab teha mingi tšiki-briki panga mobiiliäppiga. Mobiiliäppi aga saab aktiveerida pin-kalkulaatoriga. Hakate juba pihta saama asjade loogilisusele? Nali! See oli trikiga küsimus, sest nõiaringis puudub loogilisus.
Niisiis tuli loobuda mõttest esmaspäeval õigeks ajaks tööle jõuda ja sammud hoopis pangakontorisse seada. Ma olin niigi kuri, et ma jään selle jama pärast tunde hiljaks. Omanik aga ei olnud nõus rahaga olnud ootama - ja selgus, et targasti tegi - ja seega said ka lapsed paduvihmaga välja veetud, et kõik koos sularahaautomaadini jalutada, kus ma siis kolm korda pidin raha väljavõtmise protseduuri otsast peale läbima, sest kes see ikka usaldab inimesele korrala rohkem kui 200 eurot kätte anda. Jumal teab, mida spontaanset ta nii suure summaga teeb. Ostab veel äkki kvartalikuukaardi või midagi muud sarnast.
Igatahes, pangakontoris käigust ei olnud üldse kasu. Või noh... ma sain teada, et seadused on muutunud ja enam ei ole sellest ettenägelikult alles hoitud ja kaasa võetud mitte kusagil mujal vaja minevast paberist mingit kasu. Pealegi olla see juba aasta vana. Ma nagu küll kusagilt välja ei lugenud, et isikukood aeguks, aga oh well. Nüüd nõuti mult ID-kaarti ja Eesti omaga võin ma nende meelest vist ainult suitsuvorsti viilutada. Mul aga soovitati minna 300 meetri kaugusele maksuameti kontorisse kaarti taotlema ning hoiatati ette, et see võib võtta kuu aega. Enne aga kahjuks ma oma rahale ise internetis ligi ei saa. Kahju küll. Mis siis, et veel paar päeva tagasi oli see mulle lubatud. Aga okei. Kolmsada meetrit taaskord vihmaga jalutada ei tundunudki kõige hullem, mis juhtuda saanuks. Eriti selle kuu ajaga võrreldes, mida ma üldse ise pikendada ei tahtnud.
Googeldasin ja orienteerusin ja leidsin maksuameti mõne aja pärast ülesse. Sealt saatis mind aga juba uksehoidja tagasi. Ma olevat vales kontoris ja üldse peaksin ma esialgu minema panka ID-kaardi riigilõivu maksma. Ma hakkasin kurjaks saama, aga võtsin sealt saadud kaks paberit pihku ja suundusin uut pangakontorit otsima. Eelmine tundus igas mõttes tagasiminek.
Varsti leidsingi maailma kõige hädisema pangakontori. Välisuksest paremat kätt oli nunnu avatud kohvik. Vasemal oli ka kaks pukklauda ja ühe taga lipsuga noormees. See oligi kogu pangakontor. Ma tundsin end nii kummalisena seal oma numbri kättejõudmist oodates. Umbes nii, et kuskil on kindlasti varjatud kaamerad või siis mõtlevad teised kohalolijad, et küll on ikka loll blond, et ukse ees jalus koperdab ega oska ise end kontorisse jalutada.
Proovisime siis kena noormehega mu riigilõivu maksta - üks osa maksuametile ja teine osa muidugi neile ka. Üritasin ettenägelikult koos ka oma praeguse kodu üüri ära maksta, aga sai jälle "nalja". Ei saa pangaametnik ligi ei minu määratud maksete loetelule ega makseajaloos üürimaksete detailidele, kuigi näeb üsna täpselt, mida ma oma rahaga teen. Teise inimese kontonumbrit ta aga ei näe, sest see juhtumisi oli konkureerivas pangas. Ja nii me määrisimegi asjatult ära mitu pangablanketti ja saime mõlemad kogemuse võrra rikkamaks.
Järgmisena suundusin siis juba maksuameti peakontorisse, millest mulle eelmisel aastal ülihea mulje jäi. Ootasin oma järjekorra ära, et siis oma paberid letti lükata ja ID-kaardi soovi avaldada. Ega meie vestlus maksuametnikuga pikaks ei kujunenudki. Ta ka ei pidanud mu vorstilõikurit millekski ja nõudis järjekindlalt passi. Ma pidin nutma hakkama ja pool tööpäeva oli vahepeal mööda saanud. Aga ei jäänud muud üle, kui koju minna ja uuele ringile tulla. Jõudsin vahepeal kogu riigile Facebookis vihkamist avaldada muidugi ka. Ja te ehk teate, et minu puhul näeb selliseid tuliseid reaktsioone ikka üliharva.
Oma tunnike veel ja olingi taas maksuametis nüüd juba pikemas järjekorras ootamas. Esimese numbriga ootasin tükk aega, et keegi annaks mulle mingi ID-kaardi tarkvara pakkuja tingimuste blanketi ja ühe pisikese postiti minu telefoninumbri kirjutamiseks. Järgmine peatus oli justkui kooli arsti juures - pandi vastu seina ja puuklots vastu pead, kuni oli selge, kui pikk ma siis ikka olen. Üritasin hästi ilusasti sirgelt seista.
Arstitädilt sain uue numbri. Seekord G nagu fotograaf. Ootasin siis oma fotosessiooni. Igaks juhuks pühkisin näolt higi ja määrisin midagi pimesi musile. Ja siis tuligi minu kord. Fotograafi boksis polnud mitte midagi peale puki ja kummalise kaameramasina. Ei teist tooli asjadele. Ei ühtegi nagi. Ei peeglit. Panite ikka viimast tähele jah? Pole sinu asi, milline sa välja nägema hakkad passipildi peal. Olgu sul siis parasjagu suu ümber šokolaadivõru või hambad huulepulgapunased. Ka kaameral puudus ekraan, nii et nõudsin endale pildivaatamist toreda ametniku ekraanilt ja tegime kolm klõpsu. Kõige ilusamal neist tundub üks mu silm suurem kui teine, sest ma EI NÄINUD JU, kui otse ma istun. Lisaks särab see kelmikalt ülevalgustamise tõttu. Teine jäi tavapärane tuhm. Mul oli nii kõrini kogu sellest planeerimatust jamast, et ma lihtsalt ei viitsinud nõuda rohkem fotosid.
Sõrmejägi nad ei tahtnud. Kuigi ma lahkelt pakkusin. No samas mu kasvu näevad nad kaugemalt paremini. Pluss-miinus kontsad eks. Sain kaasa veel ühe paberi ja info, et umbes kahe nädala pärast peaks saabuma postiga teade, et ID-kaart ongi juba valmis. Ma ütlesin, et ma hakkan kolima ja uurisin, kas kuidagi ei saaks ehk e-mailiga teadet saata peene ID-kaardi kohta. Aga ei. Poiss ütles, et võin ka niisama kahe nädala pärast neile külla tulla. Et ehk on kaart valmis ka siis, ku iteade minuni ei jõua. Nüüd ma siis närin küüsi, kuidas kahe nädala pärast arvatavasti kolida, ID kätte saada ja ehk ka oma uus keeleeksami diplom endale kaubelda nende paari päevaga, mille järel ma natukeseks koju närve puhkama tulen.
Ongi kogu lugu. Te lugesite lõpuni või?
