Vahepeal on juhtunud jälle palju asju. Nii häid kui halbu. Etteruttavalt võin öelda, et tulevik on ikka veel väga lahtine, aga elu on põnev jälle mõneks ajaks.Sain viimasel hetkel enne eelmise töö lõppemist uue pakkumise ja samal ajal, kui teised kontoris asju kokku pakkisid, lendasin mina UK poole uue missiooniga. Sellest aga lähemalt ehk teinekord.
Täna ajendas mind kirjutama ühe mulle tähtsa inimese sünnipäev. Õigemini esimene sünniaastapäev. Veidi üle kuu eest suri mu kasuisa ja nädal hiljem vanaema. Mõlemal oleks olnud sel nädalal sünnipäev. Aga nüüd ei ole. Ja ma ei ole õieti nutnudki veel selle pärast. Vastupidi, mind valdab kergendustunne, sest mul õnnestus just eelneval ühtul üle mõne aja kasuisale helistada ning vanaema olin ka viimasel Eesti visiidil vaatama jõudnud. Kumbagi ei juhtunud kuigi tihti. Üks neist oli vana ja elanud üsna ägedat elu iseseisvalt ja lõpuni. Teine oli pikalt kannatanud. Surm ei olnud eriline üllatus ega minu meelest ka tragöödia ja ma sain mõlemaga veel aega veeta.
Mu kasuisa oli suurepärane inimene. Oi, kuidas mulle ei meeldinud tema kui ema esimese tõsiselt võetava peika meie ellu tuleks 12-aastasena. Sügeluspulbridki said kasutusele võetud, et temast lahti saada. Õnneks siiski ei saanud. Ta oli mulle rohkem isa kui mu lihane esivanem ja ta kohtles mind täiesti võrdselt oma bioloogiliste lastega. Tema oli see, kellele helistasin esimesena, kui oli mingi jama ja mul paanika peale tulemas. Ta oli alati nii rahulik ja ma teadsin, et ma saan talle alati loota. Et tema meelest on asjad vaid asjad ja ta ei karjuks mu peale kunagi. Asi polnud ainult rahas, kuigi ta toetas mind ka siis, kui ma seda vajasin. Ja siis, kui ma sain eksamitel häid hindeid. Me ei olnud erilised kallistajad ega tunnete sõnadega väljendajad, aga tema haigusest teadasaamine oli mulle suur šokk. Ma kujutasin teda enda elus ette veel paljudeks aastateks, elu verstapostideks. Juba aastaid olime me temaga lähedasemad kui nemad emaga. See suhe sai läbi. Meie oma mitte.
Mu vanaema oli ka tõeliselt äge naine. Ta oleks nüüd 85 saanud. Meil oli alati temaga kohtudes tore. Võisime rääkida oma minevikust või kas või Grey anatoomiast. Ta oli ainus inimene mu isa poolt, kellega tundsin, et ma olen seal perekonnas teretulnud. Ta oli rahusobitaja, kes püüdis vähemalt mulle selgitada, mida teised mõtlevad ja tunnevad ja millised inimesed nad on. Ei tea, kas ta nendega ka minust rääkis. Lisaks ei varjanudki ta, et mu isa pole just kõige lihtsam inimene, kellega suhelda. Aga ta hoolis meist kõigist.
Ma vist ei oska veel kirjutada piisavalt hästi, kui toredad inimesed me kaotasime ja ma ikka veel ootan, kuidas ja millal see mulle päriselt kohale jõuab. Aga ma tahtsin selle lihtsalt endast välja kirjutada.
Täna ajendas mind kirjutama ühe mulle tähtsa inimese sünnipäev. Õigemini esimene sünniaastapäev. Veidi üle kuu eest suri mu kasuisa ja nädal hiljem vanaema. Mõlemal oleks olnud sel nädalal sünnipäev. Aga nüüd ei ole. Ja ma ei ole õieti nutnudki veel selle pärast. Vastupidi, mind valdab kergendustunne, sest mul õnnestus just eelneval ühtul üle mõne aja kasuisale helistada ning vanaema olin ka viimasel Eesti visiidil vaatama jõudnud. Kumbagi ei juhtunud kuigi tihti. Üks neist oli vana ja elanud üsna ägedat elu iseseisvalt ja lõpuni. Teine oli pikalt kannatanud. Surm ei olnud eriline üllatus ega minu meelest ka tragöödia ja ma sain mõlemaga veel aega veeta.
Mu kasuisa oli suurepärane inimene. Oi, kuidas mulle ei meeldinud tema kui ema esimese tõsiselt võetava peika meie ellu tuleks 12-aastasena. Sügeluspulbridki said kasutusele võetud, et temast lahti saada. Õnneks siiski ei saanud. Ta oli mulle rohkem isa kui mu lihane esivanem ja ta kohtles mind täiesti võrdselt oma bioloogiliste lastega. Tema oli see, kellele helistasin esimesena, kui oli mingi jama ja mul paanika peale tulemas. Ta oli alati nii rahulik ja ma teadsin, et ma saan talle alati loota. Et tema meelest on asjad vaid asjad ja ta ei karjuks mu peale kunagi. Asi polnud ainult rahas, kuigi ta toetas mind ka siis, kui ma seda vajasin. Ja siis, kui ma sain eksamitel häid hindeid. Me ei olnud erilised kallistajad ega tunnete sõnadega väljendajad, aga tema haigusest teadasaamine oli mulle suur šokk. Ma kujutasin teda enda elus ette veel paljudeks aastateks, elu verstapostideks. Juba aastaid olime me temaga lähedasemad kui nemad emaga. See suhe sai läbi. Meie oma mitte.
Mu vanaema oli ka tõeliselt äge naine. Ta oleks nüüd 85 saanud. Meil oli alati temaga kohtudes tore. Võisime rääkida oma minevikust või kas või Grey anatoomiast. Ta oli ainus inimene mu isa poolt, kellega tundsin, et ma olen seal perekonnas teretulnud. Ta oli rahusobitaja, kes püüdis vähemalt mulle selgitada, mida teised mõtlevad ja tunnevad ja millised inimesed nad on. Ei tea, kas ta nendega ka minust rääkis. Lisaks ei varjanudki ta, et mu isa pole just kõige lihtsam inimene, kellega suhelda. Aga ta hoolis meist kõigist.
Ma vist ei oska veel kirjutada piisavalt hästi, kui toredad inimesed me kaotasime ja ma ikka veel ootan, kuidas ja millal see mulle päriselt kohale jõuab. Aga ma tahtsin selle lihtsalt endast välja kirjutada.
