Kõigepealt, kui keegi veel mäletab mu maikuu passiahastust, siis see lahenes tänu headele inimestele. Kui olin oma frustratsiooni siia välja elanud, siis torkas pähe, et Uk on ju nii suur riik, et äkki siin on mingeid sõidujagamisteenuseid. Ja oligi. Ja kohe leidsin ka paar inimest, kes samal nädalavahetusel mulle sobivas suunas liikuma pidid. Kirjutasingi siis kibekiiresti neile oma kummalise pakkumisega ja lubasin maksta kahe autokoha jagu, kumbagi kasutamata, kui nad vaid mu passi Londonisse kaasa võtaksid. Kuramuse süsteem küll blokeeris pooled mu kirjad ära, sest kui ta leidis sealt vähimagi vihje kontaktide vahetamisele, mis süsteemipidajad rahast ilma jätaks, siis kiri tuli lihtsalt tagasi. Tekitas veidi lisastressi, aga elasime üle.
Õnneks leidsingi kohe ühe kena asiaatidest abielupaari, kes oli nõus aitama. Mul muidugi süda värises veidi sees, sest ma ei teadnud inimeste täisnimegi ja siis suunas naine, kellega ma suhelnud olin, mind hoopis edasi oma abikaasale, kelle nime sain teada alles lõpuks näost näkku kohtudes. Mu abivalmis kolleeg meisterdas mitmekordse spetsümbriku mu passi ümber ja toimetas selle korterirendifirma kontorist reisisellideni, aga üle poole päevast, mis juhtus kahjuks olema ka mu Lemmiku sünnipäev, veetsin siiski stressates ja telefoni otsas ning roamingu internetti piiludes, et jälgida, kas ja kuidas edeneb. Plaan B oleks olnud ise pühapäeval auto rentida ja uuesti Cardiffisse põrutada ja mu kallim on õnneks hästi leplik. Ta polekski pahandanud, kuid see oleks siiski meie plaanitud reisi üsna ära rikkunud.
Niisiis, leidsime nii rahaliselt kui ajaliselt kõige mõistlikuma, aga ka riskantsema lahenduse. Otsustasin uskuda inimeste headusesse ja ise läksime veel pika päeva lõpetuseks teatrisse Ooperifantoomi vaatama pärast mida kohtusime minu inglitega, kes veel meie järel veidi ootama olid pidanud. Aga noh, ei tahtnud kalleid ja ammu ostetud pileteid ka raisku lasta. Lõpp hästi, kõik hästi.
Muidu aga olen elus. Vahepeal on olnud nii tõuse kui ka mõõnu. Töö saigi läbi ja paar uut olid juba justkui käeulatuses, aga ju Murphy arvas, et mu elus ongi kõik liiga hästi. Nii et ei saanud ma ühtegi neist. Ja siin ma siis olen. Aeg tiksub halastamatult ja mingit kindlust ei ole. Küll aga tohutult pikk nimekiri ametitest, kuhu kandideerinud olen ja sama palju custom kaaskirju ning muid imevigureid. Alla ka ei anna. Ei saa. Ja ehk, kuigi ma veel ei suuda seda ette kujutada, vaatan kunagi tagasi sellele perioodile ja mõtlen, et see oli ju vaid nii lühike aeg pikas ja toredas elus. Samas nii ka ei taha, et kunagi see töötus tunduks väikese probleemina hilisemate kõrval. Hoidke siis ikka mulle pöialt eks.
Õnneks leidsingi kohe ühe kena asiaatidest abielupaari, kes oli nõus aitama. Mul muidugi süda värises veidi sees, sest ma ei teadnud inimeste täisnimegi ja siis suunas naine, kellega ma suhelnud olin, mind hoopis edasi oma abikaasale, kelle nime sain teada alles lõpuks näost näkku kohtudes. Mu abivalmis kolleeg meisterdas mitmekordse spetsümbriku mu passi ümber ja toimetas selle korterirendifirma kontorist reisisellideni, aga üle poole päevast, mis juhtus kahjuks olema ka mu Lemmiku sünnipäev, veetsin siiski stressates ja telefoni otsas ning roamingu internetti piiludes, et jälgida, kas ja kuidas edeneb. Plaan B oleks olnud ise pühapäeval auto rentida ja uuesti Cardiffisse põrutada ja mu kallim on õnneks hästi leplik. Ta polekski pahandanud, kuid see oleks siiski meie plaanitud reisi üsna ära rikkunud.
Niisiis, leidsime nii rahaliselt kui ajaliselt kõige mõistlikuma, aga ka riskantsema lahenduse. Otsustasin uskuda inimeste headusesse ja ise läksime veel pika päeva lõpetuseks teatrisse Ooperifantoomi vaatama pärast mida kohtusime minu inglitega, kes veel meie järel veidi ootama olid pidanud. Aga noh, ei tahtnud kalleid ja ammu ostetud pileteid ka raisku lasta. Lõpp hästi, kõik hästi.
Muidu aga olen elus. Vahepeal on olnud nii tõuse kui ka mõõnu. Töö saigi läbi ja paar uut olid juba justkui käeulatuses, aga ju Murphy arvas, et mu elus ongi kõik liiga hästi. Nii et ei saanud ma ühtegi neist. Ja siin ma siis olen. Aeg tiksub halastamatult ja mingit kindlust ei ole. Küll aga tohutult pikk nimekiri ametitest, kuhu kandideerinud olen ja sama palju custom kaaskirju ning muid imevigureid. Alla ka ei anna. Ei saa. Ja ehk, kuigi ma veel ei suuda seda ette kujutada, vaatan kunagi tagasi sellele perioodile ja mõtlen, et see oli ju vaid nii lühike aeg pikas ja toredas elus. Samas nii ka ei taha, et kunagi see töötus tunduks väikese probleemina hilisemate kõrval. Hoidke siis ikka mulle pöialt eks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar