Palju põhjusi tähistada

Reede oli meie jaoks eriline päev. Täitus 30 nädalat rasedust Kõhutantsijaga. See tähendab, et ainult neljandik on veel jäänud. Nüüd tõesti paistab aeg ruttu minevat. Mõned teised tuttavad kõhubeebid hakkavad ka küpseks saama ja võivad iga päev välja potsatada. Lisaks sellele aga tähistasime me Lemmikuga koos oldud viit aastat ja need aastad on olnud suurepärased. Ma olen nii tänulik, et ei lasknud oma hirmudel alguses võita ega jooksnud ära. See suhe on olnud nii teistmoodi kui mu varasemad. Ja sellest suhtest on sündinud või sündimas ka imelised lapsed, nii et seotuks jääme me terveks eluks nii või naa. Kuna me tahtsime seda veidi suuremat numbrit ka veidi põhjalikumalt tähistada ja lisaks oli vaja meil näha, kuidas üldse läheb Triibu kellegi teisega ööseks jätmisega, siis me saime esimest korda üle kahe aasta veeta öö kahekesi uhkes hotellis. Me ei mäletagi enam, mismoodi see varem oli. Mida me näiteks nädalavahetuse hommikuti tegime. Ja ma natuke närveerisin, aga kõik läks suurepäraselt. Triibu oli vanaemale ideaalne laps. Sõi, jäi ruttu magama ja magas terve öö. Üldse on ta sel nädalal kolm ööd maganud ärkamata. Esimesi kordi oma elus. Ma veel ei julge loota, et nii jääbki. No ja siis lisaks viie aasta koos tähistamisele tähistasime me suvalise toidupoe alkovaba mulliga ka esimest päeva kihlatutena. 

Jah, mind ootas ees paras üllatus. Ma muidugi lootsin, et ühel hetkel see juhtub, aga Lemmik on hästi praktiline ja sadade tuhandete ühe peo alla magama panemine ei tekita temas just elevust. Kui, siis ainult legaalsed võidud seoses ametliku abieluga. Ja ma ei tahtnud teda sundida tegema midagi, mida ta ise teha ei taha. Siis oleks see minu jaoks oma võlu kaotanud. 

Ühel hetkel - mõni minut enne, kui pidime õhtusöögile minema - käisime me oma lossitoa rõdul imelist vaadet veele õhtutuledes nautimas. Tegime veel mõned selfid mälestuseks ja siis manööverdas ta mind kuidagi rõdu teise otsa. Ma veel tegin nalja, et kas ta valmistub mind alla lükkama sealt. Aga järsku oli ta hoopis ühel põlvel ja ütles, et tahab veeta kogu oma ülejäänud elu minuga ja armastab mind. Ehk midagi veel, aga see kõik käis nii kiiresti, et mu mälestused on algusest peale hägused. See oli üks neist hetkedest, kus ühest küljest tunned, et tahaks aega peatada, et kõike rahulikult seedida ja meelde jätta ja samas ei taha seda hetke ka kuidagi ära rikkuda. Igatahes oli mu esimene reaktsioon olnud: Really!? Ma olen siis see naine. Järgnesid muidugi ka jah, suudlused ja sõrmus, mille Lemmik mulle värisevate kätega sõrme libistas. Ja siis juba pidime sööma tormama, sest meie reserveering tuli peale. Ma olin vist kui puuga pähe saanud, aga õnnelik. Minu pragmaatik ja põlvili.

Ta küll vist oleks võinud jätta enda teada mõned detailid selle osas, kui palju sellest ettepanekust oli spontaanne ja kaua ta seda planeeris. Lisaks pidi olema sõrmus hetkel placeholder, sest ta ei julgenud valida midagi, mida ma pikki aastaid kandma peaksin, aga tema esmane valik oli väga hea, ma pean ütlema. Mulle väga meeldib, kuigi selle juures on detaile, mida ma varem arvasin, et ei sooviks. Samas mul ei ole olnud mingit väga konkreetset visiooni ja nüüd ma tahaksingi enam-vähem samasugust päris sõrmust. Mitte, et see päris poleks, aga üks ilus ja eriline sõrmus võiks ju mul ka elus olla.

Ka ettepanek ise oli minu maitse. Lihtsalt meie kaks ja ilus hetk. Ma ei olekski tahtnud publikut või mingit suurt showd. Ta ütles, et oli kaalunud fotograafi põõsastes, aga seda oleks olnud väga raske korraldada ja ajastada meie jaoks võõras kohas. See variant ehk siis hetke jäädvustamine oleks mulle ka meeldinud. Nüüd aga on see vaid meie mälestustes. Natuke aega tahtsin seda ka ainult oma teada hoida. Lemmik oli üsna üllatunud, aga ma tundsin, et see võiks olla meie-keskne päev. 

Järgmisel päeval Triibule järele minnes planeerisime nagunii Lemmiku emale rääkida ja kui Triibu sõrmust märkas ja näppima hakkas, siis oligi hea hetk. Samal päeval rääkisime ka minu emale ning kaks sõbrannat teavad nüüdseks ka, aga lihtsalt seetõttu, et nad konkreetselt küsisid, mida me teeme vms. Ma hea meelega räägiksin kõigile ise näost näkku, aga see vist ei ole võimalik, nii et palun ärge võtke isiklikult, kui sellest kõigepealt siit loete. Meil on nüüd ees kõvasti planeerimist, aga seda ma täitsa ootan. Kõigepealt aga tuleb meil Kõhutantsijaga eraldi isiksusteks saada ja Corona võiks ka ära minna. Ja meie peame välja mõtlema, kuidas üldse rahvusvahelist pulma korraldada. Ma lihtalt tahtsin värsked muljed kirja saada. 

Ehk siis reede oli natuke eriline mitmes mõttes meie jaoks. Lemmik ütleb, et väga hea liha oli. Oli ka. Osa õhtusöögist. Pärast mida me sõitsime lähimasse toidupoodi, et varuda jogurtit kõrvetiste puhuks ja osta midagi kihisevat ja muid snäkke tuppa, sest hotellis väga valikuid ei olnud. Minu meelest nii mõnusalt meielik ja lihtne. Ja hommikul oli ma juba seitsmest üleval, kuigi oleks ju võinud magada. Nüüd tean ka, et sõrmuse üks plusse on see, et kui sa ei suuda hästi uskuda, kas miski juhtus unes või ilmsi, siis see aitab selgusele jõuda.

Kirjad Kahele Triibule 60

Mu kallis!

Need kirjanumbrid kasvavad juba päris suureks. Ma loodan, et sul on siiski kunagi huvitav lugeda ja ehk teistel ka.

Mulle nii meeldib päev-päevalt kõrvalt jälgida, milliseks ägedaks inimeseks sa arened. Hetkel meeldivad sulle numbrid, kuigi ega sa veel väga matsu ei jaga, mida üks või teine number tähistab. Samuti huvitavad sind värvid. Kolla-rolle! Sini-puna. Vahel sa vaidled minuga mõne asja värvi üle. Eriti, kui on tegu millegi rohelisega. Samas aitab värvide tundmaõppimine juba praegu meil sinuga üksteisest paremini aru saada, sest isegi kui sa ei tea mõnda sõna - ja sa tead juba hämmastavalt paljusid - siis värvi kirjeldamise abil saan ma tihti häid vihjeid asjade kohta, mis sulle huvi pakuvad. Võiks ju olla hoopis nii nagu su parima sõbraga, kes enesekindlalt ja jõudlikult pudikeeles räägib ja kehakeele kõrvale jättis, sest ta ootab enda mõistmist. 

Sulle meeldib tõsta pöidlad püsti ja öelda Jee. Vahel küll ei õnnestu see ülejäänud käe ilusasti rusikasse panek ja tõuseb hoopis näiteks nimetissõrm, aga pole lugu. 

Sa oled nii mõneski mõttes meie jaoks lihtne laps. Ei häiri sind märg mähe, kuigi nüüd oleks sellest ehk potitrennil kasu ega külm toit. Vastupidi! Sa sööd marju, leiba ja kalapulki otse sügavkülmast. Ma teadsin vaid ühte teist last, kes külmunud kalapulki armastas. Samas sa ei salli üldse enam seda, kui su riided natukenegi märjaks saavad. Ka väike veeplekk tähendab, et on vaja uut pluusi. Samas mänguhoos ei häiri sind ei ükski muhk ega muu vops.

Sa armastad laulmist ja laulad nüüd oma sõnadega vahel terveid laule ette. Need on üsna lähedal originaalsõnadele ka. Kopp-kopp lahti tee.... kuri... Blinka lilla hjärna (stjärna)... Imse-vimse pindel... Jne.

Eile said sa oma isikliku pandakaisuka omanikuks. Meie omad pakuvad sulle juba mõnda aega huvi. Esimese asjana kallistasid sa teda veidi ja siis õpetasid talle kohe kaks laulu koos liigutustega selgeks. See on nii armas. Ka potil istumine käib meil soovikontserdiga ühes. Ainult meie soove sinna potti millegi tegemise osas ei võeta kuulda siiani üldse. Täna käis sinna juurde veel meie ja ka iseenda käe surumine.

Möödunud nädalavahetusel võtsime me väikese riski ja läksime sõpradele appi kolima. Selle käigus kohtusime me suurte ja väikeste sõpradega, keda me mitmeid-mitmeid kuid näinud ei olnud ja nii huvitav oli näha, kuidas sina neile reageerid.

Alguses olid sa üliviisakas laps, kes istus paigal, kuulas sõna, vastas kõigile küsimustele jaatavalt ja isegi ootas siis, kui kringlit toodi, kuni ma sulle loa seda rünnata andsin. Lisaks, kui tuli mähkmevahetuse aeg, siis üsna tavapärase võitlemise asemel sa tegid hoopis midagi ennenägematut ja tulid viskasid ise pikali issi ette põrandale ning nihutasid isegi pepu paika, et siis hüüda, Titta, onu! samas ruumis olnud sõrbra isale, kellele sa vist muljet püüdsid avaldada. Üldse püüdsid sa rohkem täiskasvanute tähelepanu kui laste oma, kuigi sul oli selgelt ka nendega mängides lõbus. Mitte ehk nii lõbus kui su bestikatega, aga sa said tädi Lea voodis koos K-ga hüpata ilma, et keegi keelaks kohe pikalt.

Täna olid sa issi väike abimees kummuti kokkupanekul ja väike papagoi, kes kordas järgi iga issi suust tuleva sõna. See on kujutlematult armas isegi, kui sinust veel väga abi ei ole. Sa oled sellegipoolest nii huvitatud meiega samades tegevustes osalemisest. Eriti issiga. Issi korraks kuhugi minek toob kaasa palju küsimusi ja tihti ka krokodillipisarad. Samas sa korrutad ise, kuidas pappa jobbe, mamma jobbe, Triibu jobbe. Kõik me käime su meelest tööl. Mis see töö aga selline on - kes teab. Aga sina tahad ka.

Ka kassidega oled sa õppinud hellem olema ja Nokia tänab sind aeg-ajalt kallide aktsepteerimisega. Eros on lihtsalt enamasti kapis peidus, mu vöid vooderdamas.

Viimase nädala jooksul märkasime me ka esimest korda, et sa andsid märku, et sul on külm või vähemalt matkisid mind, keda sa oled näinud vahel autos külmast võdisemas. Nii tore oleks, kui sa oskaksid meile ka oma sellistest vajadustest teada anda.

Sinu meelest on meil kõigil nüüd ka kõhus beebid. Või reies. Ega seal suurt vahet sinu jaoks ei ole. Vaid mind lüüakse kõhtu nii seest kui ka väljaspoolt.

Igatahes tea, et me armastame sind tohutult. Ka siis, kui sul on vahel kaheaastase kombel raske oma emotsioone ohjeldada.

Emme

Kolmas trimester, siit me tuleme!

Nüüd tõesti juba aeg lendab ja veidi on hirmutav ka, et vaid kolm kuud ongi jäänud meie kõige uuema pereliikmega kohtumiseni. Kas siis on meie pere valmis? Kes teab... Ma tunnen end veidi süüdi juba praegugi, et taas oma tööandja ebamugavasse olukorda panen ja terve viimase nädala oleme veetnud mu asenduskandidaate intervjuuerides. Seekord on ka rohkem ja paremat valikut, mulle tundub. Samas valikuga puusse panna on ikkagi imelihtne.

Igatahes, eile sai täis 27 nädalat ja nädal varem kohtusin taas ka ämmakaga. Me nii harva näeme - see oli alles kolmas kord, aga kuidagi need üheksanädalased ootamised kohtumiste vahel ei tundugi nii närvi ajavad enam. Nagunii seal visiidil eriti midagi ei tehta. Ehk veidi mõõdetakse, selle rasedusega ka kaalutakse ja vahel pean mõnda kehavedelikku endast välja pigistama. Uudset on vähe, aga tore on ikka näiteks Kõhutantsija südamelööke kuulda. Ma pole kodus ka kuigi teadlik jälgiga, et kas ta on sama aktiivne, kui normaalselt. Kui mul endal on tegemist, siis ma ei pane tähelegi, mis kõhus toimub, aga nüüd hakkame jõudma ka sinna kohta, kus on tunda, et tal on veidi kitsas ja kui ta kuhugi ühte nurka koondub, siis veidi venitab sealtpoolt. Samas ma ei tea jätkuvalt, mis on valusad löögid või üldse õnneks mitte paljude jaoks rasedusega kaasnevatest valudest. Sel korral pole ka üldse krambitanud. Aeg-ajalt tõmban vaid mõne lihase ära ja kõrvetised võivad vahel närvi ajada, aga suure osa ajast on kõik väga hästi.

Triibu on ka tubli olnud. Püüame teda veidi rohkem potile suunata, kuigi ma väga lootust ei hellita, et ta mähkmetest niipea loobuks. Ja tal on mingi uus kaval pilk tekkinud, mida ta kasutab, kui on pahandust teinud või kavatseb kohe teha. Kuidagi altkulmu vaatab siis meid, naeratades. Ja ta räägib nii palju ning aina enam laulab kaasa oma lemmiklauludele. Ta on samasugune melomaan nagu Sandra. Kohe, kui ärkab või koju jõuab, paneb tümpsu käima. Ma olen vahel, hambad ristis, et mitte hulluks minna. Praegu ta aga magab üle kuu või kahe lõunaund oma toas. Ei pidanudki teda väljas magama loksutama ja täna talle üldse ei meeldinud õues, aga tuppa tulla ka ei tahtnud. Eks meil kõigil ole sellised "ei tea ise ka, mida tahan" päevi vahel. Pallimängud ja üldse viskamismängud on jätkuvalt popid. Ja lugemine. Ja issi. Sel nädalal on küll uneajad läinud veidi kergemalt kui eelmisel ja enam ei nuta ta lohutamatult, kui issiga magama minna ei saa. Öösel aga imbub ta meile kaissu ja sel nädalal pole me mitmel korral registreerinudki ära, millal ta tuleb, rääkimata siis tema voodisse naasemisest. Teine variant on see, et me viime ta tagasi, aga ise ei jõua siis enam oma voodisse, sest uni tuleb enne.

Lemmik on igati toetav. Kohe, kui ma ohkan vms, siis ta kontrollib, kas minuga on kõik korras. Enamasti ma ise ei märkagi, et midagi kahtlast tegin. No ja nüüd ta siis täidab jälle oma daddy duties'it ehk siis hõõrub mind õhtuti spetsõliga, et äkki ma siis ei armistu. Tore ju oleks. Mul on juba piisavalt põhjusi mitte enda välimusega rahul olla. Samas ma väga millegi pärast ei põe ka.

Õues on olnud mitu nädalat hästi mõnus talv. Päike paistab, taevas on sinine ja vahepeal tuleb vaid lund juurde. Nii on meil kõigil toredamad päevad ja Triibu ei taha tihti tuppa tullagi. Ka lasteaias. Ja siis nad saavadki kõik rohkem värsket õhku.

Minu käed sügelevad järgmise käsitööprojekti järele. Tellisin ära lõngad, et proovida teha Kõhutantsijale üks kaisukas, aga ma ei oska siiani ingliskeelseid juhendeid lugedagi. Pean lisaks videosid otsima, aga tahan ikka proovida. Lisaks tahaksin talle mõningaid ainult temale kuuluvaid riideid. Suurem osa tuleb nagunii teiselt või kolmandalt ringilt. Las siis olla tal ka midagi uut. Õnneks Rootsi vanaema lubas juba õmblemisega aidata ja mina olen siin kangaid googeldanud, sest poevalik on hetkel üsna igav.

Ikkagi, vaid kolm kuud veel - kui mitte vähem - ja meid on neli. Plus kassid. Huvitav, kuidas see toimima hakkab?