Ma olen tavaliselt see tüüp, kellega igasugused veidrad asjad ja õnnetused juhtuvad. Olles nüüd, kodu ostmas ja vana müümas ja teades, et turg on üle aastate esimest korda kõvasti kukkunud ning lisaks täpselt meie müügiajaks seadused karmistumas, olin ekstra närvis. Alles ma ju sain selle korteri omanikuks ja nüüd isegi maaklerid hoiatasid, et äkki ikka ootaks müügiga, kuni uute seadustega kohanetakse. Igal juhul oli korralik oht, et peame müüma tunduvalt alla ostuhinna ja kuigi enda meelest saime ka uue kodu üsna hea hinnaga, siis tunne oli, et kõik mu viimaste aastate säästud lähevad vastu taevast.
Peamisel avatud uste päeval läksime juba varakult kodust ära kohalikku kaubanduskeskusesse. Suutsin seal kokku osta mitu rasket klaaspurki, mida terve päeva kaasa tarida. Sealsamas kukkus kuidagi maha ja puruks ka mingi klaasehe. Oleksin võinud selle vargsi tagasi panna, aga otsustasin üles tunnistada, et vist läksin sellele vastu kuidagi ja ei pidanudki seda kinni maksma. Lisaks näitasin neile ette veel mingit kahjustatud kaupa ning tõmbasin ühe teise müüja tähelepanu tema ripakile jäänud poevõtmetele. Pisiasjad, aga tundus olevat õige mitte lihtsalt ingoreerida neid.
Kui me lõpuks koju tagasi saabusime, selgus, et olenemata ühtlaselt hallist ilmast oli kõige kriitilisemal ajal ka päike välja tulnud ja lisaks lausa 15 seltskonda me kodu vaatamas käinud. See oli üsna julgustav, kuigi me veel ju ei teadnud, kas ka keegi pakkumise teeb.
Järgmisel päeval suutsin esmakordselt unustada oma mobiili koju, mis oligi vist hea, sest pakkumised hakkasid tulema. Esimesed olid muidugi madalad - alghinna lähedal, kuigi alghinda ega allapoole ei püütudki pakkuda. Ma oleksin vist lihtsalt närvitsenud, aga õnneks oli tööl ka päris kiire päev.
Pärastlõunaks olid pakkumised jõudnud sinnamaani, millega juba leppida võinuks, kuigi veel oli meie ostuhinnani ruumi. Samas maakler hoiatas, et esimesed on juba loobunud ja tundub, et enam hind eriti ei tõuse.
Õhtupoolikul oli veel teine avatud uste sessioon ja üks ostuhuvilistest tuli juba teist korda seda vaatama. Nüüd koos mõõdulindiga. See oli väga julgustav. Olime juba valmis müüma, aga siis tuli pooleteiste tunni sees veel kolm 50000 kroonist pakkumist järjest. Muide, sõnumihääl tekitab minus ka nädalaid hiljem imeliku tunde, nagu tulnuks pakkumine. Meile tundus see uskumatu, sest olime järsku ületanud oma ostuhinna ja eesmärgi. Praegustes turutingimuses tundus lausa, et see hind on võimatu ja eriti nähes, et teine üsna sarnane korter, mis meie piirkonnas samal ajal müügis oli, seisis ikka 3 miljoni juures - meie oma oli tõusnud 3,5ni. Õnneasi või karma?
Järgmisel päeval müüsimegi ühele teisele meievanusele paarile 3500000 oma kalli kodu. Ning selles õnnes tundus õige oma head vedamist jagad ning toetasin Rohinga põgenikele ajutiste majade ehitamist. Las raha läheb ringlusesse. Ja ka kodud.
Peamisel avatud uste päeval läksime juba varakult kodust ära kohalikku kaubanduskeskusesse. Suutsin seal kokku osta mitu rasket klaaspurki, mida terve päeva kaasa tarida. Sealsamas kukkus kuidagi maha ja puruks ka mingi klaasehe. Oleksin võinud selle vargsi tagasi panna, aga otsustasin üles tunnistada, et vist läksin sellele vastu kuidagi ja ei pidanudki seda kinni maksma. Lisaks näitasin neile ette veel mingit kahjustatud kaupa ning tõmbasin ühe teise müüja tähelepanu tema ripakile jäänud poevõtmetele. Pisiasjad, aga tundus olevat õige mitte lihtsalt ingoreerida neid.
Kui me lõpuks koju tagasi saabusime, selgus, et olenemata ühtlaselt hallist ilmast oli kõige kriitilisemal ajal ka päike välja tulnud ja lisaks lausa 15 seltskonda me kodu vaatamas käinud. See oli üsna julgustav, kuigi me veel ju ei teadnud, kas ka keegi pakkumise teeb.
Järgmisel päeval suutsin esmakordselt unustada oma mobiili koju, mis oligi vist hea, sest pakkumised hakkasid tulema. Esimesed olid muidugi madalad - alghinna lähedal, kuigi alghinda ega allapoole ei püütudki pakkuda. Ma oleksin vist lihtsalt närvitsenud, aga õnneks oli tööl ka päris kiire päev.
Pärastlõunaks olid pakkumised jõudnud sinnamaani, millega juba leppida võinuks, kuigi veel oli meie ostuhinnani ruumi. Samas maakler hoiatas, et esimesed on juba loobunud ja tundub, et enam hind eriti ei tõuse.
Õhtupoolikul oli veel teine avatud uste sessioon ja üks ostuhuvilistest tuli juba teist korda seda vaatama. Nüüd koos mõõdulindiga. See oli väga julgustav. Olime juba valmis müüma, aga siis tuli pooleteiste tunni sees veel kolm 50000 kroonist pakkumist järjest. Muide, sõnumihääl tekitab minus ka nädalaid hiljem imeliku tunde, nagu tulnuks pakkumine. Meile tundus see uskumatu, sest olime järsku ületanud oma ostuhinna ja eesmärgi. Praegustes turutingimuses tundus lausa, et see hind on võimatu ja eriti nähes, et teine üsna sarnane korter, mis meie piirkonnas samal ajal müügis oli, seisis ikka 3 miljoni juures - meie oma oli tõusnud 3,5ni. Õnneasi või karma?
Järgmisel päeval müüsimegi ühele teisele meievanusele paarile 3500000 oma kalli kodu. Ning selles õnnes tundus õige oma head vedamist jagad ning toetasin Rohinga põgenikele ajutiste majade ehitamist. Las raha läheb ringlusesse. Ja ka kodud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar