Mu pisike,
Me - või sa? - tähistasime kaheksanda rasedusnädala täitumist oksendamisega. Ikkagi tuli ära. Lisaks rääkisime sel nädalal su tulekust tädi Annikale ja sinu eesti vanaemale. Rootsi vanaemale plaanime homme rääkida ja eks siis järgemööda teistele ka. Ma tean, et veel ei ole kolm kuud täis ja me pole sind veel issiga näinudki. Samuti ei ole meil siiani ühtegi tõeliselt head ideed, kuidas sinu tulekut kuulutada. Aga me ei taha seekord nii pikalt salatseda oma kõige lähematega. Eriti seetõttu, et näost näkku me sinust rääkida nagunii nii pea Eesti lähedastele ei saa.
Aga jah, nüüd siis iiveldab. Toidud ei tundu enamasti ahvatlevad. Coca on sõber nagu su suure vennagagi. Ja näljal ei tohi lubada tulla. Ka silme ees on paar korda uduseks läinud, aga suures plaanis oled sa siiski väga mõnus kaaslane. Seekord mu keha teab ka, mis toimub ja tundub sellega veidi paremini kohanevat.
Sa peaksid nüüd olema vaarika suurune ning juba on sul nägu ning sõrmed ja sa liigutad kuskil seal sügaval. Ma nii tahaksin ultrahelis näha, et sinuga on kõik korras, aga ma veel ei tea, kuidas me seda korraldame. Ja mul on nii kahju, et su issi kaasa tulla ei tohi. Aga eks kuud mööduvad ruttu ja varsti tunneme me juba läbi kõhu, mida sa teed ning siis veidi hiljem tuled sa juba välja ju. Nii huvitav on mõelda, milline meie elu saab olema, kui sina ka me perega liituda. Mida te Triibuga üksteisest arvate. Kas kaklete või hoiate üksteist. Kuidas teie vahel end ja aega jagada. Kuidas teie kahega üksi hakkama saada. Kuidas Triibut lõbustada, aga mitte sinu ohutuse arvelt. Saab põnev olema.
Ahjaa, su eesti vanaema nuttis natuke rõõmust, kui kuulis, et sa tulemas oled ja mina ka. Ning nüüd me teame juba päris mitmest teisest beebist, kes meie tutvusringkonda sinuga enam-vähem samal ajal tulevad. Nii lahe!
Maga nüüd hästi!
Emme
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar