Veidi üle aasta tagasi tegin tõeks ühe plaani, mida juba aastaid kaalunud, aga ka kartnud olin. Otsus lasta keegi võõras tätoveerimisvahenditega oma näo kallale ei ole just lihtsamate killast - lisaks valule on ju kaalul ka sinu välimus kogu ülejäänud eluks. Seega seekord olin targem ega astunud sisse esimese ettejääva keldrisalongi uksest ega haaranud kinni ka ühestki voucheripakkumisest. See on minu nägu ja oma kulmude kallale olin nõus laskma vaid kõige parema. Ehk siis, tegin ära kulmude püsimeigi.
Taustast veel nii palju, et olen vähemalt poole oma elust olnud igapäevane meikija. Hommikune rutiin tähendas minu jaoks WC-külastust, hambapesu ja siis kohe vähemalt kulmude pähe joonistamist. Ilma ei tunne ma end ilusa või isegi normaalsena ka näiteks sõpradega telkimas. Ikka kulmud, ripsmed, puuder ja olen taas inimene. Samas ei ole ma kunagi olnud ka selline põdeja, kes midagi tegemata jätaks, sest ei tunne end ilusana. Spatamas ja ujumas käin ikka, aga kui on võimalus, siis võtan need mõned minutid, et end viisakamaks muuta. Ripsmed on minu jaoks aga kulmude kõrval teisejärgulised. Need on mul nagunii lühikesed. Kulmud aga olid küll üsna tumedad, aga hõredad, nii et karvade värvimine poleks aidanud. Lisaks on mu kulmus üks arm, mille saamise üle lapsena nii õnnelik olin, sest kõigil sõpradel olid ka. Nende omad aga kasvasid välja. Minu oma jäi eluks ajaks kulmukarvu sassi ajama. Nüüd igatahes tunnen end kohe ärkamise järel peeglisse vaadates ilusana. Olen enda parem versioon.
Minu valituks osutus Kristel Suvi ja tema Püsimeigistuudio. Olin varem internetis kõvasti kodutööd teinud, riske, tagasisidet tegijatele ja pilte paranemisest uurinud. Nüüd ehk on seis veidi parem - on ju mõned blogijadki selle tee veel jalge alla võtnud - kuid aasta tagasi veel oli üsna võimatu leida head pildimaterjali. Tegijad ju lisavad vastavalt oma võimalustele vahetult enne ja pärast pilte ning heal juhul veel mõne 4-6 nädalat vana meigi pildi. Mina aga tahtsin teada, mis saab kaugemas tulevikus ja nüüd jagan siin huvilistega oma kogemust.
Kõigepealt pean ütlema, et jäin oma meistrivalikuga rahule. Naljakas oli küll minna ja usaldada oma nägu kellegi täiesti võõra kätte ning ju ma ajasin närvide tõttu mingit mõttetust ta laual suust välja. Kui midagi negatiivset välja tuua, siis just seda, et mulle ei selgitatud kuigi detailselt minuga toimivat. Seda küll, et nüüd vaata peeglisse, et kuidas tundub (hetkel, mil on näkku mainitud ühtlase värviga klounikulmud) ja edasi, et kas on valus. Ma olen muidugi ise ka äpu protesteerija, kuigi ega ma vist oleks osanudki millegi vastu kisa tõsta. Ma usaldasin nii metoodika (kulmukarvatehnika) kui värvi (keskmine pruun) valikul teda, aga igaks juhuks soovitan kõigil juba kodus välja mõelda või nõuda alternatiivide tutvustamist, kui on vähegi kahtlusi. Parandada on hiljem alati ju keerulisem. Mainin veel, et tegelikult tehakse mitme värvi segu, et tulemus loomulikum jääks.
Igatahes, kogu protsess koos nõustamisega võttis minu puhul aega ca kaks tundi ja oli vähem valus, kui ma kartsin. Tuimestus küll ei võtnud minu puhul valu ära ja pärast mõnda aega pidevat torkimist olid ikka silmad ja nahk märjad, aga ei midagi ületamatut ka minusuguse helliku puhul. Ma enam kahjuks ei oska võrrelda, kas tavaline tätokas oli hullem või samaväärne. Mõlemad on ebameeldivad, aga üleelatavad. Samas end rohkem kui vaja torkida ei tahaks ja mingist sõltuvusest pole minu puhul juttugi.
Pärast protseduuri on kulmude ümbrus punetav ja kulmud ise hästi tumedad. Tunne on selline, nagu oleks kulmude peale kukkunud ja kõik marraskil. Ise naersin, et näen välja nagu transvestiit (no offense neile isenditele, kes oskavad mustast kulmupliiatsist targu eemale hoida). Kristel soovitas mul paar korda päevas Bepanthen Plusiga neid õrnalt kreemitada. Samas olen mujalt jälle lugenud, et seda just ei soovitata. Mina kuulasin oma meistrit ja mulle paistis sobivat. Näitan teile siis natuke mitte kõige ilusamaid pilte enda paranemisest. Mina nägin välja selline, aga samas ühtegi käiku ka ära ei jätnud.
Taustast veel nii palju, et olen vähemalt poole oma elust olnud igapäevane meikija. Hommikune rutiin tähendas minu jaoks WC-külastust, hambapesu ja siis kohe vähemalt kulmude pähe joonistamist. Ilma ei tunne ma end ilusa või isegi normaalsena ka näiteks sõpradega telkimas. Ikka kulmud, ripsmed, puuder ja olen taas inimene. Samas ei ole ma kunagi olnud ka selline põdeja, kes midagi tegemata jätaks, sest ei tunne end ilusana. Spatamas ja ujumas käin ikka, aga kui on võimalus, siis võtan need mõned minutid, et end viisakamaks muuta. Ripsmed on minu jaoks aga kulmude kõrval teisejärgulised. Need on mul nagunii lühikesed. Kulmud aga olid küll üsna tumedad, aga hõredad, nii et karvade värvimine poleks aidanud. Lisaks on mu kulmus üks arm, mille saamise üle lapsena nii õnnelik olin, sest kõigil sõpradel olid ka. Nende omad aga kasvasid välja. Minu oma jäi eluks ajaks kulmukarvu sassi ajama. Nüüd igatahes tunnen end kohe ärkamise järel peeglisse vaadates ilusana. Olen enda parem versioon.
Üks "Enne" pilt ka
Minu valituks osutus Kristel Suvi ja tema Püsimeigistuudio. Olin varem internetis kõvasti kodutööd teinud, riske, tagasisidet tegijatele ja pilte paranemisest uurinud. Nüüd ehk on seis veidi parem - on ju mõned blogijadki selle tee veel jalge alla võtnud - kuid aasta tagasi veel oli üsna võimatu leida head pildimaterjali. Tegijad ju lisavad vastavalt oma võimalustele vahetult enne ja pärast pilte ning heal juhul veel mõne 4-6 nädalat vana meigi pildi. Mina aga tahtsin teada, mis saab kaugemas tulevikus ja nüüd jagan siin huvilistega oma kogemust.
Kõigepealt pean ütlema, et jäin oma meistrivalikuga rahule. Naljakas oli küll minna ja usaldada oma nägu kellegi täiesti võõra kätte ning ju ma ajasin närvide tõttu mingit mõttetust ta laual suust välja. Kui midagi negatiivset välja tuua, siis just seda, et mulle ei selgitatud kuigi detailselt minuga toimivat. Seda küll, et nüüd vaata peeglisse, et kuidas tundub (hetkel, mil on näkku mainitud ühtlase värviga klounikulmud) ja edasi, et kas on valus. Ma olen muidugi ise ka äpu protesteerija, kuigi ega ma vist oleks osanudki millegi vastu kisa tõsta. Ma usaldasin nii metoodika (kulmukarvatehnika) kui värvi (keskmine pruun) valikul teda, aga igaks juhuks soovitan kõigil juba kodus välja mõelda või nõuda alternatiivide tutvustamist, kui on vähegi kahtlusi. Parandada on hiljem alati ju keerulisem. Mainin veel, et tegelikult tehakse mitme värvi segu, et tulemus loomulikum jääks.
Igatahes, kogu protsess koos nõustamisega võttis minu puhul aega ca kaks tundi ja oli vähem valus, kui ma kartsin. Tuimestus küll ei võtnud minu puhul valu ära ja pärast mõnda aega pidevat torkimist olid ikka silmad ja nahk märjad, aga ei midagi ületamatut ka minusuguse helliku puhul. Ma enam kahjuks ei oska võrrelda, kas tavaline tätokas oli hullem või samaväärne. Mõlemad on ebameeldivad, aga üleelatavad. Samas end rohkem kui vaja torkida ei tahaks ja mingist sõltuvusest pole minu puhul juttugi.
Pärast protseduuri on kulmude ümbrus punetav ja kulmud ise hästi tumedad. Tunne on selline, nagu oleks kulmude peale kukkunud ja kõik marraskil. Ise naersin, et näen välja nagu transvestiit (no offense neile isenditele, kes oskavad mustast kulmupliiatsist targu eemale hoida). Kristel soovitas mul paar korda päevas Bepanthen Plusiga neid õrnalt kreemitada. Samas olen mujalt jälle lugenud, et seda just ei soovitata. Mina kuulasin oma meistrit ja mulle paistis sobivat. Näitan teile siis natuke mitte kõige ilusamaid pilte enda paranemisest. Mina nägin välja selline, aga samas ühtegi käiku ka ära ei jätnud.
Vahetult pärast tätoveerimist
Teine päev - transvestiidifaas
Veel teisest päevast
Neljas päev ja koorikud hakkavad maha tulema. Ärge selleks päevaks midagi olulist planeerige. Mul oli kõigest aastavahetus.
Teise nurga alt ka. Kõige räpakam faas
Viies päev, kui enamik koorikutest on maha tulnud ja pilt paistab juba reaalsem
Kümme päeva hiljem - tagasi tööl
Kolm nädalat vana meik
Poolteist kuud meiki ja eksootikareisil - ikka veel harjumatult tume
Kaks kuud, tuult ja päikest
Neli kuud ja värske korrektuuri tegemist peaaegu ei märkagi
Viis kuud kopikatega.
Kuus kaunist kuud
Kaheksa kuud
Ja natuke peale
Peaaegu 11 kuud
Aasta hiljem. Hetkel veel remonti ei lähe.
Nagu näite sellest üsna pikast pildijorust, siis valgus ja pildikvaliteet mängivad väga palju. Samas tunnen siiani, et mu kulmud on isegi veidi liiga tumedad ja kui kevadel korrektuuri läksin, siis ka Kristel üllatus, et nii palju värvi on pidama jäänud. Ju see ole minu eripära.
Natuke norida võiks siin ja seal ja ehk tulevikus lähen veel korrigeerima, sest soovitatakse ju tegelikult kord aastas, aga hetkel ütlen, et see investeering tasus end täiega ära. Suva sellest mõnest minutist hommikul, mis kulmude värvimisele kulub. Põhiline on see, et ma sain hulga enesekindlust juurde ja väga vähesed on märganud või vähemalt uurima tulnud, kas ma olen midagi nendega teinud. Isegi mu enda kallim, kellega me kohtusime pärast kulmu upgrade'i ja kes on mind ju väga lähedalt näinud, ei kahtlustanud tükk aega mitte midagi. Mis oleks veel paremaks tõendiks? Märgatavalt ilusam, aga loomulik tulemus ongi see, mida ma tahtsin. Nüüd on minu väike saladus ka teie hoida. Soovitan teistel uudishimulikel, aga kartlikel ka julgus kokku võtta ja asi ära teha.
Aitäh Kristel!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar